IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Uus meedia...?

Uus (ja mitte nii uus) meedia

Millega on tegu?

Termin "uus meedia" (ka "uusmeedia") on ingliskeelse new media vastena tulnud üle ka eesti keelde. Ehkki enamik moodsa eluga kursisolevaid inimesi võib ilmselt õigesti aimata üldise valdkonna, millega tegu on, pole seda nähtust siiski nii kerge defineerida. Enamasti mõeldakse siin massimeedia arengutendentse (alates umbkaudu sajandivahetusest), mis põhinevad suures osas infotehnoloogial - Internet (eriti veeb), interaktiivne meedia, erinevad multimeedialahendused. Nagu ka muude lööksõnadega, on ka "uut meediat" üksjagu lörtsitud erinevate võhikute poolt, nagu ka teistes samalaadsetes nähtustes on selles nähtud mingisugust "universaalset ravimit" kõikvõimalikele probleemidele. Kuid kahtlemata on IT-lahenduste laialdane levik meediasfääri muutnud ka selle iseloomu ning seeläbi avaldanud üksjagu mõju ka üldisematele sotsiaalsetele tendentsidele.

Võrgus leiduva info võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks passiivne info, mis on "võrgus väljas" ja mida saab igaüks endale sobival ajal uurida. Siia kuuluvad veebilehed, võrguandmebaasid, FTP-arhiivid jms. Tüüpiliselt võib sellist infot otsida veebipõhiste otsimootorite abil - mitmetel varasematel võrguteenustel on tänaseks olemas ka veebiligipääs ning Google või mõni teine otsimootor suudab ka sealt infot hankida. Teine suur kategooria on aga see, mida enamasti "uue meedia" all mõeldakse - aktiivne, "elus" info, mille allikaks on reaalsed inimesed, kes ühes või teises võrgukogukonnas osalevad. Sedasorti infootsing kujutab endast juba aktiivset suhtlemist teiste inimestega ning siin tuleb mängu mitmeid täiendavaid tegureid - kasvõi võrguviisakus ehk netikett (sellest räägime lähemalt omaette teemas). Keerulisema probleemi korral hõlmab sedalaadi infootsimine nii viisakat pärimist, saadud teadmistetükkide kokkusobitamist ning enda jaoks uue teadmise koostamist - ühelt inimeselt kuuleme ühe fakti, teiselt teise, seejärel paneme need enda jaoks kokku ning tuletame järeldused (sellist asja on nimetatud ka konstruktivismiks).

Järgnevalt peatume mõningatel Interneti aspektidel, mida harilikult "uue meediaga" seostatakse.

Otsimootorid

Otsimootor (search engine) on tarkvarasüsteem, mis kogub infot veebis leiduva materjali kohta ja võimaldab sealt märksõnade järgi otsida. Esimesed sedalaadi süsteemid ilmusid 1993. aastal (Wandex, AliWeb), esimene tänapäevane täisteksti-otsingumootor (infot võis otsida suvalise teksti järgi) oli 1994. aastal Brian Pinkertoni loodud WebCrawler. Samal aastal alguse saanud Lycos oli esimene, millest kujunes edukas äriettevõte (algul oli tegu puhtalt otsisüsteemiga, hiljem lisandus veebikataloog - võrdluseks võib tuua Yahoo!, kus protsess oli vastupidine). Pikka aega oli populaarne 1995. aastal Digital Researchi loodud AltaVista (muuhulgas oli see esimene eri keeli toetav otsingumootor), mis sajandi viimastel aastatetel vahetas mitu korda omanikku ning jõudis 2004. aastaks lõpuks Yahoo! omandusse. Tänapäeval ilmselt tuntuim otsimootor on 2001. aastal loodud Google, tänaseks on üsna kasutuskõlblik ka Microsofti Bing (varasem MSN Search). On ka piirkondlikke otsimootoreid, nagu Baidu Hiinas ja Yandex Venemaal.

Enamik otsimootoreid on loodud äriettevõtete poolt ning nende täpsed toimemehhanismid on ärisaladus. Kõigi puhul aga on tegu spetsiaalse tarkvara, nn. robotiga, mis otsib veebilehtedelt viiteid ja käib need läbi. Saadud lehed süstematiseeritakse andmebaasis, peamiselt sorteeritakse lehe pealkirja ning võtmesõnade alusel. Tänapäeval on otsingumootorite efektiivsus nende algaegadega võrreldes mõnevõrra langenud - veeb kasvab nii kiiresti, et ükski robot ei suuda enam kõiki lehti läbi käia, lehed muutuvad kiiresti ning üha enam kasutatakse dünaamilisi lehti, kus veebileht koostatakse vahetult enne lugemist andmebaasis olevate andmete põhjal. Mõne otsimootori puhul sõltub veebilehe leidmise edukus otseselt selle omaniku poolt otsimootori tegijale makstud rahasummast (enamik otsimootoritega tegelevaid firmasid elatub reklaamituludest), teisalt oli otsiroboteid pikka aega võimalik lollitada suure hulga oma lehele kuhjatud "poppide" võtmesõnadega ja nõnda meelitada oma lehele uusi kasutajaid (tänaseks on otsimootorite tegijad targemad ja nii lihtsalt enam neid mõjutada ei saa - otsirobotite mõjutamisest on saanud terve omaette kunst, mille lühendiks on SEO). Otsirobotil saab ka keelata enda lehe registreerimise. Kõik see on senise tehnoloogiaga otsimootorite efektiivsust tublisti kahandanud. Lahendust oodatakse tuleviku uut tüüpi veebist, kus lehe olemus ja tähendused antakse iga lehega edasi arvutite jaoks loetavas vormis (nn. semantiline veeb).

Omaette lõbusa peatükina otsimootorite ajaloos võib ära mainida nn Google'i-pommide (Google bomb) ajastu XXI sajandi esimesel kümnendil. Kuulsaimateks "pommideks" olid need, mis väljendasid enda seisukohta mingi isiku või nähtuse suhtes. Näiteks üsna ebapopulaarse USA presidendi George W. Bushi kodulehe sai mõnda aega Google'i otsitulemuste esimeselt realt, kui otsitavaks fraasiks oli "miserable failure" (hale läbikukkumine). Eestis oli kaheks kuulsaimaks juhtumiks Tallinna omaaegsele linnapeale tehtud pomm, kui tema kodulehele viis otsifraas "abiratas" (meer üritas pommist vabaneda ja muutis kodulehe aadressi - mõne päeva pärast oli pomm aga tagasi koos sugulastega, lisandusid ka "sitaratas" ja "tainas") ning kahele paljudele ebasümpaatsele erakonnale viitavad "masendav" (Eesti Keskerakond) ja "kohutav" (Eestimaa Rahvaliit). Veel 2011. aasta alguses olid kaks viimast täies elujõus. Tänaseks on Google enda otsialgoritme küll piisavalt palju muutnud, et pommide tegemine on vähenenud - ent kõrgajal piisas edukaks pommiks vahel vaid paarikümnest ajaveebnikust, kes soovitavalt otsisõnalt enda ajaveebis valitud ohvri veebilehele suunasid. Ilmselt näeme "pomme" (või midagi uut nendesarnast) ka tulevikus.

Ja viimaks - Google'it pidevalt saatev mure isikuandmete privaatsuse ja turvalisuse teemal on loonud terve rea uue meedia lahendusi, mis pakuvad alternatiive - ühe hea kollektsiooni võib leida näiteks sellelt veebilehelt.

Veebikataloogid

Veebikataloog (web directory) on võrguviidete süstematiseeritud kogu. Leidub nii kitsa spetsialiseerumisega kui üldisi katalooge. Esimeseks sedalaadi kataloogiks oli Yahoo!, mis sai alguse kahe tudengi viidetekogust (Jerry's Guide to the World Wide Web) ja muutus 1996. aastal edukaks äriettevõtteks - tänane Yahoo! on laiade võimalustega kombineeritud süsteem, milles sisaldub meilisüsteem, veebifoorumid, oma sõnumiprogramm Yahoo! Messenger ja palju muud. Yahoo! on laienenud aga Microsofti stiilis, sageli konkureerivaid süsteeme ära ostes ja üle võttes, mis ei ole tihti olnud meelepärane viimaste kasutajatele. Ka on Yahoo! pahandanud oma kasutajaid üsna rangete kasutuseeskirjadega - muuhulgas nõuavad nad omandiõigusi kogu enda teenuseid kasutavale materjalile (Yahoo! Groups veebifoorumid, omal ajal väga populaarsed GeoCities-veebilehed jpm). Sellega tasuks Yahoo! kasutajatel arvestada.

Üldise põhimõttena eristab veebikataloogi otsimootorist see, et tema viidetebaasi hooldavad inimesed - otsimootoril on see reeglina täiesti automatiseeritud. Tänaseks on aga otsimootorite ja veebikataloogide vaheline piir ähmastunud - eri juhtudel on automatiseerituse aste erinev.

E-postinimekirjad (meililistid)

Sedalaadi infovahetuskanalid kujunesid välja juba üsna varsti peale E-posti kasutuselevõttu 1972. aastal, olles nii uue meedia üheks vanimaks komponendiks. Postinimekiri kujutab endast tarkvara, mis saadab kindlale listiaadressile saadetud e-kirjad automaatselt edasi kõigi listi liikmete aadressidele. Levinumad sedalaadi tarkvarasüsteemid on Listserv, GNU Mailman ja Majordomo, varasematele spetsiaalsetele listisüsteemidele lisaks on vastavad funktsioonid tänapäeval lisatud ka paljudele veebifoorumitele ja portaalidele. Tänaseks on postilistide roll mõnevõrra kitsenenud - kasvanud on "ülalt alla", ühesuunaliste infolistide osakaal ning aktiivne arutelu osaliselt kolinud mujale, ent ka ajaloolised, pika traditsiooniga arutelulistid on veel täiesti olemas.

Postinimekirju on olemas pea kõigil mõeldavatel teemadel - väikese ülevaate nende ulatusest võib saada ühest listikataloogist aadressil http://www.tile.net/lists/. Erinevad listid kasutavad erinevaid "mängureegleid" - mõne liikmeks astumiseks piisab vaid ühest e-kirjast kindlal aadressil, mõne teise, spetsiifilisema listi puhul uuritakse ka liikmekssoovija tausta üsna põhjalikult. Ka kirjade saatmise poliitika on listiti erinev - mõni list on vaid n.ö. uudiskirja vormis, kus osalejad on passiivses rollis ja üksnes saavad listihaldurilt kirju, ise nad kirjutada ei saa. Sellised on näiteks eri firmade kliendilistid, kus huvilised saavad perioodilist infot uute toodete, hindade jms. kohta. Suurem osa liste on aga mõeldud aktiivseks osalemiseks, kuid siingi on erinevusi. Mõned listid kasutavad modereerimist - listi juures on ametis eriline moderaatoriks nimetatav inimene, kelle käest kõik listi minevad kirjad läbi käivad ja kelle ülesandeks on asjasse mittepuutuvate, ebaviisakate ja/või rämpskirjade eemaldamine. Modereerimine võib küll teinekord kasutajaid pahandada ja siis tekivad süüdistused sõnavabaduse rikkumises, kuid reeglina aitab selline tegevus tunduvalt vähendada mõttetute tülide tekkimist ja tänapäeval nii levinud rämpsuuputust. Lõppude lõpuks on igal rahulolematul liikmel ju õigus ja võimalus listist lahkuda ning luua samal teemal uus, vabamate eeskirjadega list.

Olenemata modereerimise olemasolust arvestavad pea kõik listid võrgusuhtluse heade tavade ehk netiketi nõudeid (nendest tuleb hiljem ka pikemalt juttu) - see aitab ära hoida "jutu mölaks muutumist" ehk asjaliku sisu ärauppumist mõttetute kirjade sekka. Üheks levinumaks eksimuseks on listi teemasse mittepuutuvate (off-topic) kirjade postitamine - uustulnuka või algaja puhul antakse see esmakordsel juhtumisel reeglina andeks ja/või piirdutakse märkusega, pidevat "möödarääkimist" aga võidakse karistada kas tähtajalise või isegi lõpliku listist eemaldamisega.

Infootsimisvahendina on postinimekirjad väga olulisel kohal, kuna sageli on erialaste listide liikmete hulgas ka oma ala tipptegijad. Vahel võib olla tegu inimestega, kelle "näost-näkku" konsultatsioon võib maksta tohutuid summasid, listi kaudu aga ei maksa see midagi - kuna listikiri ei kohusta eriti millekski ning inimene võib sellele vastata endale sobival ajahetkel. Tuleb aga arvestada, et sellisel puhul tehakse meile meie küsimuse vastamisel niigi suur teene - "kas juba kiiremini ei saaks"-stiilis korduv postitus on siin äärmiselt ebaviisakas. Siinkohal tasuks kindlasti soovitada Eric Raymondi kirjutatud ja Aivo Kalu tõlgitud dokumenti "Kuidas targalt küsida" - need põhimõtted kehtivad reeglina ka mistahes muu võrgufoorumi puhul.

Lisaks eespooltoodule on väga paljudel suurtel listidel olemas ka veebiliidese kaudu kättesaadavaks tehtud arhiivid, kust võib leida ka kümnekonna aasta tagant pärinevaid tekste ja arutelusid. Sellisena on neist saanud oluline osa "digitaalsest kultuurikihist".

Uudisegrupid

Usenet (algselt ingliskeelsetest sõnadest Users' Network ehk kasutajate võrk) on teine E-postil põhinev infolevisüsteem postinimekirjade kõrval, mida üldjuhul eesti arvutikasutaja teenimatult vähe tunneb ja ilmselt ei hakkagi eriti tundma - tänaseks on eestikeelne Usenet praktiliselt välja surnud (ent nagu listide puhul, on mitmete oluliste gruppide arhiivid endiselt saadaval). Useneti kasutus hakkas kiiresti langema 2008. aastal ning 2010. aastal sulges ka Useneti sünnikoht Duke'i ülikool enda serveri. Samas on Usenetil igal juhul oluline koht kogu Interneti ja eriti uue meedia arenguloos, mistõttu tasub teda endiselt tundma õppida. Lisaks oli Usenet sarnaselt eespoolkirjeldatud listidega enda hiilgeaegadel üks peamisi infokanaleid ning sealt pärinev materjal moodustab olulise ajalooallika.

Usenet sai alguse 1980. aastal USA-s Duke'i ülikoolis, algselt oli tegu UUCP-sideprotokolli kasutava infovahetussüsteemiga Unix-arvutite vahel (et tollal kasutati ühenduseks modemeid, toimus sõnumite edastamine ja vastuvõtmine perioodiliselt - paar korda päevas "helistas" üks server teisele, saatis ära oma väljuvad uudisekirjad ja võttis vastu sissetulnud), hiljem aga hakkas Usenet kasutama Interneti üldisel TCP/IP-protokollil põhinevat InterNetNews (INN) protokolli, mis võimaldas saabuvale püsiühenduste ajastule rohkem sobivat pidevat infovahetust.

Usenet koosneb temaatilistest uudisegruppidest (newsgroup), mis jagunevad hierarhiatesse ehk puukujuliselt hargnevatesse alamsüsteemidesse. Klassikalised põhihierarhiad on:

comp. - arvutitega seotud teemad
misc. - erinevad teemad (varia)
news. - Usenetti ennast puudutavad uudised (uute gruppide loomine, haldamine jne)
rec. - ajaviide ja meelelahutus (muusika, sport jpm)
sci. - täppis- ja loodusteaduste alased teemad
soc. - ühiskondlikud ja kultuuriteemad
talk. - erinevad, sageli vastuolulisi arvamusi põhjustavad teemad (usk, poliitika)
humanities. - humanitaarteemad (kunstid, filosoofia)

Grupid hargnevad üldisematelt teemadelt täpsemate suunas. Näiteks:

comp.os - arvutite operatsioonisüsteemid
comp.os.ms-windows - Microsofti Windows-operatsioonisüsteemid
comp.os.ms-windows.apps - Windowsi rakendustarkvara

Eraldiseisvana tuleb vaadata alt. -hierarhiat, mis loodi võimaldama suuremat vabadust uute gruppide loomisel (nimi tähistabki "alternatiivset" süsteemi). Varasemate, eespool mainitud hierarhiate puhul on uue grupi loomine olnud seotud kindlate protseduurireeglitega ning see eeldab kindlat inimeste arvu taotluse taga. Seevastu alt.-i alla võis sisuliselt iga huviline ise grupi luua ning sellest sai omalaadne "anarhistlik" osa Usenetist.

Lisaks eelnevatele on olemas ka suur hulk väiksemaid hierarhiaid - suur osa eestikeelseid uudisegruppe asus ee.-hierarhias (näiteks ee.arvutid, ee.koolid jt), on ka väiksemaid temaatilisi hierarhiaid.

Tehniliselt kujutab Usenet endast vastavat protokolli toetavate serverite võrku. Iga uudiseserver teatab teistele, milliseid gruppe ta toetab ning kogu vastavate gruppide postiliiklus saadetakse edasi kõigisse neid toetavatesse serveritesse. Näiteks Eesti koolide uudisegruppi ee.koolid Tallinnas postitatud kiri saadeti edasi ka Tartu ja Pärnu uudiseserveritesse. Seega Useneti lugeja võib ise valida, millisest serverist ta soovib oma uudisegruppe lugeda - harilikult on mõistlik valida geograafiliselt kõige lähem.

Useneti kasutamiseks on vaja kas vastavat tarkvara (enamik tuntud E-postiprogramme suudab ka uudisegruppe lugeda, kuid on olemas ka eraldi puht-uudisetarkvara) või saab neid uuemal ajal lugeda ka veebi kaudu (näiteks pakub compgroups.net ligipääsu comp.-hierarhiale - ning seal kohtab mõneski kohas veel üsna aktiivset tegevust). Erinevalt e-postinimekirjadest tuleb Useneti lugemiseks kirjad eelnevalt ise oma arvutisse laadida. Postitamiseks piisab lihtsalt kirja saatmisest grupi aadressile - enamik gruppe on vaba kirjavahetusega. Mõned spetsiifilisemad grupid on aga ka modereeritavad, s.t. keegi vastav inimene loeb saadetised enne gruppi postitamist läbi.

Usenet on üks pikaealisimaid Interneti teenuseid ning sellisena sisaldab suurt hulka väärtuslikku infot, ka suur osa Interneti käitumisreeglitest ehk netiketist on pärit just uudisegruppidest. Usenet on olnud ka mitmete põhjapanevate IT-lahenduste loomise oluliseks kanaliks - Useneti arhiividest (näiteks Google Groupsi arhiiv sisaldab Useneti kirju alates 1981. aastast) võib leida näiteks Tim Berners-Lee teate WWW-protokolli loomise kohta või Linus Torvaldsi kirja uue Unixi-laadse operatsioonisüsteemi (millest hiljem sai Linux) tegemise alustamisest. Seetõttu tasuks ka selle infokanaliga lähemat tutvust teha.

Veebifoorumid

Veebifoorumid ja -grupid on veebiajastu täiendus varasematele meililistidele ja uudisegruppidele. Lihtsamad veebifoorumid on mõeldud aruteluks puhtalt veebikeskkonnas - nad kujutavad endast veebilehti, kus kasutaja saab sisestada omapoolseid kommentaare (harilikult eeldab see enda kasutajaks registreerimist). Sedalaadi veebifoorumi näitena võib tuua Eestis rahvademokraatiat juurutada püüdva Osalusveebi ehk osale.ee (varasema nimega TOM ehk Täna Otsustan Mina).

On aga ka foorumeid, mis suudavad toimida ka uudisegrupi ja/või e-postinimekirjana. Selliste gruppide näiteks on kahe suure veebiteenusepakkuja Yahoo! ja Google'i vastavad keskkonnad Yahoo! Groups ja Google Groups. Mõlemad keskkonnad sisaldavad hulga lisavõimalusi, näiteks saab Google'i gruppides enda postitatud kirja "tagasi võtta" ehk kustutada, ka on Google'i grupiotsing seotud nende otsimootoriga.

Võrguajakirjandus

Juba varsti peale Internetile alusepanemist hakati looma elektroonilisi andmebaase ajaleheartiklitest - näiteks New York Times alustas artiklite kokkuvõtete kogumist 1970. aastal. Aasta hiljem alustab Illinoisi Ülikool elektrooniliste tekstide kogumist oma suurarvutile - sellest saab alguse tänini edukalt toimiv Project Gutenberg, maailma suurimaid võrguraamatukogusid (sealt võib leida suure osa maailmaklassikast alates antiikautoritest ja lõpetades XX sajandi alguse kirjanikega, uuemate autorite tekstide avaldamist takistab paraku taas kord täna kehtiv autorikaitseseadustik. Samas on sealsed tekstid tänase seisuga saadaval ka erinevates e-raamatuvormingutes). XX sajandi 70-ndate aastate keskpaiku võeti enamikus uudiseagentuurides kasutusele teletekst - terminalipõhine infoedastussüsteem. Kaheksakümnendateks kujunesid välja mitmed kommerts-teenusepakkujad, kes võimaldasid tasulist ligipääsu erinevate uudiseagentuuride ja ajalehtede andmebaasidele. Vastukaaluks kommertsteenustele tekkisid Ameerikas kogukondlikud freenet-tüüpi võrgud - odavat või tasuta ligipääsu osadele Interneti teenustele (esialgu enamasti e-post), mida võib samuti pidada tänase võrgu-massimeedia üheks eellaseks.

Veebi kasutuselevõtule 1991. aastal järgnes selle kiire levik ning järgmise paari aasta jooksul sai alguse ka võrguajakirjanduse suurem levi massidesse - Ameerikas kasutasid lehed esialgu peamiselt kommerts-internetipakkujaid nagu America Online, Prodigy ja CompuServe, hiljem aga hakkasid levima ka otseühendused. 1994. aastal loodud Yahoo!-st sai esimese suure kasutajaskonnaga võrgukataloogina ka erinevate Internetis leiduvate uudiseallikate tutvustaja. 1996. ja järgnevatel aastatel käivad USA-s lahingud Interneti sõnavabaduse ja tsensuuri pooldajate vahel - kaks seaduseelnõu, mis oleksid Interneti sisu valitsuse tsensuurile allutanud (CDA ja COPA), kukutatakse Kongressis läbi. Sajandivahetuse paiku sai alguse blogide ehk ajaveebide buum, millest on tänaseks saanud tavaajakirjandusele oluline täiend.

Kui 90. aastatel hakkasid ilmuma ajalehtede võrguversioonid, leidus ka neid, kelle arvates on paberil ajakirjandus määratud hääbumisele. Edasine areng näitab siiski, et päris nii see ei ole - trüki- ja võrguvariant pigem täiendavad teineteist. Viimastel aastatel on mõned meediakanalid üritanud teha samme tagasi kinnise, tasulise võrgusisu suunas, ent nende reaalne tulemuslikkus on infotulva tingimustes üsna küsitav.

Reaalajasuhtlus

Siia kuuluvad vahendid, mis võimaldavad võrgukasutajate otsesuhtlust üle võrgu.

Talk - Unix- ja Linux-süsteemides pakutav suhtlusvahend, mille abil kaks kasutajat saavad reaalajas üksteisega vestelda (tänaseks üsna vähekasutatav, kuid põhimõtteliselt olemas). Ekraan jagatakse üldjuhul kaheks, kummalgi vestluspartneril on oma sisestusaken, kuhu tema poolt sisestatud teksti näeb tema partner oma lugemisaknas. Talki kummitasid aga pikka aega turvaprobleemid ning see oli paljudes serverites blokeeritud. Tänaseks asendavad seda erinevad "messengerid" ja muud kiirsuhtluskanalid.
Jututuba ehk talker (kõnekeeles ka "jutukas") on tarkvarasüsteem, millega ühendust võtnud kasutajad saavad üksteisega tekstipõhiselt suhelda. Tavaliselt on jututuba jagatud eraldi osadeks - ruumideks (näiteks võivad jututoa ruumid moodustada "korteri", kus on eraldi "külalistetuba", "vannituba" jne). Jututubade kõrgajaks oli Eestis 90-ndate aastate keskpaigast sajandivahetuseni, mil Anna, Puhh, Muumiorg, Vanalinn ja mitmed teised (vt üht asjakohast 1996. aasta artiklit Postimehe arhiivist) täitsid sama funktsiooni, mille tänaseks on üle võtnud Facebook. Tüüpiline jutukatarkvara võimaldab suhelda nii kõigi osalistega korraga, ainult samas "ruumis" asuvatega kui ka privaatselt ühe vestluskaaslasega. Vanemad jututoatüübid kasutasid telnetiühendust (enamasti tuleb telnetiühenduse puhul määrata ka kanali ehk pordi number, mida jututoaprogramm kasutab), uuematel oli veebipõhine liides (Eestis oli sedasorti näiteks OK Jutukas). Jututubades maksvad käitumisreeglid ja -mallid võivad eri kohtades väga palju erineda. Mitmed jututoad on tegevuse käigus kujunenud omaette tutvusringkondadeks, kus osalejad teavad teineteist ka "IRL" (in real life). Samas on kohti, mille ainsaks otstarbeks tundub olevat kellegi (sageli jututoa administraatori ja/või tema sõprade) vajadus end kaasinimeste kulul välja elada.
IRC (Internet Relay Chat) on tehniliselt ja ajalooliselt Talki edasiarendus, mis võimaldab kasutada erinevaid suhtluskanaleid ja suhelda korraga mitmete inimestega. Mingil määral võib tõmmata paralleele uudisegruppidega ja meililistidega - üldiselt on IRC kanalid tihti pühendatud mingi kindla teema arutamisele või kindla seltskonna kaasamisele. IRC on üldjuhul anonüümsem kui jututuba, kuna liikmete registreerimist ei ole ja inimeste "läbivoolavus" on suurem. Temaatika on sageli spetsiifilisem ja põhjalikum kui jutukavestlustes, kuid teisalt mõneti "kergekaalulisem" kui erialastes uudisegruppides.

Laiemas mõttes kuuluvad siia kategooriasse ka järgnevates punktides kirjeldatud nähtused (võrgumängud, internetitelefon, sõnumiedastus), samuti on reaalajasuhtluse võimalused olemas tänaste sotsiaalvõrgustike juures.

Rolli- ja madinamängud

MUD (Multi-User Dimension/Dungeon) on oma paljuruumilise tegevusvälja poolest sarnane suure jututoaga, kuid selles toimub kindlaksmääratud reeglitega ja paljude osalejatega fantaasia-rollimäng (enamus MUD-e baseeruvad "Dungeons & Dragons"-nimelisel tuntud rollimängul - mängujuhi aset täidab enamiku ajast MUD-i programm, vajadusel aga sekkuvad ka inimestest mängujuhid). Kasutajad valivad endale teatavad omadused (rass, amet) ja seiklevad kujutletavas maailmas, suheldes omavahel ning võideldes arvuti juhitavate "koletistega" (mõnes MUDis võideldakse ka omavahel). Nagu jututubade puhulgi, on traditsiooniliste tekstipõhiste kõrvale ilmunud ka samalaadsed graafilised mängud (Eestis oli üsna popp Runescape), kuid nende puhul on piir "tava-arvutimängudega" hägune ja seepärast leidub tänini neid, kes jäävad jonnakalt tekstipõhise keskkonna juurde (ühe tänini kasutatava klassikalise tekstipõhise mängu näitena võiks tuua MUME'i).

Üldiselt võib eristada kaht põhikategooriat:

Võitlusele orienteeritud - peamine eesmärk on oma tegelaskuju arendamine ja kogemuspunktide (experience) omandamine. Sellised MUD-id sarnanevad olemuselt graafiliste, tavalisel PC-arvutil mängitavate RPG-dega (näiteks võib tuua Diablo mängusarja). Sõltuvalt konkreetse MUDi reeglitest on sätestatud võitlemine kas ainult arvuti genereeritud tegelastega ("expMUD") või ka teiste mängijatega ("pkMUD"; harilikult on selline võitlus piiritletud erinevate osapoolte - näiteks haldjate ja orkide - vahelise sõjana). Võitlusele orienteeritud MUDid on tüüpiliselt suurema kasutajaskonnaga, kuid suhtluskanalina märksa vaesemad - et peamine kipub olema tehniline mänguoskus, võivad "vinged vennad" endale sageli lubada üleolekut, ebaviisakust ja jõhkrust teiste mängijate suhtes.
Suhtlusele orienteeritud - siin lisandub MUDile rohkem jututoa funktsioone, lisaks on pea alati tegu mingis vormis rollimänguga. Tegelaskuju kiire arendamine on kas vähetähtis või üldse tähtsusetu, oluline on rolli sisseelamine (IC ehk in-character) ja käitumine vastavalt konkreetse virtuaalmaailma reeglitele (seetõttu võivad action'i eelistajad selliseid keskkondi kohati igavaks pidada). Et rollimäng eeldab teatavat sotsiaalset küpsust, on harilikult selliste keskkondade kasutajaskond mõnevõrra vanem. Ehkki ka mitmed MUDid kuuluvad sellesse kategooriasse, kasutatakse siin ka mõisteid nagu MUSH (Multi-User Shared Hallucination), MUSE (Multi-User Simulated Environment), MUX (Multi-User Experience) jt.

Tuleb märkida, et võrreldes peaaegu väljasurnud Useneti või Unixi Talkiga on tekstipõhine mängumaailm veel märksa rohkem säilinud. Ühe põhjusena võib siin mainida asjaolu, et tekstipõhine mäng on olemuselt midagi raamatu ja videomängu vahepealset - nõuab head fantaasiat nagu raamat, samas ei ole seotud valmis videopildi külge. On arvatud, et seetõttu võib tekstipõhine mäng isegi olla suuremat sõltuvust tekitav kui graafilised analoogid.

Uuema aja märksõna on aga MMORPG (Massively Multiplayer Online Role-Playing Games). Arvutite ja graafikakaartide jõudluse kasv ning kiirete püsiühenduste massiline levik on võimaldanud senise tekstipõhise "muda" asendamist täisgraafilise, paljudele mängijatele korraga ligipääsetava mängumaailmaga (varasemates graafilistes võrgumängudes, näiteks Blizzardi firma Battle.net'is, oli mängijate arv piiratud kaheksaga). Üha enam kohtab ka MMORPG-des traditsioonilise MUD'i nähtusi - eri tasandi suhteid mängijate vahel, reaalellu ulatuvaid sõprus- ja armastussuhteid jne. Hea näide on ses osas juba pikemat aega World of Warcraft. Lisaks rollimängudele muutusid mõni aeg hiljem võrgupõhiseks ka mitmed reaalajastrateegia- ehk RTS-mängud (Starcraft, Warcraft III-st alguse saanud DotA ehk Defense of the Ancients, LoL ehk League of Legends jpt - mitmetes siinmainitutes on tegelikult näha mitme erineva mängužanri elemente).

Sõnumiedastus

Uuema aja üheks olulisemaks täienduseks Internetile on sõnumiedastusprogrammid, mis ühendavad endas traditsioonilise E-posti, jututoa stiilis reaalajasuhtluse ning mobiiltelefonidelt ülevõetud lühisõnumid. ICQ (lugeda "I seek you") oli esmalt mõeldud mõnede võrgumängude harrastajaile, kes näiteks Blizzardi Battle.net'i või mõne muu keskkonna kaudu mängides vajasid vahendit mängukaaslaste leidmiseks. Algsest kitsast kasutusvallast aga arenes ajapikku süsteem, mis tänaseks on saavutanud ühe de facto standardi staatuse Interneti reaalajasuhtluses (tõsi, ICQ ise tõrjuti suuresti kõrvale uute tulijate, eeskätt Microsofti poolt). ICQ ühendas esimesena endas tekstisuhtluse, lühisõnumid ja mitmeid muid võimalusi, mis kokkuvõttes tema algset kasutajaskonda tublisti laiendas. Tuntumatest sedalaadi süsteemidest võib veel mainida selle valla pikaajalist valitsejat "MSN-i" ehk viimase nimega MS Live Messengeri (nüüdseks on Microsoft sellest Skype'i kasuks loobunud), aga ka Yahoo! Messengeri ja AOL-i AIM-i. Vabadest suhtlusprotokollidest väärib mainimist veel Jabber. Senini on olnud probleemiks ühilduvus - ühe firma süsteemid reeglina ei toetanud teisi. Nüüdseks on hakatud üksteisele lähenema, lisaks toetavad paljud tänased suhtlusprogrammid mitut protokolli (näiteks Pidgin). Kõigi peamiste protokollide toetus on tänaseks olemas kõigis levinumates operatsioonisüsteemides.

Suhtlusportaalid ja sotsiaalvõrgustikud

Umbkaudu sajandivahetuseks oli kujunenud välja võrguteenus, mis ühendas endas mitmete varasemate omadusi (veebipõhine kasutajaliides, mitmesuguse võrgusisu nagu pildid, videod jms jagamise võimalus, sõnumi- ja reaalajasuhtluse võimalused, vahel ka häälside). Tänaseks tuntuimaks selle valla esindajaks on ilmselt Facebook, ent Eestis sai sedalaadi nähtus alguse ilmselt 2002. aastal avatud Rate.ee'st (mis alguses oli eeskätt pildihindamisteenus, ent laienes hiljem üldotstarbeliseks sotsiaalvõrgustikuks), millele mõni aeg hiljem järgnes üsna lühiajaline Orkuti buum ning peale seda Facebooki maania. Võrgustike olulisteks faktoriteks on erinevate suhtlustasandite toetus (nagu jututubades), sotsiaalse tagasiside võimalused ("feim" ehk keskkonnas kujunev reputatsioon) ning olemasolevate suhete peegeldamine ja uute loomine.

Sedalaadi võrgustikel on muidugi ka varjuküljed, eelkõige privaatsuse kao ja erinevate kurjade skeemide näol. MySpace, üks esimesi suuri võrgustikke, sai tuntuks kui identiteedivaraste taimelava, Rate tõi ka meie meediasse küberahistamise ja -kiusamise juhtumid, Gazzag.com'i juhtum aga tõestas, kui lihtne on võhikutel enda sensitiivne info maha mängida. Ja tänapäeval on Facebooki tegijad väitnud süüdimatult, et "privaatsuse ajajärk on lõppenud". Seetõttu tasub alati jälgida, mida ja mil määral sellistes kohtades avaldada.

Mõned näited erinevatest võrgustikest:

üldotstarbelised suhtlusportaalid - eeskätt muiduig Facebook, mille alternatiivid on tänaseks kõik pea kadunud.
fotokogukonnad - Flickr, Nagi jt. Ka Rate.ee kuulus algselt siia.
raamatukogukonnad - GoodReads, LibraryThing jt
muusikakogukonnad - Last.fm, Discogs jt
...

Virtuaalmaailmad

Eeskätt XXI sajandi võimsate arvutite ja kiirete võrguühendustega kaasatulnud nähtus, mille üks kuulsamaid esindajaid on ilmselt Second Life. SL ja teised temasarnased sarnanevad tehnoloogia poolest MMORPG-tüüpi võrgumängudega, ent erinevalt mängust puudub neil otsene stsenaarium - sellises maailmas võib oma tegelase ehk avatariga teha kõige erinevamaid asju. Nii peetakse SL-is teaduskohtumisi ja loenguid, korraldatakse kunstinäitusi ja kontserte, tehakse poliitikat (paljudel riikidel on seal olemas lausa saatkond - see oli ka Eestil enne masu pealetulekut), tehakse äri (kuna SL rahaühik Lindeni dollar on vahetatav mõlemas suunas USA dollariga, on ka reaalne kasumiteenimine võimalik). Nagu tavamaailmas, on olemas ka tume pool - eeskätt porno vohamine ja erinevad kummalised kodanikud.

Üheks esimeseks sedalaadi "visuaalseks jutukaks" oli USA CompuServe'i võrgus jooksnud WorldsAway juba 1996. aastal. Seni tuntuim, Second Life sai alguse 2003. aastal. 2007. aastast aga pärineb OpenSimulatori projekt, mis kujutab endast SList välja kasvanud vabatarkvaralist alternatiivi. Tänaseks ei ole OpenSimulatoril põhinevad võrgustikud (nagu OSGrid) veel "suurele" SL-ile mahult järele jõudnud, kuid vahe väheneb pidevalt (seda hoolimata isegi sellest, et OpenSimulatori tarkvara on hetkel veel nulliga algavate versiooninumbritega ehk siis tugevasti arendamise algusjärgus). OpenSimulatoril töötas 2008. aastast ka IT Kolledži virtuaalmaailm (tänaseks on see tegevuse lõpetanud, kuid sisu on alles ja huviliste leidmisel võiks selle taas tööle panna).

Sedalaadi virtuaalruumi plussideks on kahtlemata uutlaadi suhtlemiskogemus (nn metaversumi ehk alternatiivreaalsuse näol) ning võimalus arendada välja uusi võrguteenuseid. Ka on SL suures osas arendatav kasutajate endi poolt, mistõttu on loomeressurss tegelikult väga suur. Probleemiks võib osutuda kõrgete nõudmiste esitamine kasutaja arvutile ("paks klient"), eriti aga kõik teisigi virtuaalruume (jututubasid, MUDe, sõnumiprogramme jt) kummitavad probleemid: võrgusõltuvus, identiteediprobleemid, võrgukiusamine ja -ahistamine ning muud sellised hädad.

Uudisevood

Uudisevoog (newsfeed) on kiiresti muutuvates veebilehtedes (ajaveebid, portaalid) kasutatav meetod kasutajate kiireks teavitamiseks uue info ilmumisest veebi. Nii saab Eesti Päevalehe uudisevoo http://www.epl.ee/rss.php abil koheselt teada uue artikli ilmumisest EPL veebiversiooni. Klõpsates uudiseprogrammis soovitava uudise viitele, avaneb see uues veebilehitseja aknas.

Esimesed sellealased katsetused pärinevad 1996. aastast. Mõne aasta jooksul toimus erinevate firmade poolt erinevate tehnikate väljapakkumine ja nendevaheline võitlus, 1997. aastal võttis veebi arengut koordineeriv W3C ehk Rahvusvaheline Veebikonsortsium uudisevoogude jaoks katseliselt kasutusele Netscape'i toetatud RDF-standardi. 2000. aastal arenes sellest praeguseni üks levinumaid uudisevootehnoloogiaid RSS. Sellel on omakorda kasutusel mitu versiooni, enimkasutatavad on 0.91, 1.0 ja 2.0. 2003. aastal eraldus RSSist omaette standardina Atom.

Uudisevoona saab edastada nii tervet uudist, selle lühikokkuvõtet kui ka ainult pealkirja - valiku teeb uudiste edastaja. Uudisevoogude lugemiseks mõeldud tarkvara valik on väga suur - uudiselugejad on olemas nii eraldiseisvatena kui ka teistesse programmidesse sisseehitatutena, lisaks on olemas ka veebipõhised uudiselugejad, kus endale sobiva uudisevaliku saab koostada otse veebis. Väikese ülevaate võib saada vastava Wikipedia artikli juurest.

Reeglina on sedalaadi tarkvara kasutamine üsna lihtne - piisab vaid soovitud uudisevoo aadressi sisestamisest vastava menüüvaliku alt. Enamik uudisevoogude edastajaid on nende aadressid oma veebilehtedel selgelt välja toonud - eriti palju kasutatakse uudisevooge erinevate ajaveebide juures.

Ajaveebid ehk blogid

Ajaveebi ehk blogi (lühituletis ingliskeelsest sõnast weblog ehk veebipäevik; kuuldavasti tuli sõna sellest, et üks autor lisas sõnasse - meelega? - tühiku ja sai fraasi we blog ehk "me blogime") võib küll pidada viimase aja moenähtuseks, kuid tegelikult ulatab sellise igamehe-ajakirjanduse traditsioon juba veebi algaegadesse. Ka veebi looja Tim Berners-Lee omaaegset veebilehte aadressil http://info.cern.ch (praeguseks asub seal veebi ajalugu käsitlev leht) võib pidada sisuliselt blogiks, ka Yahoo! sai alguse omalaadse blogina. Tõeline blogibuum aga algas 90-ndate lõpus, kui võrguühendus oli järk-järgult muutunud igaühe tarbeasjaks, oli olemas vajalik tarkvara ning kujunenud ka serveribaas. Ühelt poolt ilmusid spetsiaalselt ajaveebiteenust pakkuvad firmad (näiteks ühe levinumana Blogger, mille hiljem omandas Google), teisalt muutus oma blogi jaoks serveri püstipanemine piisavalt lihtsaks (vaja on Interneti püsiühendust ja odavat arvutit, vajaminev tarkvara alates Linuxi operatsioonisüsteemist ja lõpetades blogitarkvaraga on võrgust vabalt saadaval).

Ajaveeb kujutab endast sisuliselt päevikulaadset, sageli uuenevat veebilehte, millel on harilikult olemas lihtne ja käepärane täiendamismehhanism ehk haldusliides. Paljude jaoks on tõelise blogi oluliseks tunnuseks kommenteeritavus - iga sissekande juurde saab lugeja lisada oma arvamuse ning nii võib tekkida artikli teemaline arutelu. On aga ka blogisid, kus kommenteerida saab vaid valitud seltskond või ei saa seda üldse teha.

Lisaks kommentaaridele kasutatakse paljudes blogides tehnikaid, mis võimaldavad omanikul näha, kes ja kui palju on mingit kirjutist lugenud. On olemas ka mehhanism, mis võimaldab kommenteerida teise autori blogi omaenda blogis ning saata teisele autorile signaal tema arvamuse kommenteerimise kohta (trackback), samuti sisaldavad mitmed blogid viidetekogu sarnase temaatikaga blogidele.

Ajaveebide skaala on äärmiselt lai. On ühe inimese võrgupäevikuid ja suurearvuliste uurimisrühmade blogisid, on kommenteeritavaid ja mittekommenteeritavaid. Teemadering on väga suur, alates lollidest naljadest ja lõpetades erinevate poliitiliste küsimustega ja teaduslike uurimisprobleemidega. Ajaveebid võivad ka ühiskonda omajagu mõjutada - ilmselt tuntuim näide on Iraan, kus kogu ühiskond, sealhulgas ka meedia, on võimude range kontrolli all. Nii on sealsed vabama eneseväljenduse pooldajad leidnud väljapääsu just ajaveebides - Wikipedia andmetel oli 2004. aastal võrgus umbkaudu 200 tuhat blogi, millest 65 000 olid pärsiakeelsed (Iraani ametlik keel). 2005. aasta jaanuaris üritasid Iraani võimud ajaveebindust kontrolli alla saada, sulgedes ligipääsu mitmetele blogiteenusepakkujatele. Siiski võib arvata, et seda protsessi uuesti täiel määral lämmatada enam naljalt ei õnnestu (blogimine oli olulisel kohal ka paar aastat hiljem Araabia kevade sündmuste juures).

Hilisemaks lisanduseks on mikroblogimine - ajaveebilaadne süsteem, mis piirab postituse pikkust SMS-sõnumi sarnase vorminguga (näiteks populaarseimas sedalaadi teenuses, Twitteris on see 140 tähemärki). Mikroblogimine on operatiivne, kompaktne ja tihti mitteametlikuma tundega kui "suur" blogimine - sellele aitavad kaasa ka erinevad rakendused, mis võimaldavad postitada lisaks veebile ka näiteks vastava Firefoxi plugina abil.

Wikid

See naljaka kõlaga sõna tuleneb Vaikse ookeani saartel räägitavast pidgin English'ist (mõned pakuvad päritolukohaks Hawaiid) - "wiki" (kasutatakse ka topelt - "wiki-wiki") on moondunud ingliskeelne "quickly" (sarnaselt said prantslased oma "bistro" - legendi järgi olid need Napoleonile naha peale andnud vene sõdurid, kes olid vallutatud maal süüa nõudnud: bõstro-bõstro! ehk "kähku-kähku!"). Internetitähenduse sai Wiki aga 1995. aastal Portlandis loodud WikiWikiWeb'iga esimese laiemat kasutust leidnud veebisaidiga, mida iga lugeja sai lihtsate vahendite abil oma suva järgi muuta ja täiendada. Põhimõtteks on mitte muuta vigade tegemist võimalikult raskeks, vaid pigem muuta nende parandamine võimalikult kergeks - piisava kasutajaskonna olemasolul toimub pidev "isepuhastumine", mida isegi üksikud teadlikud "küberdiversandid" lõhkuda ei suuda (konkreetne näide esines 2005. aasta ühel augustipäeval, kui keegi madala IQ-ga kodanik kleepis Wikipedia esilehele paar üsna roppu pilti, mis aga kadusid sealt paari minutiga). Wiki peamine tööprintsiip on kasutajate konsensus - Wiki sisu lihvitakse senikaua, kuni see muutub vastuvõetavaks kõigil kasutajatele. Seetõttu on väga paljudes Wiki-süsteemides sisu kvaliteet väga kõrge - parimaks näiteks ilmselt Wikipedia (NB! ehkki eesti kõnekeeles kipuvad võhikut Wikipediat lihtsalt "Wikiks" nimetama, on see selgelt vale sõnakasutus - Wikipedia on maailma tuntuim, kuid kaugelt mitte ainus wiki), maailma suurim Wiki-süsteem (ingliskeelses Wikipedias on 2016. aasta sügise seisuga üle 5,2 miljoni sissekande, eestikeelses ligi 150 000) ja tasemelt traditsiooniliste entsüklopeediatega võrreldav teatmeteos. Teisteks samalaadseteks suurteks projektideks on Wiki-sõnastik Wiktionary, e-õppekeskkond Wikiversity ja reisiandmebaas Wikivoyage.

Huvitav on Wikipediat võrrelda teise samalaadse projektiga - 2000. aastal alustatud NuPediaga. See oli sarnane vaba võrguentsüklopeedia, kuid NuPedia kasutas väga karmi valikut oma autorite puhul (suurelt osalt nõuti doktorikraadi), saavutamaks võrdväärset kvaliteeti vanade klassikaliste entsüklopeediatega (Britannica, Brockhaus jt). Wikipedia oligi alguseks mõeldud lihtinimestele loodud NuPedia täiendusena, kuid ületas peagi oma suure venna. NuPedia lõpetas tegevuse 2003. aastal, olles saanud lõpuni valmis vaid paarkümmend artiklit. Wikipedia "igamehe muutmisõigus" seevastu osutus märksa elujõulisemaks, kaotamata seejuures oluliselt artiklite kvaliteedis.

Wiki-süsteemide loomiseks on võrgust saadaval suur hulk tarkvara, millest suurem osa on vaba levikuga. Lisaks erinevatele infoesitusrakendustele on Wiki põhimõtteid hakatud rakendama ka teadustöös, meedias jm.

Web 2.0 ja uuemad arengud

Termin "Web 2.0" on eeskätt populaarne just mitte-IT taustaga teadlaste keskel (sotsiaal- ja kasvatusteadused), samas ei puudu sel ka oma kriitikud. Web 2.0 kui "uuem ja parem veeb" (tegelikult mõeldakse mitte üksnes kitsalt veebi kui teenust, vaid ka muid seonduvaid internetiteenuseid) sisaldab levinud käsitluste järgi järgnevaid aspekte:

Võrk (veeb) kui platvorm - kogu töö käib läbi veebilehitseja, mis asendab tervet rida varasemat spetsialiseeritud rakendustarkvara. Heaks näiteks on siin Google Docs & Spreadsheets.
Dünaamilisus, pidev täienemine - võrgus olev materjal on pidevas edasiarenemises. Näiteid on palju, Wikipediast foorumite ja ajaveebideni.
Osaluspõhisus, kaasatus, kogukond - võrgus oleva sisu tootmine on kogukondlik ettevõtmine, milles võib osaleda pea igaüks.
Tehnoloogiad: XHTML, CSS, LAMP, AJAX, märgendamine, ajaveebid, RSS, wikid, foorumid.
Nn asjade Internet (Internet of Things) - kogu eelneva meediumidekomplekti laienemine puhtalt arvutitelt kõikvõimalikele muudele seadmetele (ilmselt kõige selgemad näited on tänapäevased nutitelefonid ja -telerid).

Tänaseks on räägitud juba ka "Web 3.0-ist", mille alla on pakutud üsna erinevaid asju (semantilist veebi, virtuaalmaailmu jne).

Teiseks paljuräägitud mõisteks XXI sajandi Internetis on "asjade Internet" (Internet of Things) - olukord, kus algsesse arvutivõrku on juba lisandunud erinevad nutiseadmed (telefonid, telerid, kellad jne) ning lisandub järjest erinevaid (ka algselt IT-kaugeid) objekte. Ühelt poolt on siin olemas suur hulk uudseid võimalusi, teisalt on aga samavõrd palju ohte (turvalisus, privaatsus, jäätmeuputus, aga eelkõige taas "probleem klaveri ja tooli vahel"). Kuna senine Interneti protokolli 4. versioon (IPv4) on piiratud aadressiruumiga, eeldab asjade Interneti realiseerumine ka otsustavat üleminekut 6. versioonile (IPv6).

Veel üheks viimase aja märksõnaks on võrguneutraalsus (net neutrality). "Vana aja Interneti" kiire arengu üks aluseid oli andmete neutraalsus - puudus diskrimineerimine rakenduste, seadmete, omanike jne alusel. Äriinimesed on paraku leidlikud (vt algne MSN) ning üha enam on räägitud n.ö. kunstliku puuduse ja "Breznevi pakikeste" (nõuka-aegne meetod sundida tarbijat ostma ühe ihaldusväärse toote saamiseks ka vähemsoovitud asju) tekitamise oht (ACTA jt). EL võttis 2009. aastal vastu palju vaidlusi tekitanud nn telekomipaketi, kuid seda, kuhupoole asjad Euroopas lõplikult suuna võtavad, näitab alles tulevik.

Ja muidugi on üha olulisemal kohal turvalisus ja privaatsus - seda nii traditsioonilises veebikeskkonnas kui ka sotsiaalmeedias, aga samuti asjade interneti lahendustes, mille juures erinevad tootjad kippusid neid valdkondi mõnda aega selgelt alahindama.

Juriidiline külg: vabad loominguvaramud ja sotsiaalne tarkvara

Vaba tarkvara kui nähtus on juba üsna pika ajalooga, kuid 20. sajandi lõpu Interneti-buum ja "uue meedia" areng viis muuhulgas uute nähtuste tekkele, mille põhimõtted sarnanesid vaba tarkvara omadele, kuid mille valdkonnad olid hoopis mujal (teadus, kunst jt). "Sotsiaalset tarkvara" kui mõistet kasutatakse tihti kogu uue meedia tähenduses (tarkvara, mis lubab luua n.ö. virtuaalseid ruume), kuid kitsamas mõttes on seda kasutatud just eespoolmainitud uutlaadi nähtuste tähistamiseks. Ühe ühise nimetajana võib ka välja tuua senise intellektuaalomandi käsitluse kriisi - järjest enam inimesi jõudis järeldusele, et oma loominguga parimate tulemuste saavutamiseks ei ole selle iga hinna eest enda lauskontrolli all hoidmine kõige optimaalsem variant.

Creative Commons

2001. aastal pani ameerika jurist ja publitsist Lawrence Lessig, kes nägi senistes autorikaitse mehhanismides üha süvenevaid puudusi, aluse uutlaadi juriidilisele mehhanismile, mille nimeks sai Creative Commons. Eeskujuks olid sealjuures vaba tarkvara alustalad GNU Üldine Avalik Litsents (GPL) ja Vaba Dokumentatsiooni Litsents (FDL), sealseid kogemusi muu loometegevuse (muusika, kirjanduse, kunsti) valda üle tuues loodi uut tüüpi litsentsid. CC'd nähakse üldiselt kui "mõistlikku kompromissi" karmi traditsioonilise autoriõiguse ja täiesti vabaks andmise vahel - üheks tunnuslauseks on "some rights reserved" (vrdl. senise autoriõiguse "all rights reserved"). CC pole üks litsents, vaid rühm eri vabadusastmetega litsentse, mille seast iga autor võib valida endale sobivaima (näiteks võib keelata oma loomingu kommertskasutuse). 2010. aasta lõpus valmis ka juriidiliselt pädev CC litsentside eestindus, mis viis need vastavusse Eesti õigussüsteemiga. CC litsentsidest tuleb põhjalikumalt juttu edaspidi.

Open Access

Teadustöö on traditsiooniliselt eeldanud eelnevaid teadmisi - iga uus teaduslik avastus, leiutis või teooria toetub paljude eelkäijate eeltööle. Nii muutus väga oluliseks eelnevate uurimistulemuste kättesaadavus - pikka aega eelkõige raamatukogude vahendusel, kuid hiljem tuli mängu ka Internet. XX sajandi lõpukümnenditel aga muutus teadusliku info avaldamine järk-järgult suureks äriks, kus peamist kasu lõikasid prestiizhikate, kallite ja piiratud tiraažiga teadusajakirjade kirjastajad. Üha enam sai tekkida olukord, kus mõnegi vaese riigi või asutuse andekas teadlane ei saanud enda potentsiaali täiel määral realiseerida, kuna ta lihtsalt ei pääsenud olulisele infole ligi. Teisalt teenisid kirjastajad oma kasumit teadlaste töölt, mida aga sisuliselt finantseerib riik maksude kaudu - seega tuli neile teiste arvelt kätte suur hulk riskivaba raha.

Teadusinfo vaba kättesaadavust taotleva Open Access-liikumise üheks käimalükkajaks oli meil Eestiski tuntud George Soros, kes pani Budapestis aluse Open Access Initiative'ile. Tänaseks on OA põhimõtted kogumas üha laiemat kandepinda kogu maailmas, ka nendest teeme täpsemalt juttu edaspidi.

Veel mõned huvitavad ettevõtmised:

Flickr - suures osas CC litsentside alusel töötav fotokogukond
SlideShare - esitlusslaidide kogukond
Scribd - kogukondlik dokumendiarhiiv
fanfiction.net - fännide poolt erinevatel teemadel (filmid, mängud, raamatud) kirjutatud lood (näiteks võib sealt leida "Star Warsi", "Diablo" jpt -teemalisi kirjatöid). Tõsi, Fanfiction.net ei ole päris vaba litsentsiga - selle õiguslik staatus on ebamäärane (selgemalt on määratletud teine samalaadne projekt, AO3). Kuid sellest hoolimata on huvilised kokku kirjutanud paraja raamatukogutäie materjali.

Teema kokkuvõtteks

Nagu näha, on Internet ka selles vallas üsna mitmekesine ning kasulikku teavet annab koguda paljudest eri paikadest. Arvatakse, et sedalaadi vabalt kättesaadava info hulk kasvab tulevikus veelgi - tehnika areng muudab "igamehe ajakirjanduse" veelgi lihtsamaks ning hoo saavad sisse ka "koduste vahenditega" loodud raadiod ja telekanalid. Olukord, kus uue info levi kontrollib kas riik või käputäis rikkaid inimesi, on loodetavasti jäämas minevikku. Nii et üha enam võib öelda, et ükski küsimus ei jää Internetis vastamata - kui osata seda õigest kohast küsida.

Lisalugemist

BUSH, Vannevar. As We May Think. The Atlantic, July 1945.
FISHER, Adam. How Doug Engelbart Pulled Off the Mother of All Demos. Wired, 12.09.2018.
LOEWENSTEIN, Antony. The Blogging Revolution. Melbourne University Press 2008.
Howard Rheingoldi kodulehekülg.
SHEDDEN, David. New Media Timeline 1969-2010.
SHIRKY, Clay. Writings About The Internet.

Uuri & kirjuta

Vali üks ülalkirjeldatud uue meedia komponentidest ja analüüsi, mil moel on see oma valdkonda mõjutanud (näiteks ajaveebid massimeediat või wikid teatmeteoseid).