E-õpe ja erivajadustega õppurid/Erivajadused ja infotehnoloogia

From Wikiversity

Hariduslikud erivajadused[edit]

Eestis kasutatav hariduslike erivajaduste käsitlus pärineb suurel määral angloameerika kultuuriruumist (eeskätt briti traditsioon nimetab seda SEN ehk special educational needs). Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel määratletakse hariduslike erivajadustena

  • õpiraskusi (sh ajutisi)
  • kehapuudeid
  • kõnepuudeid
  • kirjutamis-, lugemis- ja /või arvutusraskusi ning probleeme häälikuseadega
  • nägemispuudeid
  • kuulmispuudeid
  • psüühilisi erivajadusi
  • pervasiivseid arenguhäireid
  • emotsionaalse ja kommunikatiivse arengu hälbeid ning autistlikke häireid
  • kasvatusraskusi (käitumisprobleeme)
  • uusimmigrandi staatust (uusimmigrantide lapsed)
  • muid terviseprobleeme
  • vahepealset viibimist välisriigis
  • eriandekust

Nagu näeme, on skaala üsna lai. Käesoleva kursuse raames keskendume eeskätt hariduslike erivajaduste sellele osale, mis käsitleb erinevaid puudeid (ka näiteks ingliskeelse Wikipedia märksõna Special Education keskendub just sellele teemale) - see valdkond on e-õppe vallas üks suurima potentsiaaliga ning samas küllaltki unarusse jäetud alasid. Ka eeldab mitme loetletud spetsiifilisema erivajadusega (arenguhäired, psüühilised erivajadused, kasvatusraskused) edukas toimetulek e-õpetajalt teinekord põhjalikke (eri)pedagoogilisi teadmisi - käesoleva kursuse eesmärgiks on tutvustada lähemalt inimesi, kelle puhul ei lähe vaja niivõrd eriettevalmistust, kuivõrd just väikesi eelteadmisi (lisaks eelarvamuste puudumisele).

Ekskurss ajalukku[edit]

Erivajadusi ja puudeid on läbi aegade defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt. Inimkonna varasem ajalugu tunneb mitmeid juhte, kus "teistmoodi" inimesed on kuulunud otseselt ja füüsiliselt väljapraakimisele (alates Spartast, kus puuetega vastsündinud visati kaljult alla või jäeti mägedesse maha, ning lõpetades programmiga T4 vaimupuuetega inimeste hävitamiseks Hitleri-aegsel Saksamaal), samas on paljud "primitiivsed" ühiskonnad suhtunud neisse lugupidavalt ja näinud neis isegi kõrgemate jõudude soosikuid (näiteks kirjutab Beatrice Wright oma raamatus Physical disability: a psychological approach sellest, kuidas omaaegse Dahomee, praeguse Benini elanikud valisid seetõttu enda korravalvurid just nimelt puuetega inimeste seast). Vaatleme järgnevalt lühidalt erinevaid arenguetappe sel teel.

Puue kui tabu[edit]

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:

  • Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta,
  • Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus olukorda muuta, jäi inimene enamasti ikkagi paaria seisusesse.

Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" (Jh 9:2; muide Jeesus lükkab vastates küsijate eelduse ümber). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud visati kaljult alla või jäeti mägedesse surema, kusjuures seda pidi üldjuhul tegema lapse isa.

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms).

Puue kui tervisehäire[edit]

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse ravialuse rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disabilility), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.

Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (omalaadne "tõuaretus"). Mõningane sarnasus darvinismiga ei ole päris juhuslik - nüüdisaegse eugeenika loojaks peetav Francis Galton oli Charles Darwini nõbu ning toetus oma eugeenika-alastes kirjutistes tolle töödele. Ajaloo kummalise vingerpussina oli Galton ise väga mitmekülgselt andekas inimene, kes tegeles paljude teadustega - ent sügav veendumus inimvõimete pärilikkuses andis eugeenika näol küllalt küsitava tulemuse.

Eugeenikud ei läinud enamasti küll välja Sparta mudelini ehk füüsilise hävitamiseni (ehkki natsi-Saksamaa jõudis ka selleni), kuid näiteks puuetega inimeste puhul ei peetud järglaste saamist enamasti mõeldavaks, samuti oli välistatud nende osalemine laiemas ühiskonnaelus. Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini (koos erinevate muude sotsiaaldarvinistlike teooriatega), kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. Lähemalt võib eugeenika kohta lugeda Wikipedia vastavast artiklist ning selle allikatest, suurema huvi korral võiks aga uurida Edwin Blacki raamatut War Against the Weak.

Puue kui ühiskonna probleem[edit]

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud inim- ja kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalne puudemudel (social model of disability) aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne "ainult valgetele" süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas - sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast.

Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi, mis asuvad kahe viimatimainitud mudeli vahepeal. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades (mitmeid sedalaadi kirjutisi leiab näiteks Leedsi ülikooli puueteuuringute lehelt). Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes jõutakse kohati väga huvitavate järeldusteni - näiteks leitakse, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti - süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine (isegi juhul, kui inimene seda näiteks treeningu mõttes ise soovib) ratastooli kasutamise asemel järeleandmine rõhujate survele... Sellistes ektsessides tuleb siiski näha pigem heaoluühiskonna teatud osa "igavusest lolliksminekut" kui sealsete puuetega inimeste valdava osa seisukohti (ent ka puueteaktivistide seas on inimesi, kes leiavad, et enese treenimine puudest vabanemise eesmärgil on "omade reetmine" - hoolimata sellest, et treenimata organism muutub haigustele vastuvõtlikuks). Äärmuskäsitlused on põhjustanud ka vastureaktsioone, näiteks Peter Singeri või JC Lesteri seisukohad, mis on samavõrd radikaalsed, kuid skaala teises servas (näiteks JC Lesteri essee A Sceptical Look at the Disability Studies Industry).

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon" (ehkki mitte enam ainsa põhidokumendina; vt seadusterubriiki Eesti Puuetega Inimeste Koja veebilehel), mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena - nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:

  • Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
  • Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
  • Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)

Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud "handicap"/"invaliidsus" välja ning piirdutakse kahe terminiga – tüüpiliselt tähistab impairment inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja disability ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus). Samas kasutab USA koolkond peamiselt people first (inimene kõigepealt) -kõnepruuki ja sealne viisakas väljend puuetega inimeste kohta on people with disabilities, briti radikaalid on uuesti võtnud kasutusse varasema väljendi disabled people, ent tõlgendavad seda nüüd teisiti - inimene ei ole disabled (välja lülitatud, tõrjutud) mitte puude, vaid ühiskonna poolt (disabled by the society).

Puue kui eluviis[edit]

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi (sub)kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". Inglise keeles kasutavad sedalaadi omakultuuri väärtustavad kurdid inimesed omanimetusena suurtähelist Deaf'i (analoogiliselt muude rahvusenimetustega American, French, English).

Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad tõsiseid küsimusi (teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on nn. "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad - neist tuleb juttu edaspidi).

Mõned momendid ajaloost[edit]

Mõni sõna ka Eesti lähimineviku kohta[edit]

NL aegne puuetega inimeste põhiharidus oli isegi enam-vähem toimiv, ehkki segregreeritud (seda anti erikoolides). Keskhariduse saamise võimalus sõltus ka puudeliigist (mõnevõrra paremas seisus olid füüsiliste puuetega inimesed). Edasi läks asi aga hulluks - puudega inimest ei tohtinud ju avalikkuse ees eriti näidata! Nõukogude aeg andis Eesti puuetega inimestele küll minimaalse äraelamise invaliidsuspensioni näol, kuid hoidis enamikku neist kindlalt „kapis“ - veel 1978. aastast on teada väide, et NSV Liidus ei ole puuetega lapsi, samuti on sarnane väide kirjas Moskva 1980. aasta olümpiamängude päevilt. Nii tegid pimedad inimesed harju ja "liikumisinvaliidid" kingi. Omaaegseks Eesti puudega inimese tipphariduseks oli ilmselt omaaegses Invaliidide Kutsekoolis pakutud kodumasinate remondilukksepa eriala. Tõsi, leidus üksikuid inimesi, kes soodsate tingimuste tõttu ja enda suure jonni abil lõpetasid ka kõrgkooli, kuid neid oli äärmiselt vähe.

Värske Eesti Vabariik andis puuetega inimestele küll ametliku tunnustuse võrdväärsete kodanikena, kuid võttis paljudelt ära selle minimaalsegi elatusvahendi - nii 90. aastate alguspoole hariduse kui tööhõive näitajad annavad üsna troostitu pildi. Püüdes järgida euroopalikku integreeritud õpetamise tava, löödi seni vähemalt mingisugust haridust pakkuvatel erikoolidel põhi alt, ilma tavakoole piisavalt puuetega laste õpetamises toetamata. Alles uue sajandi esimesel kümnendil on olukord hakanud pikkamööda paranema.

Nii näitab veel ka 2001. aastal Eesti Puuetega Inimeste Koja läbiviidud elukvaliteedi uuring (vastas ca 1000 inimest) järgmist: "Vastanutest oli algharidus 22,9%, lõpetamata keskharidus 11,2%, keskharidus 24,7%, kesk-eriharidus 24,2% ja kõrgharidus ainult 7,7% kõigist vastanutest. Vastanutest 59,4% ei õpi, kuid 41,5% näevad ümberõppe või täienduskoolituse vajadust."

Edasi jätkus tõus kuni kümnendi lõpuaastateni, mil jõuti 17%-ni 16- kuni 65-aastastest puuetega inimestest - ent 2010. aastaks oli protsent taas kukkunud 12 peale.

Kokkuvõtteks[edit]

Niisiis on erinevad ajastud toonud endaga üksjagu erinevaid suhtumisi ja arusaamu. Tänaseks on enamik arenenud ühiskondadest siiski jõudnud seisukohale, et võimalikult paljude inimeste kaasamine ühiskonnaellu on kogu ühiskonna huvides. Sotsiaaltoetuste maksmise asemel on mõistlik investeerida inimeste haridusse ning saada endale passiivse abivajaja asemele maksumaksja.

Kordamiseks[edit]

  • Kas "erivajadus" ja "puue" on samatähenduslikud mõisted?
  • Too ajaloost näiteid ühiskondadest, kes erivajadustega inimesed "välja praakisid".
  • Millised on peamised etapid suhtumises erivajadustega inimestesse? Too igaühe kohta mõni näide
  • Millised on meditsiinilise ja sotsiaalse puudekäsitluse peamised erinevused?

Edasimõtlemiseks[edit]

  • Kuidas on suhtumine erivajadustega inimestesse muutunud Eesti taasiseseisvuse perioodil (alates 1991. aastast) Sinu lähemas ümbruses?
  • Vastandina tänapäeva loosungile "erinevus rikastab" on inimühiskond tajunud erinevusi siiski hirmutavatena. Milliseid näiteid oskad veel tuua peale erivajadustega inimeste?
  • Sõjaveterane on pea alati peetud au sees ka siis, kui ühiskond üldiselt puuetega inimesi tõrjub (näiteks Nõukogude Liidus). Millega seda seletada?
  • Suurbritannia kehtestas puuetega inimestele tööjõukvoodid 1944 ja kaotas need 1995. Mis võis tingida nende ärakaotamise?

Lisalugemist[edit]

Retrieved from "https://beta.wikiversity.org/w/index.php?title=E-õpe_ja_erivajadustega_õppurid/Erivajadused_ja_infotehnoloogia&oldid=120725"