IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Tsensuur, privaatsus ja Internet

From Wikiversity
Jump to: navigation, search

"Pole midagi uut päikese all" (Koguja)[edit]

Tsensuur kui nähtus pole muidugi midagi uut. Sedasorti nähtus oli olemas juba vanas Egiptuses, seda leiame Piiblist (prohvetite tagakiusamine) ja antiikajaloost. Ikka on leidunud neid, kelle võim lubab teisitimõtlejate suud kinni panna (või siis need koos peaga amputeerida).

Katoliku kiriku Index librorum prohibitorum on väga pikaealine dokument, mille kirik ametlikult hülgas alles 1966. aastal. NL koristas riiuleilt Piibli, Koraani ja muu usukirjanduse (ja paljud eesti vaimulikud teavad rääkida üsna bondilikke lugusid Piiblite salaveost omaaegsesse Eestisse). Eriti "viljakas" oma keelamistes oli USA Comstocki seadus (ametlikult Federal Anti-Obscenity Act), mis oma kehtestamisest 1873. aastal kuni tänaseni (mil ta enam seaduse jõudu ei oma) kandis "pahade" nimekirja sellised tegelased nagu Voltaire'i, Aristophanese, Chauceri, Boccaccio ja teised. USA nüüdisvariseridele on hakanud hambusse ka dr. Dolittle'i lood, "Onu Tomi onnike", "Tom Sawyer" ja "Huckleberry Finn" ning palju muudki. Huvitaval kombel on just demokraatia suurim eestkostja USA selleks paigaks, kust levivad maailma ka kõige jaburamad mõtteavaldused tsensuuri vallas. Möödunud sajandi 100 skandaalseima ameerika kirjandusteose hulgast leiame sellised teosed nagu "Kärbeste jumal", "Lilled Algernonile", "Kuristik rukkis", sellesama "Huckleberry Finni" ja ka Harry Potteri (huvitav, et Tolkieni pole siia siiski kantud).

Interneti puhul anti tsensuurile stardipauk 1995. aasta juulis "Time Magazine'is" ilmunud kaanelooga "Cyberporn" (tagantjärgi leitakse, et nii artikkel kui ka selle aluseks olnud uurimus sisaldavad jämedaid möödalaskmisi ega ole seetõttu tõsiseltvõetavad).

Nagu iga meediakanali arengu juures, on ka Interneti puhul tekkinud mitmesuguseid erinevaid arvamusi selle kaudu edastatava info "sobilikkuse" suhtes. On neid, kes pooldavad absoluutset vabadust - Internet on neile sõnavabaduse etaloniks, mille mistahes piiramine võrduks diktatuuri kehtestamisega. On teisi, kes tahaksid näha kontrollitud Internetti - kompetentsed instantsid peaks üldiselt lubama vaba infolevi, kuid eemaldama äärmuslikud mõtteavaldused ja sündsusetused. Ja on ka kolmandaid, kes kogu kupatuse parema meelega üldse kinni paneksid.

Miks see temaatika üldse nii tähtis on? On selge, et tänapäeva tingimustes on informatsioonile juurdepääs üheks täisväärtuslikuks kodanikuks olemise eeltingimuseks. Igasugune piiramine seab selle tingimuse täitmise küsimärgi alla. Infost on saanud jõud, sageli toob info kaasa võimu ja ka raha. Ning ka demokraatia traditsioon on asi, mis ei käi eriti hästi kokku mistahes arvamuste mahasurumisega (näiteks USA konstitutsiooni Esimene Täiendus - First Amendment - on klassikaline sõnavabadust toetav seadusesäte).

Sõnad...[edit]

Ka kasutatavate meetmete (peamiselt vastava tarkvara) kohta pruugitakse mitmeid ilusaid sõnu, nagu näiteks:

  • filtreerimine (filtering) - tähenduses "mustus võetakse välja, puhas asi jääb"
  • blokeerimine (blocking) - tähenduses "juurdepääsu keelamine või sulgemine"
  • tsensorvara (censorware) - tähenduses "võimu kasutamine juurdepääsu sulgemiseks"

Viimatist defineerivad EFF ja Censorware.net (tänaseks liinilt maas; veebileht on leitav aga archive.org vahendusel) järgmiselt: "software which is designed to prevent another person from sending or receiving information (usually on the web)."

Üldiselt mõeldakse nende kõigi all tarkvaralist mehhanismi, mis on mõeldud võrguliikluse jaotamiseks kategooriatesse ning erinevate juurdepääsuviiside kehtestamiseks eri kategooriatele. Samas aga kannavad need mõisted eri hinnanguid.


Tehnoloogia[edit]

Järgnevalt vaatleme mõningaid blokeerimiseks kasutatavaid vahendeid ja nende pakkujaid ning ka nende efektiivsust.

Mõned tootenäited:

  • Bess ([N2H2])
  • CyberSitter ([Solid Oak Software])
  • CyberPatrol ([SurfControl] - USA-s kasutatavaim pakett)
  • Net Nanny ([Net Nanny Software])
  • NetRated ([PC DataPower])
  • Smartfilter ([Secure Computing Corporation])
  • Surfwatch ([SurfControl])
  • I-Gear ([Symantec])
  • Websense ([Websense])
  • X-Stop ([f8e6 Technologies])

Nagu näha on neid päris palju. Paar huvitavat nüanssi:

  • Kõik on klassikalised kommertspaketid - ilmselt ei haaku vaba tarkvara juba ka oma ideaalidelt kuigivõrd tsensuuriga.
  • Kõik on USA päritolu.
  • Hoolimata eelmistest punktidest on sealne turg ikkagi ilmselt nii suur, et sinna mahub ära nii palju tegijaid.

Veidi ka kasutatavatest tehnilistest lahendustest.

Blokeerida võib aadressi baasil - tihti toimitakse nii rämpspostitajatega. See on lihtne ja robustne meetod - kõik teatud aadressilt tulev saadetakse automaatselt eikuhugi. Sellise meetodi rakendamisel on tark oma blokeeritud aadressid üsna tihti üle vaadata. Siia kategooriasse kuulub enamik n.ö. lapselukke - Net Nanny jt. Kui sellist tehnikat rakendab lapsevanem oma koduarvutis, pole hullu. Kui aga sama vitsaga on löödud avalikud asutused, on lugu paha.

Võib blokeerida võtmesõnu - veidi intelligentsem meetod, kuid samas on piisavalt häid näiteid, kus on rakendatud jaburaid blokeeringuid (Yahoo "breast"-juhtum). Paraku on ka keel enamasti nii keeruline nähtus, et ühe või teise sõna tabukspidamine sõltub kontekstist (N: väike Richard, eesel või pisike kiisu). Seega on raske otsustada, kas põhjustatud kahju on ikka saadud kasust väiksem. Võtmesõnu kasutatakse ka materjali sorteerimisel, nagu näiteks eri aadressilt tulnud kirju eri kaustadesse suunav meiliprogramm.

Keerukamad kontekstipõhised tehnoloogiad - kõige "targem" meetod, harilikult põhineb tehisintellektil. Probleemiks on sageli kõrge hind.

"Valge nimekiri" - võib ka üldse keelata ära kogu Interneti ja lasta sisse vaid valitud seltskonda. Sel meetodil on oma kasutuskohad, kuid kahtlemata ei ole see laiema internetiteenuse korral rakendatav.

Suur probleem on asjaolu, et kõik ülalnimetatud on sisuliselt omandvara kategooriasse kuuluvad süsteemid - s.t. kogu nende tuvastusmehhanism ja ka andmebaas on enamasti ärisaladus. See aga loob hea baasi kogu demokraatia peale vilistamiseks - firma keelab ära selle, mida tema vajalikuks peab.


Mida, kus, kuidas ja kes?[edit]

Mida annab blokeerida/tsenseerida?

  • veebilehti (nii loomist kui ka lugemist
  • E-posti (kirjutamine ja lugemine)
  • Jututuba, teadetetahvlit või suhtlusprogrammi (ICQ, MSN jt)
  • Kasutajanimesid
  • Lähitulevikus ka graafikat, audiot ja videot


Kus blokeeritakse?[edit]

Võrgus:

  • kohalik masin
  • faili- või veebiserveri upstream
  • teenusepakkuja

Füüsiliselt:

  • kodud
  • koolid
  • raamatukogud
  • kontorid

Oma kergemaid tsensuurivahendeid kasutavad AOL, Altavista ja Lycos (filtrid) ning mitmed teised suured. Hardcore-tsensuur aga on vähemalt USA-s üsna spetsiifiliselt kindla seltskonna käes - selleks on ultraparempoolsed äärmuskristlastest konservatiivid (nn. Religious Right), kes oma tegevust väga sageli õigustab perekondlike väärtustega ("Family-Oriented", FamilyClick) jt.

Probleemid:

  • kes otsustab? Solvamist saab tuvastada vaid kohus, isegi räige porno pole otseselt illegaalne
  • kuidas infot kategooriatesse jagada?
  • Kuidas käituda muutuva sisuga (Delfi)?
  • Lastele vajalik info, mille kahtlase väärtusega põhimõtteid järgivad vanemad ära keelanud
  • Vastuolud privaatsusnõuetega

Veel üldisi hädasid:

  • ei blokeeri kõike, mida peaks blokeerima
  • blokeerivad palju sellist, mida ei peaks blokeerima ("ass", "pussy" jm mitmetähenduslikud sõnad)
  • ei ole piisava haardega
  • ei pea ajaga sammu
  • võimalik haneks püüda
  • pidurdavad süsteemi tööd

Mida siis reaalselt blokeeritakse:

  • mõningaid (kuid kaugelt mitte kõiki!) porno- ja ebasündsa tekstiga saite
  • paljusid "vastuolulisi" - kodanikuõiguste eest võitlejad, rohelised, seksuaalvähemused, sünnikontrolli eestkõnelejad, puuetega inimesed, isegi USA demokraate blokeeritakse palju enam kui vabariiklasi. Üks Slashdoti uudis räägib vaba relvakandmisõiguse pooldajate tsenseerimisest Symanteci Internet Security paketi poolt.
  • suurt hulka asjassepuutumatuid

Päris huvitaval kombel näevad mitmed "täiskasvanute saidid" vaeva selle nimel, et blokeerijate nimekirjadesse sattuda. Nii on selleotstarbeline erilehekülg olemas Playboyl ja mitmetel teistel. Ühelt poolt ehk üritatakse mõnel juhul tõsimeeli hoida lapsed sedalaadi infost eemal, ilmselt on aga märgatavalt tähtsam positiivne publicity ja sisuliselt tasuta reklaam.

Paar tippjaburat näidet (allikaks on omaaegne Censorware.net, samalaadseid näiteid leiab aga näiteks ka siit).

  • CyberPatrol blokeerib ära Useneti grupi soc.feminism, NetNanny ja CyberSitter USA rahvusliku naisteorganisatsiooni, X-Stop blokeerib Ameerika ülikoolide naisorganisatsiooni... Mis nende naistega lahti on???
  • Sama programmi tulemused uudisegruppidest:
    • misc.headlines --- SexActs Violence/Profanity
    • misc.health.injuries.rsi.moderated --- SexActs Violence/Profanity
    • soc.feminism --- SexActs Violence/Profanity
    • talk.abortion --- SexAct
    • rec.games.chess.analysis --- Quest/Illegal/Gamble/Violence/Profanity Intol
  • Bess jättis katsetustel rahumeeli blokeerimata www.hardcoresex.com'i. Selle asemel blokeeriti terve hulk täiesti seostamatuid veebisaite.
  • Hulk Linuxi veebisaite sattus alkoholi alla... Süüdi oli WINE.

Veel üks sarnane juhtum - Slashdoti lugu raamatukogu tsensorprogrammist, mis sellesama raamatukogu veebisaidi ebasoovitavaks luges.

2002. aastal blokeeris Hiina võrgust igasugu värki - arusaadavate kommunismivastaste, religioossete jms. saitide kõrval pandi kinni ka NASA, MIT ja isegi "Deep Impacti" ulmefilmi koduleht.

Samal suvel tuli Slashdoti teade maailma ühe suurima tarkvaraarenduskogukonna Sourceforge.net-i blokeerimisest SmartFilteri poolt. Põhjendus? MP3...

Pada & katel[edit]

Human Rights Watch avaldas juunis 1999 huvitava ülevaate Interneti olukorrast araabiamaades. Jättes kõrvale kolm tolleaegset (suuresti ka praegu) äärmusriiki - Iraagi, Liibüa ja Süüria -, oli kõigis maades võimalik Internetti kasutada, kuid absoluutne enamus maadest rakendas mingis vormis tsensuuri.

Mõned meetodid:

  1. proxy'de tsenseerimine
  2. hinnapoliitika - hoitakse laia avalikkuse käeulatusest väljas
  3. vastav seadustik
  4. pealtkuulamine

Kolm tehnikat, mis teevad blokeerimise väga raskeks ja mida seepärast enamik diktatuuririike ja ka araabiamaad üritavad tabuks kuulutada:

  • Otseühendus satelliiti
  • krüpteerimine
  • anonüümsed remailerid

HRW 1999. a. soovitused araabiamaadele kõlasid järgmiselt:

  • garanteerida üldine väljendusvabadus ning seejärel veenduda, et kõik kommunikatsioonivormid seda toetavad
  • võimalus Internetist saada ja sinna saata infot on väljendusvabaduse oluline osa
  • Blokeerimismehhanismid, kui neid üldse kasutatakse, peavad olema üksikisikute, mite valitsuste hallata.
  • Andmeedastajad (näiteks ISP-d) ei peaks üldiselt vastutama edastatava info sisu eest.
  • Tugevad krüpteerimisalgoritmid peavad olema avalikult kättesaadavad
  • Riigi sekkumine ei tohiks rikkuda mainitud õigusi ja peab igal juhul alluma õiguskontrollile
  • Üksikisikul peab olema õigus saata ja saada infot anonüümselt

AGA: USA C(H)IPA (Children's Internet Protection Act 2000) on nendest nõuetest küll väga kaugel... Araabia riikidele soovitatu oleks väga aktuaalne ka mõnes muus maailma paigas. Siia lõppu paar asjakohast tsitaati:

"When the Declaration of Independence is banned from the citizens of Saudi Arabia so that they won't get ideas, we call it culturally backward. And when it's banned from our own libraries by our own government, then what do we call it?" - [L] Michael Sims, the Censorware project .

"Sir, request permission to read about molecular medicine, sir! " - kriitilisest artiklist nimega [L] "Kill people, break things, stop looking at that".

Uut hoogu igasugustele kontrollijatele ja reguleerijatele on lombi taga andnud 11. septembri sündmused ning sellele järgnev "sõda terrorismiga". 2001. aasta oktoobris võeti USA Kongressis suure häälteenamusega vastu Patriot Act, mida paljud peavad väga suureks tagasilöögiks sõnavabaduse ja demokraatia pihta. Muu toreda kõrval [L] sätestatakse sektsioonis 217 ka võimalus Internetti ilma kohtuniku sanktsioonita pealt kuulata. Interneti sõnavabaduse pikaajaline eestvõitleja Electronic Frontier Foundation on samuti [L] väljendanud muret seoses hiljutiste arengutega selles vallas. Eriti ärevaks teeb nn Patriot Act II (ka "Son of the Patriot Act"), mis [L] teatud tingimustel sätestab krüpteerimise kasutamise eraldi kuriteona.

Lollusi tehakse ka lähemal - Belgia keelas 2001. aastal ära anonüümse netikasutuse (täpsemalt, "teenused, mis ei identifitseeri kasutajat"). Ja arvestades meie riigiisade halba traditsiooni kõik eurolollused piinliku täpsuse ja euroopaliku kiirusega järele teha, peab ka meil sarnasteks asjadeks paraku valmis olema.


Sogases vees on hea kala püüda[edit]

Nüüd aga läheme privaatsusküsimuste poole peale. Iga päev läbib Võrku meeletu hulk informatsiooni - alates äriinfost ja lõpetades lollide naljadega. Arenedes sõjasaladusest ja teaduseteenrist iga inimese igapäevaseks töövahendiks, on mahud pidevalt kasvanud. Privaatsusküsimuste roll on seejuures olnud üsna erinev:

  • Algusajad - Võrk oli sõjalise tähtsusega nähtus ja sellisena ülimalt range salastamise objekt.
  • Teaduse aeg - saladuskate kadus, Internet muutus koostöövahendiks. Selles liikuv info aga jäi enamasti küllalt piiritletud ringkonna pärusmaaks.
  • "Vana hea võrgu" aeg enne Interneti avamist ärile 1991. aastal - võrgukultuuri esmane õitseaeg, Internet on teaduse ja mittetulundussfääri mängumaa ning kogu info on üsna avalik (Information wants to be free!).
  • Äriaeg - algul kontrollimatu "võrguturundus" ja tänaseni kestev sodiuputus, hiljem järk-järgult ka tõsisemad rakendused. Firmasisene info ja ärisaladused vajavad paremat kaitset asjassepuutumatute eest - privaatsustehnoloogia areng.
  • Tavainimeste aeg - Internet muutub tarbeasjaks. Tähtsaks muutub üksikisiku privaatsus.

Internet on kahtpidine nähtus. Ühelt poolt Võrk kui suhtlemiskanal võimaldab ja mingis mõttes isegi soodustab anonüümsust. Jututubades ja mujalgi on sellise "varjuteatriga" juba paljud inimesed kokku puutunud. Teisalt aga - Interneti puhul ei pruugi kõigi järel luurav ja olukorda kontrolliv Suur Vend päris muinasjutt ka olla. Igapäevane meilikasutaja ei mõtle sageli sellele, et e-kiri läbib enne saaja juurde jõudmist rea teisi vahejaamu, kus põhimõtteliselt on võimalik seda vahelt lõigata. Jututoas süüdimatult "kammi ajavat" tegelast võib admin pealt kuulata ja vaid oodata parajat võimalust tülikast tegelasest vabaneda.

Internet seab traditsioonilise privaatsuse silmitsi mitmete ohtudega:

  • Erinevalt paljudest muudest kontaktiliikidest on olukorra kontrollimine väga raske
  • Ründe tuvastamine on reeglina võimalik vaid siis, kui kusagil midagi kärssab
  • "Kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu"
  • Identiteedivargusest on saanud kohati üsna tõsine probleem - alates "Nigeeria kirjadest" ja lõpetades end telefonifirma esindajana tutvustanud Kevin Mitnickiga on suur hulk pahandusi toime pandud kellegi teisena esinedes.
  • Seadusandlus jääb ajast maha või on muidu ebaefektiivne.

Privaatsus on muutunud omalaadseks äriobjektiks. Ühelt poolt pakutakse uusi filtreid ja tulemüüre, teisalt on paljude pingutused suunatud kaaskodanike privaatsuse teadlikule rikkumisele reklaami sildi all.

Väga palju sõltub kasutajatest endist. Näiteks saab isikuandmete kogumit luua nii inimeste teenimiseks kui inimeste pealt teenimiseks - harvad ei ole ka näited, kus need kaks on läbi põimunud.


Miks sellest nii suurt numbrit teha?[edit]

Suurimateks ohtudeks on ikkagi kaks Interneti pakutavat võimalust - a) inimese tegevust on võimalik salaja jälgida ja b) talletada ja kasutada tema vastu ka pikema ajavahemiku möödumisel.

Ideaaljuhul oleks privaatsuse tagamine lihtsalt üks üldise infoturbe alamliike. Paraku aga eeldab võrguprivaatsuse edukas toimimine mingit kindlat üldist küpsusastet (võiks ka öelda, et kriitilise eetilise massi olemasolu) - privaatsus ei tohiks olla infoturbe rikkujale mugav kattevari. Paraku on reaalsus veidi teistsugune ning tulemuseks on andmeturbe ja privaatsuse vägikaikavedu.

Pikaajaline infosäilitus kergitab üles nii mõnegi probleemi. Info kogumine on tehniliselt lihtne, salvestamine muutub aina odavamaks. Nii ongi tänase tüüpilise koduarvuti peal võimalik "jooksutada" suuri, paljude andmetega andmebaase. Igal inimesel aga on elus juhtumeid ja aegu, mida parem püütakse unustada. Nende "väljakaevamise" fakt ainuüksi avaldab suurt mõju. Kui aga seda kasutatakse santaazhiks või omakasu eesmärkidel, on tegu raske eetilise probleemiallikaga.

Viimastel aastatel on tohutult arenenud võimalused andmekaevandamiseks, s.t. kõikvõimaliku huvipakkuva info kogumiseks ja süstematiseerimiseks. See aga kergendab info kogumist objekti teadmata (näiteks saadakse inimese kohta infot tema noorema venna koduleheküljelt). Imre Perli omaaegne andmebaasijuhtum oli muidugi suurema riikliku infolekke peegeldus, kuid samalaadseid asju annab vähe suurema vaevaga koguda ka peaaegu seaduslikul teel - piisab vaid vaadata erinevate firmade kampaaniaid, kus mingi kireva auhinna võitmise võimaluse nimel on suur hulk kodanikke lahkesti nõus jagama firmale kõikvõimalikke isikuandmeid.

Üheks murettekitavaks asjaoluks on "toimikuefekt" - Võrk soodustab mitmesuguse info kogumist eri allikatest ning süstematiseerimist nüüd juba ühtsesse paika, "toimikusse". Võrgus ilmuvast materjalist saab koostada korraliku isikuprofiili. Tihti meelitab sellise info olemasolu aga seda ka ära kasutama.

Üheks sedalaadi "Suureks Vennaks" on kindlasti ka riigivõim. Mitte ainult Afganistan ja Nigeeria - ka demokraatia kantsiks peetav USA pole puhas. Privaatinfo lekkimine on olnud rea skandaalide allikaks. Näiteks avaldas üks sell 1997. aastal teksti, kus kirjeldab võimalust "vabaneda föderaalagentidest" digitaalraha ja anonüümsete edastuskanalite abil. Tulemuseks oli ca 20 FBI agendi tormijooks tema korterile ja süüdistus mõrvakatses (muidugi ei läinud läbi).

Anonüümsus on enne Interneti-ajastut olnud enamasti väljendusvahendiks. Sageli on anonüümsus kaitsnud autorite elu ja tervist tagakiusu eest. Mitmes sotsiaalses kontekstis on ano- ja pseudonüümsus tavalised ja aktsepteeritavad. Kes on Annie Mae Bullock? Jean Claude van Varenberg? Reginald Kenneth Dwight? Kõiki neid tuntakse pea eranditult vaid pseudonüümide kaudu - vastavalt Tina Turneri, Jean Claude van Damme ja Elton Johnina (tõsi, kuulsaks saades vahetas viimane ka ametlikult sünnijärgse nime kuulsa pseudonüümi vastu).

Ka igapäevaelus kohtame anonüümsust - politsei vihjetelefonid on anonüümsed, mitmete haiguste testimine käib anonüümselt. Anonüümne telefonikõne käib kõnekaardiga, isegi harilik sularaha teenib anonüümsuse huve - võimaldades osta ilma isikut tuvastamata. Muidugi ei ole anonüümsus ka siin 100% aktsepteeritav nähtus - näiteks on läbi aegade suhtumine anonüümkirjadesse olnud tauniv. Kuid just selle aspektiga võrreldakse Interneti anonüümsust kõige sagedamini.

Interneti anonüümsus on kahtpidine. Ühelt poolt on just see aidanud kaasa Interneti kujunemisele selliseks, nagu me seda tunneme täna. Ka siin on anonüümsusel palju positiivseid tahke - võimalus julgelt avaldada oma arvamust, tõstatada teravaid ühiskondlikke probleeme. Mõnel juhul on anonüümsus koguni hädavajalik (kriisi- ja ohvriabi, AA). Ühesõnaga, Interneti üks suurimaid plusse on kirjeldatud Dilberti karikatuuril Dogberti ütlusena "Internetis ei tea keegi, et sa oled koer".

Miinuspool on samuti selgesti nähtav - autoriõiguse probleemid, kräkkimine, ja palju muud, millest on juba palju räägitud. Anonüümkiri oli halva maiguga asi juba ammu enne Võrku ning tõsisemates võrgukogukondades on see seda tänase päevani (häkkerite jaoks on see tihti "alama eluvormi" tunnuseks, ka klassikaline netikett peab seda halvaks). Viimasel ajal on see suhtumine küll veidi muutunud - kogu ühiskonna muutumisega anonüümsemaks ja pinnapealsemaks on ka anonüümsuhtlus leidnud laiemat tunnustust, samuti on sagenenud juhtumid, mil anonüümseks jäämisel on tõsised põhjused.

Areng[edit]

Esimese laine privaatsusküsimused Interneti arengus lähtusid E-postist kui esimesest laiaulatuslikust teenusest. Varsti peale meili väljakujunemist hakati otsima ka viisi, kuidas seni saatja kindlalt identifitseerinud süsteemi anonüümseks muuta.

Lihtsaim viis anonüümselt meilida on leida usaldusväärne sõber, kellele kirja saadame ning kes peale kõigi tegeliku saatja jälgede hävitamist saadab kirja oma nime all. Teine võimalus on ära kasutada väljasaadetava meili nõrka turvamehhanismi ning võltsida meilipäist. Neid tehnikaid kasutatakse vahel sõnumite saatmiseks Usenetti, kuid millegi tõsisema jaoks nad ei sobi.

Anonüümse meili tehnoloogia areng tegi tubli hüppe anonüümsete edastussüsteemide kasutuselevõtuga. See on põhimõtteliselt kahe eelneva tehnika kombineerimise ja automatiseerimise tulemus.

Soomes Johan "Julf" Helsingiuse poolt loodud ja 1996. aastal suure kära ja kohtuvaidluste järel kinni pandud anon.penet.fi edastussüsteem on ehk üks tuntumaid. See varajast tüüpi (0-tüüpi) süsteem eemaldas väljaminevatelt meilidelt päised ja asendas need fiktiivsetega. Penet toetas ka vastuvõtja anonüümsust - iga kasutaja sai suvalise pseudonüümi, millele saabuvad kirjad edastati reaalsetele aadressidele. Oma kasutuslihtsuse tõttu võitis Penet suure populaarsuse, kuid viimaks suleti seadusandjate suureneva surve tõttu (asi sai jällegi alguse "sensatsioonilisest" artiklist Londoni Observeris, kus Helsingiuse süsteemi süüdistati 90% Interneti lasteporno levitamises. Samas olid enamik võimalikke uudisegruppe ja kanaleid selles serveris blokeeritud).

Peneti probleemiks oli küllalt nõrk turvalisus. Kogu ano- ja pseudonüümsus seisnes salajases seostetabelis, mille kättesaamine oleks tähendanud kõigi kasutajate andmete teadasaamist. Samuti oli nõrk kaitse meilide võltsimise eest (man in the middle -tüüpi rünne).

Järgnesid nn. Cypherpunk-tüüpi (tüüp 1) edastajad, milles oli neid ohte arvesse võetud. Esiteks kaotati ära kõik pseudonüümid, mingit seosetabelit enam ei olnud ja meililogisid ei peetud - see vähendas tagantjärele avastamise riski. Sai kasutada ka krüpteerimist - kasutaja andis süsteemile krüpteeritud sõnumi, mille süsteem enne saatmist deshifreeris. See aitas võidelda võltsimise vastu. Lõpuks kasutati ka ahelmeilimist, kus üks anonüümne edastaja saatis kirja läbi mitme teise - iga järgmine lüli ahelas "nägi" vaid eelmist saatjat, mitte kirja autorit. Praktikas tähendas see seda, et autorini jõudmiseks tuli lahti muukida kogu ahel.

Seejärel ilmusid Mixmaster-klassi (tüüp 2) edastajad, mis lisasid eelmisele tüübile täiendavaid kaitseabinõusid. Aheledastus ja iga lüli krüpteerimine said oluliseks osaks protsessist. Huvitavaks asjaoluks on kõigi kirjade ühtne maht - vältimaks võrdlust ja järelduste tegemist väljuvate kirjade mahu põhjal. Ka ei olnud ühtki kirja võimalik teiste süsteemi läbivate kirjade seast üheselt tuvastada. Lisandus ka muid keerulisemaid tehnikaid. Mixmasteri kasutamine eeldab vastava tarkvara paigaldamist arvutisse.

Viimane seeria on Mixminion-tüüpi (tüüp 3) edastajad, mis on varustatud täiendavate võimalustega ning tugevama krüptokaitsega (etapiviisiline krüpteering).

Veebi puhul on kasutatud analoogilisi päise eemaldamist ja edastamist kasutavaid veebi-vaheserverid (proxy), mis võimaldavad veebi lugeda ilma omapoolseid andmeid serverile avaldamata. Anonüümse veebilugemise areng on aga oma E-posti analoogidest mõnevõrra aeglasem.

Üks suur probleemvaldkond on ka digitaalraha anonüümsus. Senised maksesüsteemid on olnud veel küsitavad, ehkki mõnede puhul rakendati paljusid eespoolkirjeldatud tehnikaid. Olukorda raskendab asjaolu, et turvalisus on nii tugev, kui on seda kogu ahela kõige nõrgem lüli - kaup tuleb võrgust tellida (ühendus võib olla ebaturvaline) ja ka kätte saada (kuhu füüsiliselt toimetatakse, sealt võib ka edasist infot hankida). Ka on praegusel tasemel keeruline saavutada anonüümsuse kahesuunalisust - maksja võib jääda anonüümseks, saaja mitte. Seega välistab see digiraha kasutamise anonüümsete teenusepakkujate puhul. Ja muidugi on üheks peamiseks probleemiks ka kasutajate kriitiline mass.

Nagu üks tõrvatilk rikub meepoti, nii on ka edastajatega - peamised nuhtlused on rämps- ja vihameil. Enamik edastussüsteeme kasutab mahukontrolli, blokeerides suured infokogused (tuhanded rämpskirjad, mis tavaliselt korraga teele lähevad) ja pannes nende allika musta nimekirja - kuid alati on võimalik leida lahendus filtri vältimiseks. Nii ongi anonüümsüsteemid sattunud paljudes kohtades (eriti USA-s) tugeva poliitilise surve alla (mitte ainult riik - Peneti sulgemisel mängis olulist rolli saientoloogiakirik).


Kokkuvõtteks[edit]

Paraku on sajandialgus toonud kaasa tsensuuri järsu kasvu paljudes riikides. Põhjusi on erinevaid - maailm käärib üksjagu ning seda põhjustavad paljud faktorid alates kliimasoojenemisest ja osooniaukudest ning lõpetades terrorismi ja terrorismivastase sõjaga. Seejuures koorub välja palju sellist materjali, millest võimumehed parema meelega vaikiks - nii ongi käimas tsensuuri pealetung, seda ka võrgus.

Mis puutub privaatsusesse, siis on see võrgus üsna suhteline ja anonüümsus kahe otsaga. Sellest hoolimata tuleks ilmselt pöörata sellesuunalistele arengutele rohkem tähelepanu. Ilmselt on tegemist samalaadse probleemiga nagu tulirelvad - ühelt poolt on selge, et täielikku isevooluteed ei saa lasta asjal areneda. Teisalt aga tundub, et "pahadel poistel" on need niikuinii olemas. Küsimus ongi, kumb on tähtsam - kas vähendada piirangutega juhuslike kuritarvitajate (mõeldud-tehtud) arvu või anda ka korralikule kodanikule vabamad käed enda kaitseks? Eks seda näitab tulevik.

Mõtlemisainet on siin küllaga...


Viiteid[edit]

Uuri & kirjuta[edit]

  • Mark Andrejevic on võtnud kasutusele mõiste "digiaedik" (digital enclosure). Uuri selle kohta veebist ning tutvusta seda ajaveebiartiklis. Kas pead seda probleemiks või on tegu normaalse osaga tehnoloogia ja äri arengust?