Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/IT ja erivajadused

Sissejuhatus

Haridustehnoloogiat on eri aegadel ja kohtades defineeritud erinevalt, kuid üldisemalt võib seda määratleda kui õppimiseks mõeldud tehniliste vahendite ja meetodite kogumit. Erivajadustega inimeste puhul on vähemalt Eesti tingimustes olnud pigem probleemiks just tehniline pool - eripedagoogikal on Eestis juba pikad traditsioonid (ehkki laiemas mõttes erivajadusi on käsitletud juba vähem - lisades siia näiteks üliandekad õpilased oma märksa teistlaadi vajadustega), kuid näiteks puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas on kompetents Eestis tänini ebaühtlane ja killustatud. Seetõttu on käesoleva kursuse põhirõhk suunatud just infotehnoloogiale ja selle laiematele võimalustele ning algust teemegi laiemalt infotehnoloogia teemaga.

Kui arvutiasjanduse algaastatel jäi see paljuski kitsama spetsialistide ringi pärusmaaks, siis viimase paarikümne aasta jooksul toimunud personaalarvutibuum ja Interneti lai levik on muutnud olukorda päris tugevasti. Tänase päeva seisuga on arvuti kaudu info hankimise ja arvutisuhtluse elementaaroskused juba ammuilma enamiku erialade spetsialistidelt eeldatav oskus. Ka eripedagoogika ei ole selles suhtes erand.

Eripedagoogi jaoks on infotehnoloogial kolm eri valdkondades eri määral põimunud rollidegruppi:

Arvuti kui laia profiiliga abivahend - sedalaadi tööd on ühised enamikule arvutikasutajatest (teksti- ja tabelitöötlus, andmebaasid, Interneti eri rakendused jne).
Arvuti kui õpetusprotsessi lihtsustaja ja mitmekesistaja - siia kuuluvad nii mitmesugused arvutiga ühendatud eriseadmed kui väga lai valik erinevat õpitarkvara (nii spetsiifiliselt erivajadustega inimestele kui üldotstarbelist).
Arvuti kui kompensatsioonivahend - eriti just raskete puuetega inimeste jaoks kujutab arvuti endast hindamatut abilist igat laadi eneseteostuseks.

Esimene toodud rollidest on infotehnoloogia levikuga Eesti ühiskonnas juba enesestmõistetav. Teise rolli laialdasemaks täitmiseks aga napib meie tingimustes veel sageli vahendeid - kõikvõimalikud eriseadmed on enamasti kallid (kuigi mõningaid muudatusi selle probleemi osas on seadusandluses tehtud). Kõige väiksemat kõlapinda on Eesti ühiskonnas leidnud aga kolmas roll - kompensatsioonimehhanism (ehkki viimastel aastatel on ses suunas mõningaid samme astutud, peamiselt erinevate Internetiga seonduvate projektide kaudu).

Kogu kaasamisele ehk integratsioonile suunatud mõttemall on meie ühiskonnas kõigest hoolimata ikka veel küllalt uus. Eesti tegelikkuses kohtab paraku veel vahel vana arusaama puuetega inimestest kui tingimusteta abivajajaist, vaid ühiskonna ülalpidamisel elada suutvatest inimestest. Tänapäevase puuetekäsitluse põhiteljeks on aga püüd anda puuetega inimestele piisav ettevalmistus ja luua neile sobivad tingimused osalemaks ühiskonnaelus täisväärtuslike liikmetena - puue ei ole enam piisavaks põhjenduseks inimese inimõigustega mittearvestamiseks. Selle eesmärgi saavutamisel on tehnoloogilistel lahendustel, sealhulgas infotehnoloogial, täita väga oluline osa.

Tehnoloogia ja eripedagoogika

Eripedagoogika tänapäeva iseloomustavad muuhulgas kaks suundumust - ühiskondlik tendents integratsiooni, s.o. kõikide ühiskonnaliikmete kaasamise suunas ning teisalt tehnoloogiliste vahendite plahvatuslik kasv ja nende laialdane kasutuselevõtt. See on toonud eripedagoogide ja rehabilitatsioonispetsialistide töövaldkonda uue suuna - tugitehnoloogia (assistive technology), puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomiseks kasutatavad tehnilised lahendused. Ühelt poolt täiendab see eripedagoogide ja rehabilitatsioonispetsialistide käsutuses olevat arsenali, teisalt aga võimaldab paljudel senistel abivajajatel tulla toime kõrvalise abita - senistest hoolealustest saavad täiemõõdulised ühiskonnaliikmed. Puuetega inimeste, nendega tegelevate spetsialistide, ühiskonna ja tehnoloogia üks võimalikke suhtemudeleid on toodud alljärgneval joonisel. Eesti ühiskonna senine probleem ongi olnud toodud suhete väljakujunematus.

Puuetega inimeste kaasamisele kulutatud vahendid tulevad ühiskonnale tagasi vähenenud sotsiaalkulutuste kaudu.
Tugitehnoloogiale kulunud ressursid tingivad lisatulemusena ka üldkasutatavate tehnoloogiliste lahenduste inimsõbralikumaks muutumise. Näiteks algselt ratastoolidele mõeldud kaldteid kasutavad enamasti ka lapsevankritega emad, jalgrataste või rulluiskudega lapsed jne.
Puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisega seotud kulud tulevad ühiskonnale tagasi vahendite kasutajatest kujunevate uute spetsialistide ja nende tööpanuse näol.

Joonis 1. Tugitehnoloogia suhted teiste osapooltega - seosed erivajadustega inimeste, ühiskonna ning eri alade spetsialistide vahel

Infotehnoloogia roll üldises puuetega inimeste ühiskonda kaasamises

Infotehnoloogia on viimaste kümnendite jooksul pea tundmatuseni muutnud väga paljusid ühiskonnaelu valdkondi. Erandiks ei ole ka sotsiaalsfäär, kus uued tehnilised lahendused on ühelt poolt tõhustanud senist tööd (efektiivsem infotöö, paremad kommunikatsioonivõimalused jne), teisalt aga avanud terve rea uusi tegevusvaldkondi. Eriti põhjalikult on nüüdistehnoloogia muutnud puuetega inimeste positsioone, avades neile tee sellistesse ühiskonnaelu sfääridesse, mis varem olid nende jaoks täiesti suletud. Alljärgneval joonisel näeme puuetega inimeste kokkupuuteid ühiskonna eri tahkudega ning infotehnoloogia mõju, mis praktiliselt ulatub kõigisse valdkondadesse.

Joonis 2. IT mõjusfäär

Vaatleme joonist veidi lähemalt:

füüsiline keskkond - puuetega inimeste erivajadustele suuremal või vähemal määral vastavuses olev elukeskkond, mis määrab puuetega inimeste füüsilise liikumisvabaduse (näiteks ehitised ja nendes eksisteerivad või puuduvad juurdepääsulahendused). Infotehnoloogia roll siin on enamasti seotud kaudse mõjutamisega (probleemi teadvustamine, sobivate lahenduste propageerimine).
ühiskonna suhtumine - ülejäänud ühiskonna poolne soosiv, ükskõikne või tõrjuv reaktsioon puuetega inimeste suhtes. Infotehnoloogial kui massimeediaga tihedalt seotud valdkonnal on siin öelda kaalukas sõna avaliku arvamuse kujundamisel. Ka on IT areng viimastel aastakümnetel toonud meedia n.ö. igaühe käeulatusse - Päevalehe kommentaariveerg on paari hiireklõpsu kaugusel, lisaks saab pea iga soovija luua endale veebilehe näol omaenda meediaväljaande. Eriti on see märgatav viimaste aastate blogide ehk ajaveebide buumi taustal - populaarseimad ajaveebid võistlevad lugejate arvult tippajalehtede veebiversioonidega.
meditsiin ja füüsiline rehabilitatsioon ning taastustegevus - puuetega inimeste füüsiliste võimete maksimaalne lähendamine puueteta inimeste omadele. Infotehnoloogia on selles vallas enamasti seotud meditsiiniaparatuuriga, ka tavalisim roll infotöö tõhustajana on oluline.
(eri)pedagoogika - võimalikult ühtlase (tavatasemel) üldhariduse andmine erinevate puuetega inimestele. Infotehnoloogia areng on avanud rea uudseid võimalusi andmaks võrdväärse hariduse ka raskete puuetega inimestele. Erinevate riistvaraseadmete ja multimeediatehnoloogia kasutamine kujuneb tõenäoliselt tulevikus eripedagoogika lahutamatuks osaks.
sotsiaalpoliitika - ühiskonna suhtumise kajastus riiklikul ja ametlikul tasandil. Infotehnoloogia roll on siin jällegi peamiselt informatiivne, kuid seda ei saa kuidagi alahinnata; vt. ka punkti 2.
eneseteostus - teiste kodanikega võrdväärsete õppimis- ja töötamisvõimaluste loomine puuetega inimestele. Infotehnoloogia roll selles valdkonnas on paljus sarnane pedagoogika alljaotuses kirjeldatuga, olles teatud mõttes selle praktiliseks väljundiks (vt ka esimest joonist). Ideaaljuhul toimib skeemi nii nagu joonisel 3.
teenused ja abivahendid - ühiskondlikud, seadusandlikud ja tehnilised abinõud, mis aitavad puuetega inimestel olla võrdväärsed ühiskonnaliikmed. Infotehnoloogial on siin lai skaala erinevaid rakendusi alates kommunikatsioonikanalist ja lõpetades vaba aja sisustajaga.

Joonis 3. Erivajaduse kompenseerimise mõju haridusprotsessis

Lühiekskurss: tugitehnoloogia kujunemine

Nagu paljudes muudes eluvaldkondades, saab ka spetsiifiliste, erivajadustega kasutajate jaoks mõeldud infotehnoloogiliste tugilahenduste ajalugu mõõta üksnes paari aastakümnega. Nüüdisaegsete arvutite ajalugu loetakse 1940-ndate aastate lõpust, Internet sündis aastal 1969 (kuigi laiema avalikkuse teadvusesse jõudis see alles üheksakümnendate alguses), esimesed märgid tugilahendustest leiame aga alles kaheksakümnendate algusest (Marylandis asuv Johns Hopkinsi Ülikool, eriti aga sealne Center for Technology in Education; TRACE Wisconsin-Madisoni Ülikoolis, IBM Accessibility). Siiski võime kohata tänase tugitehnoloogia esivanemaid juba ka märksa varasematel aegadel. Siinkohal teeme vaid lühiekskursi, kuna tugitehnoloogiast räägime lähemalt eraldi teemas.

XVIII sajandi keskel asutas Valentin Haüy Pariisis ühe esimese teadaoleva õppeasutuse pimedatele lastele - muuhulgas käidi oma teadmisi demonstreerimas ka kuningas Louis XVI juures, kus olevat lugemiseks kasutatud kombitavaid, reljeefseid kirjatähti ning isegi maakaarte.
XIX sajandi esimesel poolel arendas oma uudse punktkirjasüsteemi välja prantslane Louis Braille. Võisteldes mitme konkureeriva süsteemiga jäi just see standard võitjaks ning 'Braille' on mitmetes keeltes saanud punktkirja sünonüümiks. 1892 leiutas Illinoisi Pimedate Hooldeasutuse ülevaataja Frank Haven Hall punktkirja-trükimasina (tänapäeval levinud kuju sai see 1951. aastal Perkinsi Pimedate Kooli töötajalt David Abrahamilt - seetõttu on see seade ingliskeelses maailmas tuntud kui Perkins Brailler). Alates 1960-ndatest aastatest leiti punktkiri olevat väga hästi sobiv ka arvutite jaoks - loodi esimene laialt levinud punktkirjaprinter, 1970-ndatel tehti juba esimesi katsetusi arvutite juhtimisel punktkirja kaudu ning tänaseks on punktkiri IT-vallas võrreldavas staatuses nii mõnegi suure keelega.
Juba arvutiajastusse jääb veel ühe huvitava tehnoloogilise lahenduse sünd - 1976. aastal valmis Raymond Kurzweilil temanimeline lugemisseade, Kurzweil Reading Machine, esimene tehisintellekti kasutav kombinatsioon optilise tekstituvastusega varustatud skannerist ja kõnesüntesaatorist.
Liikumis- ja koordinatsioonipuudega inimeste jaoks hakati spetsiifilisemaid lahendusi looma 1960-ndatel. Wisconsin-Madisoni Ülikooli uurimiskeskuse TRACE juht Gregg C. Vanderheiden kuulub selle valdkonna pioneeride hulka. Loodud lahenduste hulgas oli näiteks morsesisestiga kirjutusmasin ja palju muud (lähemalt võib vaadata näiteks siit). Arvutivalda jõudsid need vahendid esmalt Apple'i arvutitele, hiljem aga ka DOSi ja Windowsi süsteemidele. Paljukirutud Microsofti kiituseks tuleb öelda, et erivajadustega on enamikus süsteemides püütud arvestada - ka tänastes Windowsides on vastavad seaded täiesti olemas. Täna Windowsile tugevasti konkurentsi pakkuv Linux jäi ses suhtes alguses mõnevõrra toppama (märkus: paljuski oli põhjuseks kahetsusväärne asjaolu, et vaba tarkvara esimese põlvkonna entusiastide ja "vana kooli" akadeemiliste häkkerite seas ei olnud erivajadustega inimesi pea üldse, kuna nende haridustee katkes juba palju allpool), kuid käesolevaks ajaks on ka seal päris palju ära tehtud.

Võrk ja erivajadused

Omaette alateemana tuleks mainida Internetti - kui võrgueelse aja arvutid jäid mõnevõrra rohkem "proffide asjaks" ja seeläbi ka paljudele erivajadustega inimestele kaugeks, siis Eestis võiks viimastel aastatel taas elavnema hakanud puuetega inimeste liikumise uue tõusu panna otseselt Interneti kui odava, kiire ja mitmekülgse infokanali arvele.

Kaido Kikkas käsitles Interneti rolli liikumispuudega inimeste jaoks oma 1999. aastal valminud doktoriväitekirjas. Sealt pärinevad ka kaks järgnevat skeemi - ehkki olukord on sellest ajast saadik veidi paranenud, kehtivad need seosed (eri paigus ja ühiskonnakihtides eri määral) endiselt.

Joonis 4. Erivajaduste nõiaring

Joonis 5. Erivajaduste nõiaringi purustamine

Jooniselt 5 võib näha Interneti peamisi kompensatoorseid rolle puuetega kasutajate jaoks:

Ligipääsuvahend - Internet võimaldab osaliselt (vahel ka täielikult) kompenseerida füüsilist ligipääsu. Näitena võib tuua internetipangad - ehkki viimastel aastatel on mitmed pangakontorid muutunud ratastoolisõbralikumaks, on virtuaalpangandus olnud paljudele puuetega inimestele oluliseks kergenduseks asjaajamisel ning seda juba ajal, mil kaldteed olid veel üpris harv nähtus. Eriti tähtis on puuetega inimestele juurdepääs haridusele ja tööhõivele.
Kaugõpe - selleski vallas on Eestis viimased aastad kaasa toonud erinevate virtuaalkursuste ning kaugkoolituslahenduste buumi (üheks näiteks on ka TLÜ IVA). Rõhutagem siinkohal siiski asjaolu, et võrgupõhise lahenduse loomine ei kompenseeri enamasti siiski reaalset ligipääsu - see tuleb tagada niipea kui võimalik. Samas aga on üsna selge, et isegi tänase Eesti olukorras on väga ebatõenäoline näiteks Tartu Ülikooli kõigi hoonete ümberehitamine ratastoolisõbralikuks lähemal ajal - selleks ei jätku lihtsalt vahendeid. Internetipõhise õppe sisseseadmine kõigile vajaliku eelneva haridustasemega erivajadustega inimestele seevastu nõuaks oskusliku läbiviimise korral palju vähem ressursse ja annaks õppimisvõimaluse paljudele inimestele, kellel see seni on puudunud.
Kaugtöö - see valdkond on Eestis veel suhteliselt vähe levinud. Eestis domineerib tänini veel kompaktne töömudel - ettevõte või firma asub kindlal aadressil, vahel küll ka mitmes kohas. Töötajad "käivad tööl", s.t. viibivad tööajal enamasti ettevõtte asukohas. Ehkki tehniliste vahendite (mobiil- ja andmeside jms) areng on töö iseloomu mõnevõrra muutnud, on üldine pilt jäänud paljuski samaks. Internet aga pakub hoopis teistsuguse mudeli rakendamise võimalust - "tööl käimine" asendub "töö tegemisega", kusjuures nii tööandja kui töötaja füüsiline asukoht ei oma enam erilist tähtsust. Sedalaadi töömudel on eriti sobiv paljudele liikumispuudega inimestele, kes seniajani on tööotsingutel takerdunud pahatihti just transpordiprobleemi taha.
Poliitika ja avalikkussuhete vahend - Internet kui infokanal on olnud oma ajaloo algusest peale üks maailma demokraatlikumaid nähtusi. Erinevalt "päris" elust ei mängi võrgus enamasti erilist rolli sotsiaalne staatus, majanduslik seisund ja haridustase - võrk toob esile persooni või grupi selle n.ö. puhtal kujul. Nii ei esine ka puuetega inimeste puhul paljusid tavaelus ette tulevaid probleeme. Seega suurendab Internet paljude vähemusgruppide sõnaõigust (seda kasutavad maailmas agaralt peale puuetega inimeste ka mitmesugused teised vähemusrühmad). Niihästi üksikisikut kui gruppi on Internetis märksa raskem ignoreerida. See kõik loob puuetega inimestele head eeldused koondada oma pingutused "virtuaalsele avalikkusele" ja sealtkaudu ka kogu ühiskonnale.
Massimeedium - see punkt on paljus seotud eelmisega, kuid on veelgi mitmetahulisem. Interneti kui meediakanali roll võib alata suure päevalehe võrguversioonist (mida näiteks raske nägemispuudega inimesel on arvuti vahendusel lihtsam lugeda kui paberväljaannet) ja lõpetades üldrahvalike meediakampaaniatega (näiteks mitmel Lääne-Euroopa maal toimunud edukad kampaaniad linnatranspordi muutmiseks ratastoolisõbralikuks või ka mitmed Eesti aktivistide viimase aja üritused, mida on koordineeritud võrkupidi).

Internet kui kompensatsioonimehhanism – veel mõned erijooned

Interneti kui meediakanali paindlikkus on puuetega kasutajate jaoks juba iseenesest suureks plussiks - see on odav, kiire ja mitmekülgne infokanal, mis pealegi muutub järjest kättesaadavamaks. Interneti peamine tugevus aga on just tema võimes lõhkuda joonisel 1 kujutatud nõiaringi ja kujundada välja uusi integratsioonimeetodeid ja –mehhanisme. Toome mõned näited.

Virtuaalne ligipääs

Paljud liikumispuudega inimesed mitmetes maades puutuvad liikumist takistavate barjääridega kokku isegi oma koduuksel. Ka Eestis on üsna suur osa füüsilisest keskkonnast tänaseni ratastoolikasutajale kättesaamatu (ehkki olukord pikkamööda paraneb, on näiteks paljud Tallinna Mustamäe ja Lasnamäe korrusmajad varustatud liftidega, kuhu ratastool ei mahu). Kui füüsiline ligipääs on takistatud, võib Internet teatud määral seda kompenseerida, andes võimaluse suhelda, õppida, töötada ja vaba aega veeta. On muidugi selge, et parimgi tehnoloogia ei suuda kompenseerida reaalset ligipääsu ja inimkontakte, kuid ka virtuaalne ligipääs on selgelt parem kui mitte midagi.

Võitlus eelarvamustega

Kui füüsilised barjäärid saavad ületatud, võivad ilmuda uued ja veelgi tõsisemad - psühholoogilised ja vaimsed barjäärid. Eriti endistes totalitaarrežiimiga maades on inimestel siiani säilinud mitmed hirmud ja eelarvamused "teistsuguste" suhtes (ent parem pole olukord ka kauboikapitalismi tingimustes, kus võim püsib "rikaste ja ilusate" käes). Olukorda raskendab asjaolu, et enamasti on probleem kahesuunaline - vaenulikkuse tajumine ümbritseva ühiskonna poolt on paljudes puuetega inimestes kutsunud esile kapseldumise ja kõige välise tajumise ohuna enesele. Nii on mõnelgi pool kujunenud kahjuks välja "elukutseliste invaliidide" seltskond, kes konstruktiivse dialoogi asemel ülejäänud ühiskonnaga eelistavad virisemist ja erinevate privileegide nõudmist lihtsalt seetõttu, et nad on puudega.

Selles olukorras võib kommunitatsioonitehnoloogiast, sealhulgas Internetist olla palju abi mõlemale osapoolele - puuetega inimesed saavad enda käsutusse uue suhtluskanali, mis täielikult ignoreerib nende kehalist olukorda, samuti võimaldab see võidelda vanade eelarvamustega ja anda avalikkusele selge ettekujutus puuetest ja vastavast problemaatikast (Eestis on seda edukalt rakendanud näiteks Eesti Iseseisva Elu keskus, Liikumispuudega Inimeste Liit ja Nägemispuudega Inimeste Fond).

Traditsiooniline ja uus meedia

Traditsiooniliste meediavormide nagu trükisõna, raadio ja televisiooni puhul on probleemiks nende ühesuunalisus - tootjalt tarbijale. Loomulikult on olemas teatav tagasiside, ka konkurents eri kanalite vahel sunnib nende omanikke maksimaalselt orienteeruma tarbijate vajadustele. Kuna aga suurema osa tarbijaskonnast moodustavad ilma puueteta inimesed, siis puuetega inimeste kui vähemuse probleemid jäetakse suuremate meediakanalite poolt tihti vaatluse alt välja.

Seevastu Internet kui uue meedia esindaja on toonud lisaks suurele operatiivsusele ja paindlikkusele kaasa ka kahesuunalisuse. Veebiartiklile saab vastata praktiliselt minutite jooksul - kas siis reageerides E-posti teel (veebis mingi tõsise "ämbriga" hakkama saanud inimene võib arvestada veel samal päeval hunniku kriitiliste kirjade saamisega) või pannes üles omapoolset seisukohta edastava veebilehe. Samalaadsed "kiirreageeringud" on palju keerukamad kirjutava pressi puhul ja väga komplitseeritud raadios või televisioonis. Ka Internetis kohtab sopalehti või "Ma vihkan X-i" stiilis väljaandeid, kuid ometigi tundub, et Interneti puhul toimib võrdsus ja sõnavabadus tunduvalt paremini kui traditsioonilistes meediavormides. See aga on vesi puuetega inimeste veskile.

Kokkuvõtteks

Nagu nägime, on IT järkjärguline muutumine "raketiteadusest" tavainimese töövahendiks toonud kaasa rea olulisi muutusi erivajadustega inimeste jaoks. Edasine areng aitab loodetavasti veelgi enam üle saada senistest takistusest ja saavutada kõigi kodanike võrdsus olenemata nende kehalisest või vaimsest seisundist.

Viiteid

Braille History. http://www.brailler.com/braillehx.htm
Raymond Kurzweil. http://web.mit.edu/invent/iow/kurzweil.html
A journey through early augmentative communication and computer access. http://www.rehab.research.va.gov/jour/02/39/6/sup/Vanderheiden.pdf

Tagasi kursuse esilehele