Jump to content

E-õpe ja erivajadustega õppurid/Metoodikast

From Wikiversity

Veel korra liigitusest

[edit]

Teeksime erivajaduste liigituse seekord konkreetselt e-õppe vaatenurgast. Siin võib neid liigitada järgmiselt:

  • õpiraskused – kõik info vastuvõtmist ja kinnistamist põhjustavad seisundid, nagu düsleksia, mäluhäired, AD(H)D, epilepsia, aga ka arengu- ja kognitiivsed puuded. See kategooria võib sisaldada väga erinevaid puudeid alates Parkinsoni tõvest ja autismist ja lõpetades Downi sündroomiga. E-õppe seisukohast vajab see kategooria ilmselt kõige enam metoodilist ettevalmistust ning nõuab õpetajalt väga head kohanemis- ja kohandamisvõimet ning eri meetodite kombineerimisoskust. Samas on just selle puuderühma edukus mingi e-kursuse kasutamisel üheks väga heaks "lakmuspaberiks" kursuse ülesehituse loogilisuse ja selguse, kasutatavate sümbolite lihtsuse jms osas.
  • nägemishäired – kogu nägemispuuete skaala kergest vaegnägemisest pimeduseni, lisaks seda sisaldavad liitpuuded (näiteks Parkinsoni tõve tulemusena). Põhiline probleemivaldkond on visuaalsel kujul info (võrgutekst ja -pildid, aga ka iseseisva töö materjalid, raamatud jms) kättesaadavus. Suur roll on tugitehnoloogilistel lahendustel (vt eelmist teemat), mis enamasti tähendab suurendusmehhanisme (kergema vaegnägemise korral) või punktkirja jt. kombitavaid lahendusi (raskematel juhtudel), lisaks on kõigil juhtudel (v.a. need, kus nägemispuudele lisandub kuulmispuue) mõeldav visuaalse info teisendamine kuuldavaks (nn ekraanilugemine).
  • kuulmishäired – kogu kuulmispuuete skaala pluss seda sisaldavad liitpuuded. E-õppe vaatenurgast võivad kuulmishäired olla „kergemat sorti“ puuded, kuna üldjuhul on suur osa edastatavat materjali siiski visuaalne. Siiski võib mõnel juhul olla tegu ka tõsisema probleemiga, näiteks kui kursusel kasutatakse palju multimeediamaterjale (CD-ROMid, audiokassetid vms). Sellisel juhul on vaja leida võimalus audiomaterjalide transkribeerimiseks (tüüpiliselt) tekstikujule – sisuliselt tuleb luua audiomaterjali (või vähemalt selle olulisemate osade) tekstikonspekt.

Tähelepanuks veel: kuulmis- ja nägemishäirete puhul rakendatavad meetodid on mõnes mõttes vastandlikud. Kui õppurite seas on nii kuulmis- kui nägemishäiretega inimesi, võib see tähendada vajadust kogu kasutatava õppematerjali dubleerimiseks täies mahus nii visuaalsele kui helikujule. Samas on läbimõeldud disaini ja ligipääsulahenduste oskusliku kasutamise korral võimalik luua e-kursus, mis on ligipääsetav praktiliselt kõigi puuetega õppijatele – see eeldab võrgumaterjalide standardset esitust (sh vastavust veebistandarditega), kursisolekut erinevate tugitehnoloogia lahendustega ning alternatiivsete infoesitusviiside (heli, tekst, video) oskuslikku ja erivajadusi arvestavat kasutamist.

  • motoorikahäired – väga lai skaala erinevaid liikumis- ja koordinatsioonipuudeid. Tegu võib olla tugeva spastikaga, lihasnõrkusega, tahtmatute liigutustega, erinevate kehaosade puudumisega jpm. Motoorikahäirete puhul on taas suur roll tugitehnoloogial, lisaks mängib olulist rolli ka töö/õppekoha ergonoomika (mööbli ja tehnika paigutus, valgustus jne). Võimaluse korral tasub õpetajal liikumispuudega inimese töökohaga tutvuda ja anda omapoolseid soovitusi (milliseid tugilahendusi kasutada ja kuidas need paigutada). Üheks motoorikahäirete vormiks võib olla ka kõnepuue (näiteks kõrilihaste spastilisuse tõttu) – see muudab keeruliseks või võimatuks näiteks kõnesisendi või audiokonverentsi kasutamise, millele tuleb taas kord leida alternatiivid.

Mõned soovitused ligipääsetava e-kursuse loojale

[edit]
  • Pane aegsasti paika kogu kursuse struktuur ja pea sellest kinni
  • Kaardista iga teema juures kasutatav materjal selle tüübi järgi (tekst, video, heli)
  • Püüa erinevate esitusviiside kasutamine jagada enam-vähem ühtlaselt üle kogu kursuse
  • Koosta vajalike alternatiivesituste plaan ja varusta kõik (või vähemalt tähtsamad) õppematerjalid alternatiividega
  • Kirjalik materjal esita lihtsas ja selges keeles, võimalusel kasuta tähtsamate punktide esiletoomisel tingmärke (kindlasti läbivalt ühesuguses tähenduses)
  • Võimaluse korral kaasa kursuse testimisse erinevate puuetega inimesi
  • Veebipõhise õpikeskkonna valikul veendu, et keskkond ise oleks ligipääsetav – väga paljudel sisuhaldussüsteemidel ja ka õpikeskkondadel on selles osas probleeme (ka näiteks WebCT/Blackboard oli pikka aega märkimisväärses osas ligipääsmatu)
  • Materjalide veebikeskkonda panekul veendu, et tulemus oleks standardne ja ligipääsetav
  • Kui pole eelnevalt kokku lepitud teisiti, ära eelda õppijalt teatud konkreetse riistvara (näiteks kindla suurusega kuvar) ega kindla tasulise tarkvara (üsna kallist hinda maksev MS Office) olemasolu. Võimaluse korral kasuta töövahendeid, mille jaoks on sobiv tarkvara Internetist vabalt saadaval (näiteks LibreOffice'i kasutamine peamise töövahendina; tasulisest tarkvarast võib kasutada neid, millele on olemas vähemalt tasuta lugemisvahendid – nagu näiteks Flash või Acrobat). Vajaduse korral võiks tulevastelt õpilastelt enne kursuse käivitamist uurida, milliseid töövahendeid nad eelistavad.
  • Erinevate töövahendite (näiteks MS Office, Acrobat, Flash) kasutamisel õppematerjali ettevalmistamisel tuleks kindlasti silmas pidada ligipääsetavuse nõudeid (näiteks Flashi ligipääsetavuse kohta on materjal aadressil http://www.webaim.org/techniques/flash/ , Acrobat/PDFi kohta http://www.webaim.org/techniques/acrobat/ ja PowerPointi kohta http://www.webaim.org/techniques/powerpoint/ , MS Office'i kasutajad võivad endale soetada ka tasulise liidese ehk Accessibility add-in'i aadressilt http://www.accessiblewizards.uiuc.edu/download.php).

Kursuse läbiviimine - Phil Friend soovitab

[edit]

Alljärgnev on väljavõte Phil Friendi käsiraamatust „Puue ja töö: hea tava käsiraamat tööandjale“ (http://raulpage.org/koolitus/puuejatoo.pdf). Ehkki see on kirjutatud töösituatsioone silmas pidades, sobib see igati ka õppimise (sh e-õppe – mitmed siintoodud tähelepanekud kehtivad ka võrgu- või telefonisuhtluse korral) konteksti. Mitmeid põhimõtteid oleme juba eespool käsitlenud – kuid kordamine olla tarkuse ema. Niisiis on sõna Phil Friendil:

Pimedate või vaegnägemisega inimeste kohta tuleks teada alljärgnevat:

  • pimedatel või vaegnägemisega inimestel on raskusi standardsuuruses trükikirja lugemisega ning nad eelistavad saada teavet suurema fondiga trükikirjas, elektronpostiga, helikassetil, arvutikettal või punktkirjana (siin tuleks siiski eristada vaegnägemist või tinglikku pimedust, kuna kirja mittenägeval inimesel pole suurendusest mingit abi – kursuse koostaja märkus);
  • pimedad või vaegnägemisega inimesed vajavad uues või neile tundmatus keskkonnas abi orienteerumisel;
  • pimedaid või vaegnägijaid ümbritsev keskkond peab olema takistusteta ja korrastatud. Probleeme võivad tekitada märgistamata takistused vahekäikudes, tõkestatud jalgteed jne;
  • pimedatele või vaegnägijatele tuleb teave ette lugeda juhul, kui seda pole võimalik neile sobivas vormis edastada.

Kasulikke nõuandeid vaegnägija aitamiseks

  • Esmatähtis on meeles pidada, et enne kui üritate pimedat või vaegnägijat juhendada, küsige, kas ta soovib abi. Lähenege pimedale inimesele eestpoolt ja tutvustage ennast nimepidi. Seejärel küsige, kas te saate teda aidata. Ärge puudutage pimedat inimest endale tähelepanu tõmbamiseks, sest see võib teda ehmatada. Kui teie abi on teretulnud, küsige, kuidas saate kasulik olla.
  • Üks lihtsamaid viise pimeda või vaegnägija juhtimiseks on pakkuda talle toeks oma küünarnukki. Seiske inimese paremal küljel ja lubage tal oma küünarnukist kinni võtta. Seejärel astuge sammuke ettepoole ja juhtige inimene soovitud kohta, kasutades sama moodust läbi uste minnes, treppidel liikudes jne. Pidage alati meeles, et inimene, keda püüate aidata, on ise kõige pädevam teile ütlema, mil viisil saate seda teha. Kuulake juhiseid ja järgige neid.
  • Pimedat või vaegnägemisega inimest juhtides vältige ümbruse kirjeldamisel “spordikommentaatori” jäljendamist. Ärge raporteerige kõigest, mida näete, minutilise täpsusega, ega rääkige 50-kilomeetrise tunnikiirusega.
  • Pimedat või vaegnägijat istuma juhatades ärge suruge teda toolile. Asetage lihtsalt inimese parem käsi tooli seljatoele ja andke talle võimalus ise istet võtta.
  • Ärge unustage, et vaegnägija ei pruugi teie kehakeelt näha. Nõusoleku märgiks noogutamine või žestikuleerimine ei avalda mõju. Küsimustele tuleks olukorrast lähtuvalt vastata “jah” või “ei”. Mõelge pimeda inimesega suheldes sellele, kuidas te telefoniga räägite.
  • Ärge unustage pimedat inimest hoiatamast, kui temast eemaldute.
  • Informatsiooni edastamise vajaduse korral mõelge, millist vormi oleks kõige sobivam kasutada. Suure fondiga trükikiri, elektronpost, helikassett, arvuti kõvaketas, diskett ja punktkiri on kõige tavapärasemad moodused vaegnägemisega inimesele teabe edasiandmiseks.

Kurtide ja vaegkuuljate kohta tuleks teada alljärgnevat:

  • kurdid ja vaegkuuljad kasutavad kuulmisjäägi suurendamiseks kuuldeaparaati;
  • kurdid ja vaegkuuljad suhtlevad viipekeeles (NB! Mitte kõik – osa kurte inimesi eelistab ühiskonda paremaks sulandumiseks õppida huultelt lugema ja ise kõnelema – kursuse koostaja märkus);
  • kurtidel ja vaegkuuljatel on võimatu või raske kasutada telefoni;
  • kurdid ja vaegkuuljad on rahvarohketel ettekannete ja ametlike kõnedega üritustel või konverentsidel teiste osalejatega võrreldes vähemeelistatud olukorras;
  • kurdid ja vaegkuuljad soovivad, et kaasinimesed räägiksid nendega selgelt ja aeglaselt;
  • kurdid ja vaegkuuljad paluvad vestluskaaslasel alternatiivina suusõnalisele või viipekeelsele kõnele tekst üles kirjutada.

Kasulikke nõuandeid kurtidega suhtlemisel

  • Kuuldeaparaadid ei taasta kuulmist sama tõhusalt kui prillid nägemist, kuuldeaparaat üksnes võimendab inimese kuulmisjääki. Seega on aparaate raske kasutada rahvarohkes keskkonnas, sest kõik ümbruskonna helid kostuvad võimendatult.
  • Kurdi või vaegkuuljaga tuleb rääkida selgelt ja natuke aeglasemalt kui tavaliselt. Jälgige, et oleksite rääkides alati kõnetatava poole näoga ega seisaks varjus, valgus peaks langema näole. Sellisel juhul on võimalik teie suult lugeda.
  • Ärge katke rääkides oma suud ega pomisege. Kui teie kõnest ei saadud aru, sõnastage lause uuesti.
  • Ärge karjuge, sest sel viisil moonutate huulte kuju, pealegi seate end ja kaaslast inimeste tähelepanu alla sattudes ebamugavasse olukorda.
  • Kui teist ei saada aru, pange oma mõte paberile või paluge vestluspartneril teile arusaamatuks jäänud soov üles tähendada.
  • Juhul, kui kasutate viipekeele tõlgi teenuseid, selgitage eelnevalt, kas tõlk kasutab kurdi inimesega samasugust viipekeelt. Näiteks vene ja eesti viipekeel on erinevad keeled.
  • Paljud vaegkuuljad saavad telefoni kasutada, kuid rääkida tuleks aeglasemalt ja selgelt. Osa kurte inimesi eelistab kasutada tekstiekraaniga telefoni, elektronposti või faksi (tänapäeval kasutab enamik kurte inimesi tavalist mobiiltelefoni SMSide vahendusel suhtlemiseks; eriti sobilikud on tänapäevased nutiseadmed – kursuse koostaja märkus).
  • Ärge kunagi teeselge, et saite kõnepuudega inimese kõnest aru, kui see nii ei olnud. Selle asemel paluge lauset korrata või see üles kirjutada.

Kasulikke nõuandeid kõnepuudega inimestega suhtlemiseks

  • Suhtlemisel on oluline kannatlikkus, viisakus ja austus.
  • Juhul, kui te öeldust aru ei saa, paluge viisakalt inimesel lauset korrata nii mitu korda kui vajalik. Kõnega harjudes hakkate öeldust paremini aru saama.
  • Paluge inimesel lause ümber sõnastada.
  • Korrake küsimuse vormis neid sõnu, millest aru saite. Inimesel on võimalik selle peale vastata “jah” või “ei”.
  • Küsige viisakalt, kas keegi kolleegidest on valmis teid suhtlemisel aitama.
  • Vajalikuks võib osutuda alternatiivsete suhtlemisvahendite kasutamine, näiteks tuleb telefoniga rääkimise asemel inimene kohale kutsuda või edastada teave faksi, elektronposti, tekstiekraaniga telefoni, veebilehe, infolehe või kirja teel.
  • Kõnepuudega inimesed võivad küll olla harjunud sellega, et neist alati aru ei saada, kuid kindlasti hindavad nad püüet ja tahet nende vajadustega arvestada.

Ratastoolikasutajate kohta tuleks teada alljärgnevat:

  • Ratastoolikasutajaga vestlemiseks püüdke olla temaga samal tasandil, istuge või astuge paar sammu tahapoole. Sel viisil ei jää ratastoolikasutajal teiega rääkides kael kangeks. Ärge laskuge põlvili või kummarduge ja toetage sealjuures kätega reitele – paljude inimeste meelest jätab viimane üleoleva mulje.
  • Ärge kunagi lamasklege kellegi ratastoolil või nõjatuge sellele, ratastooli kasutajale on ratastool tema keharuum
  • Kirjandus ja muu informatsioon peab olema kõigile kättesaadaval kõrgusel, horisontaalse paigutamise asemel võiks mõelda teabematerjali vertikaalsele väljapanekule.
  • Tulekahju korral peab evakueerimisvarustus olema kättesaadav ja kasutatav ning hoone tuleohutud alad (alad on teada tuletõrjele) juurdepääsetavad ka ratastoolikasutajale.
  • Vajadusel tuleb ratastoolikasutajaga kokku saamiseks muuta kohtumispaika.
  • Kohtumisel tuleb kõigepealt välja selgitada, kes on klient ja pöörduda tema poole. Ärge rääkige isikliku hooldaja või saatja vahendusel, kui ta ei ole klient.

Kasulikke nõuandeid õpiraskustega inimesega suhtlemiseks

  • Kasutage võimalusel lihtsat keelt ja sõnastust, samas on oluline kohelda inimest austusega, see tähendab kui täiskasvanut, mitte last.
  • Kontrollige, kas üldiseks kasutamiseks mõeldud dokumentidest on lihtne aru saada.
  • Olge valmis inimesele vajadusel dokumenti ette lugema või teda ankeedi täitmisel abistama.
  • Juhiste või korralduse andmisel kontrollige, kas inimene sai neist aru. Selleks võib taktitundeliselt paluda teie antud juhiseid korrata.
  • Juhul, kui juhis sisaldab lisaks informatsioonile praktilise ülesande täitmist, näidake vajalik operatsioon ette.
  • Osalege asjakohasel koolitusel, mis on suunatud teadlikkuse tõstmisele puuetega inimeste kohta.
  • Kasutage teabe tõhusamaks edastamiseks jooniseid või piktogramme.
  • Pidage meeles, et inimeste arusaamise võime on erinev isegi sama õpiraskuse puhul. Kaks inimest ei saa kunagi täpselt ühesugused olla. Ärge tehke oletusi, vaid kontrollige.
  • Trükikirjas teabest raskendatud arusaamise korral kaaluge informatsiooni audio- või videomeetodil edastamise võimalust

Kuidas toimida:

  • Kui soovite puudega inimest abistada, küsige kõigepealt, kas abi vajatakse. Kui abi on teretulnud, ärge eeldage, et teate ise, kuidas saate kõige paremini kasulik olla – kuulake ära, millist abi teilt oodatakse.
  • Kurdi inimesega koos olles jälgige, kas ta saab aru kuuldavatest teadetest ja helisignaalidest, näiteks platvormi vahetuse teade raudteejaamas või tuletõrjealarm.
  • Ärge haarake ratastooli seljatoest ja lükake seda – enamasti saab ratastoolikasutaja ringiliikumisega omal jõul hakkama. Teilt võidakse abi paluda juhul, kui on vaja takistust ületada.
  • Õpiraskustega inimesele andke selged, lihtsad juhised ja kontrollige, kas teist saadi aru.
  • Ärge hakake tegema oletusi puude olemasolu või puudumise kohta – osa inimeste puuded esinevad varjatud kujul, näiteks epilepsia.
  • Inimese ratastoolile toetumine tähendab sama, mis teisele inimesele nõjatumine – see tekitab ebamugavust. Ratastool on osa inimese keharuumist.
  • Kui soovite pimedat inimest aidata, ulatage talle juhtimiseks oma käsivars. Võimaldage inimesel teile järgneda, ärge lükake ega tõugake teda. Andke märku trepiastmetest ja muudest takistustest.
  • Pimedat inimest istuma aidates asetage ta käsi tooli seljatoele ja andke lisaselgitusi oma tegevuse kohta.


Kuidas vestelda:

  • Rääkige otse puudega inimesega, mitte tema saatja vahendusel. Püüdke olla vaba ja otsige silmsidet.
  • Ärge tundke kohmetust inimese puudega seonduvaid tavapäraseid kõnekeelseid väljendeid kasutades, näiteks “Hiljem näeme!” või “Lippan nüüd!”.
  • (Kurdi inimese puhul – kursuse koostaja märkus) Tehke kindlaks, kas inimene oskab suult lugeda. Rääkige selgelt ja aeglaselt, vaadake inimesele otsa. Ärge karjuge ega moonutage rääkides huuli, see võib kõnest arusaamist raskendada.
  • Näoilme ja žestikuleerimine aitavad kurdil inimesel kõnest paremini aru saada. Olge näoga valguse poole, rääkides ärge suitsetage ega sööge. Kui öeldust arusaamisega tekib probleeme, kasutage selgitamiseks pliiatsit ja paberit.
  • Paljud kurdid inimesed eelistavad kasutada viipekeelt; see on nagu iga teine keel, millel on oma grammatika. Kurtide inimeste osalemisel kohtumistel või ametlike tööintervjuude läbiviimisel tuleb kasutada viipekeeletõlgi teenuseid.
  • Ratastoolikasutajaga rääkimiseks püüdke ise olla tema silmade kõrgusel.
  • Pimeda inimesega juttu alustades tutvustage end ja teiega kaasasolevaid inimesi ning kirjeldage, kus nad teie suhtes asuvad. Ärge unustage, et pime inimene ei pruugi näha kehakeelt või märksõnu illustreerivat visuaalset informatsiooni.
  • Ärge parandage rääkimisraskustega inimest, selle asemel õhutage teda rääkima, olge kannatlik, ärge püüdke ise tema eest sõnu ära arvata.
  • Vältige järgnevaid negatiivseid küsimusi: Mis teil viga on? Kas olite juba sündides niisugune või juhtus mingi õnnetus? Kui kaua te juba selline olete olnud? (Selliste küsimuste esitaja oma olematu taktitundega on ilmselt kehv tööandja ükskõik millisele inimesele – kursuse koostaja märkus)
  • Pöörake põhitähelepanu positiivsele, küsige: Millega te tegelete? Kus te töötate? Mõelge, millistele küsimustele teil endal meeldiks vastata.

Kordamiseks

[edit]
  • Miks peaks e-kursuse veebisisu olema vastavuses veebistandarditega?
  • Miks tuleks võimaluse korral eelistada e-kursuse läbiviimiseks vabalt saadaolevaid lahendusi?
  • Kui õpilane osaleb kursusel koos abistajaga (näiteks viipekeeletõlk), siis mida peab suhtluses arvestama?


Edasimõtlemiseks

[edit]
  • Kas e-kursuse puhul tuleks erivajadusest alati eelnevalt läbiviijatele teatada?
  • Kust võiks minna e-kursusel soodustuste tegemise piir erivajadustega õppuri puhul (et asi ei muutuks talle teistega võrreldes ebaõiglaselt lihtsaks)?
  • Koosta enda jaoks "Erivajadusi arvestava e-kursuse 10 käsku".


Lisalugemist

[edit]