Urmas Kirsman

Hiir[edit]

Hiir on abivahend arvutiga suhtlemiseks. Eriti mugav on kasutada hiirt graafilises

töökeskkonnas. Kuigi kursori liigutamiseks saab kasutada ka klaviatuuri kursorijuhtimisklahve, on töö

hiirega siiski võrratult käepärasem. Töö graafiliste kujutistega ilma hiireta, on kui mitte võimatu, siis

vähemalt äärmiselt ebamugav, vaatamata sellele, et paljud tarkvarapaketid pakuvad mõlemat võimalust.

Ajalugu[edit]

Dr.Douglas Engelbart, Stanfordi teadus instituudi professor Californias arendas välja esimese

seadme, mis hiljem 1964. aastal sai tuntuks kui esimene arvuti hiir. Sel ajal oli ainuke kursori liigutamise

viis klaviatuuri abil, nooltega - mis oli väga kohmakas ning ebaeffektiivne. Dr. Engelbart ehitas väikse

telliskivi sarnase mehhanismi, ühe nupuga peal ning kahe rattaga põhjal. Need kaks ratast registreerisid

horisontaalselt ning vertikaalselt liikumist. Seadeldis olid ühendatud arvutiga kaabli kaudu, et liikumise

signaalid saaks kanda elektriliselt edasi arvutisse, mis omakorda kuvati monitori ekraanil. Üks

Dr.Engelbarti kaastööline mõtles ja arutles, et seadeldis, koos oma pika sabaga näeb vägagi sarnane välja

ühe teada-tuntud närilisega - hiirega. Nimi jäi.

     1973. aastaks olid rattad teliku all välja vahetatud ühe ainsa vabalt keerleva palliga; koos kahe lisa

nupuga (moodustades kokku kolm), mis paigutati "telliskivi" ülemisele osale. Seda elukat nimetati nii

hiireks kui osutusseadmeks. Kõigile selle juba järgnes hiirte massiline paljunemine, mis kulmineerus

Macintoshi personaalarvutiga, mille operatsioonisüsteem kasutas hiirt.

   Igal hiirel on ka oma tarkvara, mis võimaldab arvutiga suhtlemist hiirega. Ajur "seletab" arvutile

kuidas lugeda hiire andmevoogu, käske - kiirus, suund, klõps. Mõned hiire ajurid võimaldavad ka hiirt ümber

programmeerida vastavalt endale harjumuspärase seadistusega.

Traditsiooniline hiir kujutab endast väikest nuppudega varustatud karbikest, mis on juhtme abil

arvutiga ühendatud ja mille sisemuses pöörleb väike kummist või plastist kuulike. Kui hiirt libistada laual

(alusmatil), siis kuul pöörleb ja tema liikumisele reageerivad (klassikalises lahenduses) kaks rullikut, mis

on ühendatud kahe teineteisest 90o võrra pööratud anduriga, mis kuulikese pöördliikumise teisendavad

elektrilisteks impullsideks (lihtsamalt öeldes on need hiire X/Y-suunalise liikumise andurid). Need

elektrilised signaalid vastavad eraldi liikumisele kahes suunas: edasi- tagasi ja vasakule- paremale.

Optilistel hiirtel pöörlevat kuulikest pole. Sellised hiired töötavad vaid selleks otstarbeks mõeldud

alusel: hiire sees asuvate andurikettakeste asemel on spetsiaalse aluse pind kaetud ristitriipudega ning

hiire korpuses asuv fotoandur registreerib aluselt peegeldunud valgust, mis triipudest üle liikudes katkeb.

    Esimese laserhiire tõi turule Logitech (mx1000), mis optilise sensori asemel kasutab laserit.

Väidetavalt on laserhiir valgusdioodiga hiirtest 20 korda tundlikum ning sellega kaasneb täpsus on hea uudis

mänguritele ja graafikatöötajatele.

Hiire iseloomustamisel on olulisim tema tundlikkus. Hiire tundlikkust mõõdetakse tavaliselt

punktides tolli kohta (dpi- dotch per inch); tundlikkus 200 dpi näitab, et hiire liigutamisel laual ühe

tolli võrra teisendub see liikumine kahesajaks elektrisignaaliks: kui tarkvaraliselt vastab ühele

elektrisignaalile liikumine kuvaril ühe punkti võrra, siis 640x480 pinna katmiseks on vaja 3.2x2.4 tolli

suurust lauapinda. Tundlik hiir on hea hiir, ent vahel osutub kasulikuks hiire tundlikkuse vähendamine.