Printer

From Wikiversity
Jump to navigation Jump to search

Printerid[edit]

Printer on väljundseade ning kõik printerid koosnevad kolmest põhiosast:

  • Paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem
  • Trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine)
  • Juhtseade e. kontroller, mis juhib trükimehhanismi ja mille abiga jäädvustatakse trükimärgid andmekandjale

Kui arvuti väljundi kuvamist monitori ekraanil nimetatakse hetkkoopiaks ehk soft copyks, siis väljundit paberil püsikoopiaks ehk hard copyks.

Printerite tüübid[edit]

Printerid saab väga laias laastus jaotata löökprinteriteks ja löögita printeriteks. Täpsemalt saab neid jagada järgmiselt:


Löökprinterid[edit]

Kõik nõelmaatriksprinterid, samuti õis- ja ridaprinterid kuuluvad löökprinterite hulka. Nende hulka kuulub ka muid printeritüüpe (kuul- ja trummelprinterid jne.), mis tänapäeval on aga kasutusest kadunud.

Maatriksprinter e. nõelprinter[edit]

Maatriksprinterid on löögiga printerid. Need töötavad peaaegu samuti nagu jugaprinterid, kuid värvidüüside asemel on neil komplektist peentest nõeltest ja neid juhtivatest elektromagnetitest prindipea. Metallnõeltega "tulistatakse" värvilindi pihta, mille taga asub paber. Niisiis meenutab nõelprinter ka kirjutusmasinat, ainult tähetüüpide asemel moodustavad tähemärke teatud maatriksina paigutatud nõelte löögid. Maatriksprinter on kõige odavama kulumaterjaliga printer. Seda kasutatakse kohtades, kus on kasutusel isekopeeruvad ehk mitmekihilised blanketid, näiteks pankades blankettide printimisel.

Nii juga- kui ka maatriksprinter töötavad reakaupa, kandes värvi prindipea edasi-tagasi liikumisega risti tõmmatavale paberile. Suurema kirjaga tekstirida vajab prindipea mitmekordset üleliikumist.

Odavamad üheksast nõelast koosnevate prindipeadega maatriksprinterid on harilikult aeglasemad, kehvema prindikvaliteediga ja lärmakamad kui nende 24-nõelalised veidi kallimad sugulased. Nõelmaatriksprinterite tuntumad tootjad on Epson, Star, Brother, Panasonic ja OKI.

Õisprinter (Daisy-wheel)[edit]

Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast, mille moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva sümboliga (sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud õisprinterite ketaspea ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse ketast seni, kuni jõutakse vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga läbi tindilindi vastu paberit. Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad. Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga. Seda tüüpi printerid ei ole võimelised printima graafikat ja on enamasti väga müratekitavad.


Löögita printerid[edit]

Löögita printerid kasutavad kujutise tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi või –keemilisi protsesse (kuumutus, elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne).

Termoprinterid[edit]

Termoprinterites kasutatakse temperatuuritundlikku paberit. Paberit kuumutatakse soovitud kohtadest ning selle tagajärjel muudab termopaber värvi. Paberi kuumutamiseks kasutatakse tavaliselt termoelektroodidest koosnevad trükipäid. Termoprinterite boonuseks on see, et need on suhteliselt töökindlad ja vaiksed. Neid kasutatakse näiteks pangaautomaatides, kassaaparaatides, faksides jne. Selliseid printereid toodab näiteks NEC.

Jugaprinterid[edit]

Jugaprinterid ehk "tindipritsid" piserdavad vedelat trükivärvi paberile imepisikeste düüside kaudu. Vastavalt sellele, kas arvutist saadeti teele tekst või pilt, moodustuvad värvipunktidest tähemärkide või joonise kujundid.

Nii juga- kui ka maatriksprinter töötavad reakaupa, kandes värvi prindipea edasi-tagasi liikumisega risti tõmmatavale paberile. Suurema kirjaga tekstirida vajab prindipea mitmekordset üleliikumist.

Tindiprinterid[edit]

Tindiprinteriga tekib kujutis siis, kui paberile piserdatakse väikeseid tindipiisku. Kvaliteetsema tulemuse saamiseks piserdatakse tihti mitu kihti (erinevat) värvi. Miinuseks on see, et kulumaterjal on üsna kallis. Selle meetodiga saab spetsiaalsele paberile trükitult kvaliteetse fototrüki. Headel tindiprinteritel on iga värv eraldi, odavamatel on värvid kas ühes või kahes vahetatavas tindianumas.

Plotter[edit]

Plotter on suureformaadiline tindiprinter. Seda kasutatakse peamiselt jooniste trükkimiseks. Tänapäeval on plotteri üheks kasutusvaldkonnaks ka suureformaadiliste fotode trükk.

Laserprinterid[edit]

Laserprinterid töötavad praktiliselt samal põhimõttel kui koopiamasinadki: terve leheküljetäis infot võetakse arvutist korraga printeri mällu, kantakse laserkiire abil elektrilaengutena metalltrumlile ja sealt elektrograafilisel meetodil värvipulbri ehk tooneriga paberile, millele värv kinnistatakse kuumutamisega. Laserprinter ise on küll reeglina kallim kui tindiprinteril, kuid selle kulumaterjal on odavam kui tindiprinteril. Populaarsemateks võib lugeda firma Hewlett- Packard laserprintereid, neid valmistavad aga ka näiteks Panasonic, Epson, Lexmark, QMS ja Xerox.

Ofset-printer[edit]

Selline laserprinter, kui trummel ei käi ise vastu paberit, vaid tahm kantakse kummirullikule ja sealt paberile.

LED-printer[edit]

LED-printeri puhul kasutatakse trumli aktiveerimiseks laserkiire asemel valgusdioode, mis on odavamad kui laserkiire ja läätsesüsteemi kasutamine.

Liidesed[edit]

Arvutiga, mille välisseadmeks printer tegelikult on, seob teda eriline liides. Dokumendi printimisel vajatakse teksti ja graafika ühendamist sellest liidesest mõlemal pool leiduvate tark –ja riistvaraliste vahenditega. Liidesed on:

  • USB
  • LPT
  • Võrguliides (printserver)
  • Infrapuna
  • Bluetooth
  • On olnud ka printereid, mida on ühendatud COM porti

Töökiirus[edit]

(lehekülge minutis või tähemärki sekundis)

Printeri töökiirust mõõdetakse prinditavate märkide arvuga sekundis (cps- characters per second) või lehepoognate (lehekülgede) arvuga minutis (ppm- pages per minute). Nii üks kui teine on printeri passis harilikult antud maksimaalselt suur, mis vastab lihtsaimate tähemärkidega kaetud prindilehekülgede väljastamisele. Tegelikkuses võtab iga prinditöö tunduvalt rohkem aega kui passi lugedes lubatud oli. Iga uus Å¡rift, erinev kirjasuurus ja lisa-atribuut suurendab printimiseks kuluvat aega. Eriti aeglane on pilte sisaldavate lehekülgede printimine.

Töökiirus sõltub nii kasutatavast printeri tööviisist kui ka prinditavast materjalist. Keeruka graafikaga lehepoognad nõuavad kümneid kordi enam aega kui lihttekstiga leheküljed. Palju aeganõudvam on ka värviprint.

Harilikult esitatakse printeri maksimaalse töökiiruse näitajad mitme tööviisi kohta. Lisaparameetriteks teksti printimisel on märkide printimistihedus. Seda iseloomustatakse enamasti märgitiheduse 10, 12 või 15 cpi (characters per inch- märki tolli kohta) korral. Olgu öeldud, et tavalise kirjutusmasina märgitihedus on 10 cpi.

Vanemad laserprinterid võimaldavad maksimaalset tekstiväljastuse kiirust 4 lk/min, uuemad 6-8, kallimad profitööks mõeldud mudelid kuni 24 lk/min. Jugaprintereilt võib oodata kiirust 1-6 Ik/min (värviline print on palju aeglasem). Nõelprinterid väljastavad mustandreziimis 160-300 cps, normaal- või kvaliteetreziimis aga jõutakse printida tunduvalt vähem märke sekundis.

Arvuti ja printeri koostöövõimalused ja töö valmimise kiirus olenevad veel printeri mälumahust. See mõjutab eriti laserprinterite tööd, mis informatsiooni lehekülghaaval sisse võtavad. Kui keerukas lehekülg nõuab printeri pakutavast suuremat mälumahtu, lõpeb asi poolikute lehekülgede väljastamisega, mida on hiljem praktiliselt võimatu kokku kleepida. Nii et kui selliseid probleeme ette tuleb, peate printerile mälu juurde ostma.

Osa (odavamaid) laserprintereid, s.h OKI LED-printereid, niisugune mure ei kummita, sest nemad kasutavad tööks arvuti enda mälu (mida Windows-keskkonnas piirab vaid kõvaketta vaba maht). Seda tehnoloogiat kasutavaid seadmeid kutsutakse ka GDI-printereiks. Kõik oleks kena, kui printer ainult kogu oma töö ajal arvutit kinni ei hoiaks - nii kaua ei saa arvutil muid töid teha. Maksumust vähendab ka sõrmiste ning indikaatorite minimaalne arv (või täielik puudumine), nii et printeri juhtimist ja seadistamist tuleb teostada arvutimonitori ekraanilt. Printeriliides peab seetõttu olema kahesuunaline.

Lahutus- e. eraldusvõime[edit]

(trükitihedus, punkte tolli kohta)

See on peamine prindikvaliteedi näitaja, mida iseloomustab rastripunktide arv pikkusühikus. Kuna arvutustehnikas on määravaks kujunenud inglise mõõdusüsteem, siis peamiseks mõõtühikuks on saanud dpi (dots per inch)- punkte tolli kohta, kuna iga tüüpi printer väljastab suvalise töö paberile nagunii värvipunktidena- olgu mehaaniliselt läbi värvilindi, värvipritsmetega või elektrograafiliselt. Mida suurem on prindipunktide arv lineaarse pikkusühiku kohta, seda selgemad on kujutiste ja tähemärkide piirjooned. Selle parameetri hindamisel tuleb arvesse võtta igasuguseid lisavahendeid rastripunktide nihutamiseks ja suuruse täpsustamiseks, teravnurkade silumiseks, halltoonide arvu tõstmiseks, värvikontrasti parandamiseks jne. Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks kujunenud järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid:

  • mustandikvaliteet (draft)
  • liht- ehk normaalkvaliteet (near letter quality- NLQ) lahutusvõime kuni 240x216 dpi
  • tähe- ehk esinduskvaliteet (letter quality -LQ) lahutusvõime kuni 360x360 dpi

Juga-, laser- ja LED-printerite puhul esitatakse lahutuvõime samuti nii rõht- kui ka püstsuunas väärtuste korrutisena: näiteks kujul 720x360 dpi. Seejuures tuleb meeles pidada, et paljud valmistajad ei opereeri mitte “puhta lahutusvõime” (true resolution) näitajatega, vaid arvestavad kaasa ka mitmesuguseid kvaliteeti tõstvaid lisameetodeid (näiteks teravnurgaliste kohtade ümardamine ja silumine), ja et lahutusvõime tegelik suurus võib sõltuda printeri tööviisist (värviprindi korral tavaliselt madalam). “puhas lahutusvõime” tähendab, et toodud arvväärtus kehtib ka rõht- ja püstsuunas tegelikult adresseeritava rastri, nurgeliste joonte, rastripunktide suuruse ja ka tooneriosakeste reaalse suuruse mõttes.

Printeri kvaliteeditaset piirab värvipunkti võimalik suurus, õigemini väiksus -pisemaid punkte mahub tollipikkusele joonele rohkem kui suuremaid punkte ja kujutis võib seetõttu olla detailsem. Kui 12-punktine mustandtekst on loetav ka eraldusvõimel alla 100 dpi, siis kvaliteetne töö, eriti aga rasterpiltide printimine, nõuab vähemalt 300-punktilist eraldusvõimet. Viimasel ajal on laserprinterite standardseks eraldusvõimeks saanud 600 dpi, eriti kvaliteetsed, professionaalset kirjastustööd võimaldavad printerid aga pakuvad eraldusvõimet 1200-2400 dpi.

Värvilisus[edit]

Tervet rida monokroomseid printereid (peamiselt jugaprintereid) saab prindipea (prindikasseti) vahetamisega muuta värviprinteriks. Mustvalgel printimisel tuleb eristada halltoonesitust (gray scaling)- musta ja valge vaheliste pidevate üleminekute tekitamist pooltoonide abil, kusjuures iga punkti esitatakse 4-8 bitiga ja virvtoonimist (dithering)- näiliste pooltoonide (halltoonide) tekitamist punktimustri tiheduse ja muude parameetrite (pooltoonelementide kaldenurga ja pikselite sisselülitamisjärjestuse) varieerimise abil.

Värviline print on mustvalgest tunduvalt kallim, kuna nõuab eri värve ja kvaliteetse tulemuse saavutamiseks head paberit. Tuleb arvestada ka sellega, et värviline töö valmib analoogilise mustvalgega võrreldes mitu korda pikema prindiaja jooksul.

Müratase[edit]

Suur tähtsus on printeri lärmakusel. Kui kontori keskpäevases töömelus ei pane seadme klõpsumist, sirinat või koguni raginat niiväga tähele, siis vaikses koduõhkkonnas ja eriti öösel võib odavama "traktori" töömüra koguni naabrid ukse taha prõmmima tuua, rääkimata sellest, et armas abikaasa ei saa magada. Kõige vaiksemad on laser- ja LED-printerid, kõige mürarikkamad 9-nõelased maatriksprinterid.

Löökprinterite tuntud puuduseks on väga kõrge müranivoo, mida mõõdetakse helisurve (sound pressure) ühikutes ja mis ulatub 60-70 akustilise detsibellini. Uuemates printeriteson seda küll suudetud tunduvalt vähendada, kuid ikkagi ületab see laser- ja jugaprinterite oma. Parimatel kaasaegsetel nõelmaatriksprinteritel ulatub müratase 50 dB(A) piirimaile.

Laserprinterite tüüpiline müranivoo printimise ajal on 45-50 dB(A), isegi kuni 39 dB(A). Jugaprinterite müratase ei ületa printimisel 50 dB(A), kuid ei küüni parimate WIN-laser- või LED- printerite omani.

Vahel lisatakse mürataseme iseloomustamiseks ka heli võimsus (sound power), mille tüüpiline väärtus on 4-6 belli.

Paberiformaat[edit]

Iga printerimudel on ette nähtud ühe kindla maksimaalse paberiformaadi kasutamiseks. Paberiformaat võib vastata Euroopa (A4, A3 jne.) või Ameerika (legal, letter jne.) standardile, sama kehtib ka muude andmekandjate, sealhulgas ümbrike kohta (Euroopa DL 220x110 mm, C5 229x162 mm, rahvusvaheline B5 250x176 mm, USA kommertsionaalne COM10 211x105 mm, Monarch 191x98 mm jt.). Paberiformaat A4+ on ekvivalentne USA legal –formaadiga.

Tegelikult määrab andmekandja formaadi maksimaalselt võimalik prindilaius. Lühikese võlliga maatriksprinteritel on selleks harilikult 257 mm, pika võlliga printeritel 420 mm (võimaldab A3- formaadi põikiasetust). Prinditiheduse 10 cpi korral vastab see kas 80-le või 136-le kirjamärgile (sümbolile) reas.

Harilikult saavad printerid tulemusi väljastada ka väiksemaile paberiformaatidele, näiteks kirjaümbrikele, postkaartidele ja etikettidele. Kuid paberi võimalikul väiksuselgi on piirid - uurige ise oma printeri dokumente!


Koostas Kerli Saar

Viited[edit]

  • A+ Certification Exam Guide 5th edition
  • Upgrading and repairing PC’s 17th edition Mueller
  • "A ja O taskuteatmik" (Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1999)