Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/Internetisuhtlusest

Ega ma meelega... ma heameelega

Sageli arvavad just algajad võrgukasutajad, et Interneti näol on neil tegemist piiramatu mängumaaga, kus pole ei õpetajaid, politseinikke ega pahast vanaema. Netis võib ju teha kõike - keegi ei tule keelama ja keegi ei saagi teada, mida ma seal teen? Tegelikult saab küll - Internet pole üldse nii anonüümne nagu paljud arvavad. Arvutite ja kasutajate tuvastamine on enamikul juhtudel võimalik ja sihiteadlikud pahategijad saavad varem või hiljem oma vitsad kätte.

Siiski, sarnaselt tavaeluga saab ka Internetis enamik konflikte alguse mitte sihiteadlikust rünnakust (kuigi esineb ka seda) - hoopis sagedamini on põhjuseks vääritimõistmine, vahel ka kultuurilised erinevused. Nii ongi ka Internetis püütud selle arengu jooksul leida kindlamaid suhtlemisjuhiseid, mis selliseid juhtumeid vältida aitaks.

Internetikontakti profiil on tavakontaktiga võrreldes teistsugune. Olulise erinevusena võib mainida verbaalset esmamuljet - täiesti võõrast inimesest saadakse esimene pilt vaid tema (kirjutatud) sõnade põhjal. Võrk annab edasi küll teate sisu, kuid lõikab ära suure osa kontekstist - situatsiooni, miimika, kehakeele, hääletooni. Sõbrale mõnusa lõõpjutu sees nähvatud: "Oled ikka eriline tropp!" ei haava kuigivõrd, sama lause telefonis öelduna mõjub ilmselt palju otsesema solvanguna, E-kirjana saadetult või jututoas/sõnumiprogrammis öelduna (kui ei lisata konteksti, mis öeldu naljaks pöörab) jätab see ilmselt ütleja oma sõbrast ilma. Hoopis hulluks keerab asi aga juhul, kui sõnum kannab mingis vormis ametlikku pitserit.

Näide: sama tekst, erinev mõju ehk lobajutust tuumasõjani

Võrdleme järgmisi konkreetseid juhtumeid näitena toodud lause esitamisel:

sõbrad joovad saunas õlut ja lõõbivad, üks ütleb teisele
samad sõbrad, kuid telefonivestluses
samad sõbrad jututoas
lause saadetakse meiliga
lause saadetakse faksiga firmablanketil
lause saadab EV President riiklikul blanketil, pitsati ja allkirjaga

Kas võrgus suheldakse samamoodi kui igapäevaelus?

Vastata võiks - nii jah kui ei. Suhtluse põhiolemus - sõnumi, aga ka emotsioonide jms. kaasneva info edastamine - on sama nii tavapärase näost näkku suhtlemise kui ka mitmesuguste tehniliste abivahendite (sh. võrgu) kasutamise korral. Erinevused aga tulevad mängu just sekundaarsete näitajate osas.

Sageli unustatakse, et igasugusel kommunikatsioonil on vähemalt kolm osalist - lisaks suhtlejaile endile avaldab mõju ka suhtlemiseks kasutatav kanal (olgu siis tegu õhuga tavalise jutuajamise puhul, telefoniga või massimeediaga). Interneti eripäraks on just väga mitmete kanalite paralleelkasutus - siit leiame nii telefoniga võrreldavaid asju (näiteks MSN), tavakirja moodi lahendusi (e-post), ajaleheformaati (veeb) ja ka täitsa eripäraseid kanaleid.

Niisiis on "lõppjaamaks" inimene, erinevus on ainult kommunikatsioonikanalis. See erinevus võib olla näiteks

ajaline - näiteks eri edastuskiirustega tavaline kiri, E-kiri ja telefon.
suunaline - "üks ühele" (telefon), "üks mitmele" (ajaleht, meililist), "mitu ühele" (E-post tagasisidevahendina), "mitu mitmele" (jututuba). Suunalise erinevusena võib vaadelda ka ühe- või kahesuunalisust (ajalehed ja raadio on valdavalt ühesuunalised - tootjalt tarbijale - , telefon kahesuunaline).
mahtuvuslik - korraga kanalit läbiv infohulk on eri kanalites erinev.
filtreerivuslik - eri kanalid "lõikavad" sõnumist ära erineva koguse taustainfot. Videokonverents annab edasi nii sõnumi kui ka suure osa taustainfot - miimika, zhestid, intonatsiooni. Telefon edastab tausta tunduvalt vähem (visuaalne osa "jääb kanalisse kinni"), võrgusuhtlus enamasti aga veelgi vähem.

Mida siis tuleks võrgusuhtluse puhul arvestada? Mitmeid erinevaid tegureid, millest mõningaid vaatlekski allpool.

Avatus, sõna- ja mõttevabadus

Need omadused on aidanud Interneti levikule kõvasti kaasa, andes sellele täiendava tähtsa rolli paljude muul viisil vaikimasunnitute hääletoruna. Igasugusele katsele võrgus leiduvat tsenseerida on suur osa kogukonnast vastanud väga häälekate protestidega - tulgu tsensuuritaotlus siis mõne äärmusrühmituse poolt või USA Senati eelnõu vormis (kahel korral on Interneti üle kontrolli kehtestamist taotlenud seaduseelnõud kutsunud esile üldsuse tugeva pahameele - kolmas kord 2001. aastal läks küll läbi, et kuri lärm selle ümber ei ole tänini vaibunud).

Sõnavabadus nagu ka iga teine vabadus võib kalduda äärmustesse ja Internet pole siin erand. Põhilistele inimõigustele lisandub Netis sageli justkui veel üks - õigus kakelda. Seega ei tohiks võrgutülitsemisi ja isegi -sõimu otseselt maha suruda, küll aga on kolmandatel, asjast mittehuvitatud osapooltel alati õigus öelda: "Palun tehke seda kusagil mujal".

Võrgusuhtluse puhul tuleb kindlasti arvestada ka asjaoluga, et tihti kontakteeruvad siin väga erinevatest paikadest pärit ning väga erineva kultuuritaustaga inimesed. Seega on igasugused eksiarusaamad ja möödarääkimised väga lihtsad tulema. Näiteks võite kirjeldada oma jututoakaaslasele eilset barbecue-pidu ja olla väga ebameeldivalt üllatatud vastusest: "Öäkk, mida sa sööd!". Kas ta ründab meid? Ei, ta võib olla lihtsalt põhimõtteline taimetoitlane, ehk aga hoopis sügavalt usklik juut või muhameedlane (eeldades, et rääkisime sealiha küpsetamisest). Selliste juhtumite puhul aitab ainult asjade selgeksrääkimine, see omakorda eeldab a) viisakaks jäämist igas olukorras, b) oskust ennast selgelt ja üheselt väljendada.

Kirjutamata seadused

Esmase "küberkogukonna" moodustasid inimesed, kes suhtlesid E-posti vahendusel. Kasvav kogukond vajas mingit üldiselt aktsepteeritavat käitumisreeglistikku - kujunes võrguetikett ehk netikett. Suures osas tugineb see tavalistele hea käitumise tavadele, kuid esineb ka võrgule ainuomaseid reegleid (näiteks suur- ja väiketähtede ning erisümbolite kasutamine emotsioonide väljendamiseks, samuti nõuded, mis reguleerivad võrguühenduse kasutamist). Täpsemalt vaatleme netiketti allpool.

Identiteet või anonüümsus?

Ehkki Interneti üldpõhimõtted eeldavad kasutajatelt teatud identiteedimäärangut (arvuti aadress, kasutajanimi), on seal väga levinud ka anonüümne või incognito (võõra nime all) esinemine. Üht arvutit, E-posti aadressi või jututoa/MSNi kasutajanime võib reaalselt kasutada mitu inimest. Kokkuleppel teise inimesega (ja paraku üha sagedamini ka ilma selleta) võib esineda temana - sellel baseerub ka suur osa küberkuritegudest. Isegi tavalist E-kirja on võimalik saata anonüümselt, kasutades selleks mõnd spetsiaalset serverit (tõsi, see praktika on sattunud kõikjal löögi alla ja seda loetakse üsna üheselt väga halvaks tooniks). Näib, nagu oleks Internet igasuguse peituse ja pettuse jaoks ideaalne paik.

Ometi pole see nii. Anonüümsus toimib praktiliselt vaid senikaua, kuni vastaspoole huvi meie vastu on uudishimu tasandil. Eriti Eesti-suuruses väikeriigis ja piiratud keelekeskkonnas ei ole enda varjamine piisavalt motiveeritud otsijate eest netis oluliselt lihtsam kui reaalelus peitupugemine. E-postil baseeruvates suhtlemissüsteemides lendavad anonüümkirjad enamasti ilma lugemata virtuaalprügikasti. Meililistides ja uudisegruppides kutsub igasugune anonüümkiri pea alati esile hulga vihaseid reaktsioone. Seda on veelgi soodustanud Interneti kommertsialiseerumine - suur osa rämpspostist on anonüümne.

Ka neis valdkondades, mis näiliselt sallivad ja soodustavad anonüümset esinemist, ei ole see alati tegelikult parim mõte. IRC ja jutukate puhul on hoolimata anonüümsete kasutajate suurest osakaalust siiski keskne roll neil inimestel, kelle reaalne isik on üldiselt teada. Anonüümsus tekitab enamasti petliku turvatunde - "teen mis tahan, keegi nagunii teada ei saa", see omakorda julgustab käituma palju kontrollimatumalt kui seda tehtaks reaalselt inimeste ees. Sellise inimese anonüümsus on aga nagu petlik võlusõrmus Tolkieni "Sõrmuste isandas" - ta võib sõrmest lipsata just kõige ebasoodsamal hetkel. Võrgul on aga pikk mälu.

Traditsiooniline häkkerikultuur on anonüümsusse suhtunud taunivalt juba kasvõi seetõttu, et see takistab häkkeri ühe suurema sihi - erialase tuntuse ja respekti - saavutamist. Pea kõik selle sfääri inimesed teavad nimesid nagu Richard Stallman, Linus Torvalds, Eric S. Raymond, Bruce Perens jt. Võõra inimese suust sõnade "Aa, sina oledki selle-ja-selle raamatu (veebisaidi, dokumendi, tarkvarapaketi vms) autor! Vinge!" kuulmine on pea iga häkkeri unistuseks. Anonüümsus aga töötab sellele sihile risti vastu.

Homo interneticus - plussid ja miinused

See inimliik on Internetiga pea ühevanune. Omad "võrguhullud", kelle kogu elu koosnes Internetist, olid olemas juba kõige esimeste võrgukatsetuste juures. Edasi viis tee läbi tekstipõhiste MUDide ja jututubade tänaste multimeedia- ja VR-rakendusteni. Selles seltskonnas on inimesi, kes "elavad" Netis peamiselt tööülesandeid täites, kuid suurem osa on siiski keskendunud juba mainitud ajaviiteviisidele. Need inimesed vastandavad oma harilikult küllalt hallile ja rõõmutule igapäevaelule seiklemise virtuaalmaailmas - seda enam, et uuenevad tehnilised võimalused pakuvad heale fantaasialennule üha uusi ja täiuslikumaid vahendeid nende maailmade loomiseks.

Asja positiivseks küljeks on nende inimeste loovuse ja fantaasia arendamine, samuti erinevate suhtlusviiside kasutamine. Virtuaalmaailm, kus väljamõeldud keskkonnas seiklevad väljamõeldud tegelased, võib olla omamoodi "päästerõngaks" raske puudega inimesele - tema reaalne kehaline olukord kaotab oma tähenduse ning ta vabaneb seal olles oma sõnakuulmatust kehast.

Enamasti aga on selline positiivne efekt lühiajaline - "päris" maailma tagasi jõudes ootab seda inimest "reaalsuspohmell", kõik on veel hallim ja koledam kui enne. Nii püütaksegi põgeneda uuesti ja uuesti - tulemuseks aga on narkomaaniaga sarnanev seisund. Rahu ja heaolu on vaid virtuaalmaailmas, side pärismaailmaga nõrgeneb. Halvimal juhul kaasnevad identiteedikriisid ja isegi vaimsed häired - võrgumaailmas tegutsev ilus, tugev ja võluvõimetega haldjas ning reaalse maailma üksildane inimene võivad üsna saatuslikul viisil sõlme minna.

Seega järeldus: virtuaalreaalsus ja võrgukeskkond areneb üha suurema realismi suunas, võimaldades nii reaalsete nähtuste kui ka fantastiliste sündmuste kujutamist. Mistahes virtuaalmaailm aga ei hakka kunagi asendama tegelikke inimestevahelisi kontakte.

Teistmoodi inimesed võrgus - Internetiga eelarvamuste ja komplekside vastu

Siiani oli juttu peamiselt ohtudest, mida Neti anonüümsus endas peidab. Siiski on sellel ka oma positiivne pool - leidub palju erinevaid inimgruppe, kelle kohta on kujunenud välja ebasoodsad stereotüübid ja kellega suhtlemine on väga paljudel nn. korralikel kodanikel raskendatud. Siia kuuluvad kindlasti mitmesuguste puuetega inimesed, aga ka homod, mitmesuguste religioonide esindajad, paljudes kohtades eri rahvustest inimesed jne jne.

Siin ei olegi niivõrd tegu anonüümsuse, kuivõrd just filtreerimisega - võrk filtreerib välja muuhulgas ka paljud eelarvamused ja kompleksid. Võrgus uudiseid lugev korralik õpetajast vanaema ei tea, et paljude teravmeelsete kirjutiste autor on üks punkarist noorhärra naabermajast, kes oma elusuuruses (needid, ketid ja leekivpunane kukehari) vastu tulles eaka pedagoogi alati hirmunult eemale tõmbuma paneb. Keegi ei oska enamasti aimata, et ühe jututoa kõikvõimas pealik on tegelikult raske liikumispuudega, peaaegu kõnevõimetu noormees. Ja kedagi ei peaks huvitama, milline on selle või selle ülihuvitava võrgulehekülje autori sooline orientatsioon. Niisiis, nagu Barrett ja Wallace oma "Internet Worldi" artiklis juba 1994. aastal kirjutasid:

 "Internetis võivad kasv, kaal, rass ja sugu jäädagi tundmatuks. Ilu ei võlu meid, inetus ei peleta eemale. Me muutume lihtsalt ja puhtalt oma sõnumiteks."

Sageli on millegipoolest "teistmoodi" inimeste jaoks suurimaks probleemiks esmase kontakti saavutamine. Me kõik kardame eemaletõukamist teiste inimeste poolt, see võimendub veelgi juhul, kui inimene ise on teadlik enda teistsugususest ja teadvustab seda kui puudujääki. Enamik psühholooge on ühel nõul selles, et esmase kontakti puhul mängib väga suurt osa teise inimese välimus - tõsi, mitte niivõrd klassikaline ilu, kuivõrd meeldiv käitumine, kuid ka esimesel on oma osa. Nii tekibki sageli olukord, kus inimene on juba ette teadlik oma "alaväärsusest", krampliku olekuga võimendab seda veelgi ja tulemuseks on kontakti ebaõnnestumine.

Mida annab siin Internet? Esmalt muidugi vaba foorumi oma ideede levitamiseks ja probleemide teadvustamiseks. Kuid ka otsese kontakti abivahendina ei saa võrgu rolli alahinnata. Küberkontakti puhul, toimugu ta siis E-kirja vormis või reaalajas, ei ole esmamulje mitte visuaalne vaid verbaalne - inimene on see, mida ta kirjutab või ütleb. Kogemused näitavad, et isegi juhul, kui üks osapool on mingis mõttes "teistmoodi", on esmasele võrgukontaktile järgnev reaalne kontakt palju lihtsam - ja seda mõlemale osapoolele. Siin on aga üks tingimus - ausus. Küberkontakt toimib väga hea eeldusena reaalkontaktile ainult juhul, kui mõlemad osapooled teavad algusest peale, kellega neil on tegemist.

Niisiis on olukord mõneti paradoksaalne - võrk annab meile kõik võimalused teeselda ja näidelda, kuid tõelised tulemused saavutatakse vaid sellest loobumisel.

Küberkosjade võimalikkusest

Mis seal salata - väga paljud noored käivad mööda jututube ja IRC-d just sooviga "leida kedagi". Meedia kasutamine selleks otstarbeks on samuti juba väga vana nähtus - ajakirjandust ja telefoni kasutatakse sedalaadi ettevõtmisteks ammusest ajast.

Enamik eelmises peatükis kirjutatust kehtib ka siin. Võtmesõnaks on ausus. Leidub muidugi ka inimesi, kes elavad Internetis täielikku fantaasiaelu ja kes eales ei mõtlegi oma võrgututtavatega reaalselt kohtuda. Sel juhul võib muidugi nimetada end ka Batmaniks, rääkida jutukas Gotham City viimaseid uudiseid ja vesta lugusid võitlusest Kassnaisega. Kui aga on soov leida häid sõpru ka reaalse elu tarvis, tuleks oma käitumine hästi läbi mõelda.

Niisiis - kaks inimest kohtuvad Interneti vahendusel. Mis edasi saab? Üldiselt oleks ehk kasulik jätta tutvus küberstaadiumi veidi pikemaks ajaks - võrgu kaudu suheldes saab inimese loomusele tihti isegi lähemale kui reaalkontakti puhul. Kui kohtutakse silmast silma, hakkavad maksma reaalkontakti kohta käivad seaduspärasused. Valedele ootustele ja luiskelugudele rajatud kontakt lihtsalt ei toimi ja osapooled lahkuvad pigem antipaatia- kui sümpaatiatundega. Küberstaadiumis ausad olnud inimesed, kelle ootused on juba paika pandud, saavad aga tasuks palju kiirema kontaktivõtu - nende jaoks on raskeim töö, "fassaadist" läbimurdmine, juba tehtud.

Miks tekib Interneti-kontakti puhul lähedus sageli kiiremini? On arvatud, et inimesed avaldavad arvamusi ja tundeid võrgu kaudu palju julgemini, kuna kuvar, mille taga nad istuvad, toimib otsekui kaitsekilbina teise inimese reaktsioonide (pilk, miimika) eest - võrkupidi vahetatav info on puhtam ega sisalda nii palju kahtpidi mõistetavat teavet. Jututeemad võivad minna väga isiklikuks, samal ajal on vestlejad ise "peidus" oma kuvarite taga ja tunnevad end seal turvaliselt, mistõttu reaalkontaktiga kaasnevate kaitsevahendite ja -meetodite järgi pole sageli vajadust ning sellevõrra areneb kontakt palju kiiremini.

Seega märksõnadeks jäävad

ausus
viisakus
selgus

Mängureeglid: netikett

Nagu nägime, on võrgus "ämbrisse astuda" teinekord üsnagi lihtne. Nii ongi vaja võtta appi mängureeglid, mis võrgukontakti omapärast tingituna on veidi spetsiifilisemad kui tavaelu käitumisreeglid. Termin "netiquette" kujunes üsna loomulikult sõnade "net" ja "etiquette" kokkuliitmisel ja on pärit juba üsna võrgu algaegadest, kui kujunesid esimesed Useneti uudisegrupid.

Üht osa heast netiketist kasutavad viimasel ajal sageli ka päris algajad võrgusuhtlejad - nimelt emootikone ehk smiley'sid. Need on klaviatuuri eri märkide kombinatsioonid, mis paigutuvad lause või sõna järele ja mille lugemiseks on tarvis pöörata kas kuvarit 90 kraadi paremale või pead 90 kraadi vasakule. :-) Emootikonid on üheks küllalt õnnestunud katseks lisada kuivale võrgutekstile emotsionaalne kontekst. Emootikone võib igaüks ise kombineerida, kindlat standardit ei ole. Elementaarsed :-) ja :-( on aga ilmselt mõistetavad igaühele.

Hea soovitus "Kui oled Roomas, tee nagu roomlased" kehtib täiel määral ka Internetis. Kerkib aga küsimus: kes on roomlane?? Kas MIT-i teadlane, kes saadab oma uurimistulemusi kvantmehaanika uusimaid teooriaid käsitlevasse uudisegruppi? Või vinnilise ninaga kräkker, kelle eluunistuseks on lasta esimesena võrku lahti uue action-mängu lahtimuugitud piraatversioon? Või fanaatilisest looduskaitsjast new-ager, kes oma vaateid veebilehel propageerib? Või keegi maavillane Mati, kes pakub neti kaudu oma koduse majapidamise tooteid? Kõik need on netis olemas - Issanda loomaaed on tõesti kirju.

Sellest hoolimata võib võrgusuhtlemise 10 käsku sõnastada nii, nagu seda teeb Virginia Shea oma raamatus "Netiquette":

Ole inimene (Remember the human).
Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).
Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth).
Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).
Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).
Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).

Vaatame neid punkte veidi lähemalt.

Ole inimene - just nimelt seda see tähendabki. Internet on eelkõige inimesed, alles siis kastitäied elektroonikat ja juhtmeid. Nii et lasteaias, koolis ja kirikus korrutatav "Tee teisele, nagu tahad endale tehtavat" kehtib ka siin. Enne Enter-klahvi vajutamist mõtle end teise inimese nahka. Asja raskendab ka ülalpool kirjeldatud kontekstivabadus - meie täiesti siiralt mõeldud sõnu võib teine osapool hoopis omamoodi tõlgendada. Siin aitab ainult ausus ja asjade selgeksrääkimine. Pluss veel - võrgus liikuv tekst on kirjutatud kuhugi ja väga sageli ka salvestatud kuhugi. Salajas tehtud lollus võib hakata kõva kisa tehes järele jooksma...
Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus - eelmise punkti järg. Eetikastandard võib mõnes Interneti grupis olla teistsugune kui tavaelus, kuid ta ei ole madalam. Üldiselt on seaduskuulekas käitumine ka hea netiketi järgimine ja vastupidi.
Tea, kus sa oled - see punkt on omakorda seotud eelmisega. Täiesti lubatav käitumine ühes kohas võib osutuda totaalseks "ämbriks" teisal. Tarzani jaoks oli oma kodudžunglis kose all pesemine täiesti igapäevane asi, New Yorki sattudes oli ta aga väga ebameeldivalt üllatunud, kui soliidses ülikonnas duši alla minek teistele šokeerivaks osutus. Enne vaata, siis astu - ehk enne diskussiooni sukeldumist vaata veidi aega kõrvalt, harju stiili ja kommetega ja siis võid julgesti kaasa lüüa.
Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust - "Aeg on raha ja raha on vähe". Seepärast
1. Iga võrgukodaniku kohuseks oleks hoolitseda, et tema poolt võrku läkitatav ei oleks lugejate jaoks ajaraiskamine. Tühja jutu jaoks on võrgus omad paigad (alt.rec.bullshit jms), seda ei tohiks aga lasta asjalike nähtuste sekka.
2. Ühenduse probleem muidugi kaotab võrkude ja arvutite võimsuse kasvuga oma aktuaalsust, kuid on siiski ka tänapäeval oluline - püsiühendus pole seni kaugeltki mitte igaühele taskukohane.
3. Ei tasu saata tohutuid VB-s tehtud pula- ja pilaprogesid, Flashi animatsioone, PPS-slaidiseeriaid ja hiigelsuuri BMP-faile inimesele, kel on kodune modemiühendus (jah, ka neid on veel maailmas piisavalt) või kes kasutab GSM Data -teenust - võib-olla ootab tal kümme asjalikku kirja meie suure "junni" taga järjekorras, telefonimaks aga muudkui tiksub.
4. Ka kõikvõimalike tekstide edasisaatmine ja kopeerimine võib olla kurjast - enne mõne "killu" saatmist kogu oma tutvusringkonnale tuleks mõelda, kas see ikka on kõigi nende inimeste puhul kohane.
5. Ja viimaks käi selle punkti alla ka suhtlemine ümbritsevate inimestega - liiga tihti jõuab ema või abikaasa hasardis netifänni viis korda sööma kutsuda :-(
Näe võrgus hea välja - Internet aitab paljusid inimesi, kelle väljanägemine kaaskodanikes sageli eelarvamusi põhjustab (vt juttu eespool). Võrgus esineb igaüks vaid oma sõnade kaudu, sõnad annavad "virtuaalinimesele" kas parema või halvema "väljanägemise". Suures osas kujundab selle inimese väljendusoskus, stiilitunne ja ka korrektne keelekasutus (jutukate "kle klemm, et miswärk on?" on veidi teine teema - kuid ka jututubades hinnatakse inimesi, kes suudavad end hästi väljendada). Võrku sattunud "ma arvan, et? khm?.. äää? ööö?" -stiilis eneseväljendused saavad halastamatult vastu päid-jalgu. Väga soovitav oleks enne tõsisemate faktide diskussioonigruppi saatmist need faktid veel kord üle kontrollida või vähemalt anda algallikas. Sõimukirjad on veidi teine teema, kuid kindlasti ei käi hea netiketi alla sõimusõja tahtlik esilekutsumine ("Visake Piibel ahju!" kristlikus uudisegrupis või "Linux imeb, olge normaalsed ja kasutage Windowsi!" Linuxi rahva seas).
Jaga oma teadmisi - See mõte on kogu Interneti alustala. Pole ühtegi inimest, kes oleks lõpuni ebahuvitav - igaühel on midagi teistele jagada. Internet on sündinud ja kasvanud just nimelt info jagamise teel. Mehed nagu Linus Torvalds ja Tim Berners-Lee on saanud suurteks just midagi valmis tehes ja jagades. Kui valdad mingit teemat, kirjuta sellest ja lase võrku - ja võrk üldiselt ei jää võlgu. Ka oma teadmatust võib jagada - viisakat nõuküsijat Internetis suu pihta ei lööda (üksikuid upsakaid leidub, kuid need pannakse varem või hiljem ka ise paika). Küll aga võiks näiteks uudisegruppi küsimust postitades kaaluda, kas vastused huvitaks kogu gruppi või mitte - viimasel juhul on viisakas paluda vastata isiklikul E-aadressil, mitte grupi kaudu.
Aita piirata sõimusõdu - just nimelt piirata, sest teatud määral on flaming ehk võrgusõim võrgusuhtluse paratamatu osa. Flame'i eestikeelne vaste "võrgusõim" ei anna tegelikult termini sisu täielikult edasi - flame võib sisaldada ka humoorikat tögamist või satiiri (eestikeelne vaste võiks olla "kobisemine"). Samas on suur osa neist ka tõeline sõim. Üldine tava uudisegruppides on lubada üht-kaht "kurja kirja", mitte aga nende kasvamist sõimusõjaks (flamewar) - terveks tigedaks kirjavahetuseks paari inimese vahel, mida teised asjasse mittepuutumatud nõutu näoga lugema peavad ja grupi tegeliku teema jaoks enam aega ja ruumi ei olegi.
Austa teiste inimeste privaatsust - küllalt enesestmõistetav teema, kuid selle vastu eksitakse sageli. Kellelgi ei tule naljalt pähe sorida teise inimese riidekapis või lauasahtlis, teise E-postkasti vaatamine aga ei tundugi erilise pahateona (uudishimu ju!). Klass hullem on muidugi E-kirjade "vaheltlõikamine" või küberspionaaž - nende tegevuste eest võib autor pääseda juba ka täiesti reaalsete rootsi kardinate taha.
Ära kuritarvita oma võimu - see punkt on mõeldud eelkõige neile, kel võrgus rohkem volitusi antud (kontorite IT-spetsid, serverite administraatorid, jutukate "jumalad" jt). Õigused ja vastutus peaksid käima käsikäes. Serveri administraatori käes on piiramatu võim, ka kasutajate E-kirjade, failide, kettaruumi ja kasutusaja üle. Vahel on kiusatus midagi "natuke piiluda" päris suur, kuid tuleb endale aru anda, et see võib viia järjest suuremate "piilumisteni" ja tulemuseks on The Bastard Operator From Hell (maakeelde ümberpanduna ehk Süsteemihaldur Tõpranägu), Interneti folkloori üks koloriitsemaid kangelasi.
Andesta teistele nende eksimused - igaüks on olnud algaja. Mõni jääb selleks pikemaks, mõni lühemaks ajaks. Trükivead (või ka nendele näpuga näitamine - "Näää, ei oska kirjutada!"), liigpikad kirjad, asjassepuutumatud ja rumalad küsimused - kõike seda teevad algajad rohkesti. (Vahemärkus: üks Murphy seaduste tuletisi ütleb: "Trükivigade üle irisevas kirjas on alati trükiviga.") "Vanema tegija" vastused peavad alati jääma viisakaks ja korrektseks - viga tuleb täpselt kätte näidata ja selgitada, mida teine valesti tegi. Selgitus peaks alati olema eraviisiline (mitte näiteks läbi uudisegrupi).

Lisaks eespooltoodud headele reeglitele tasub näiteks uudisegruppide kasutajatel järgida Useneti kirjutamata seadusi, nagu näiteks:

Enne kirjutamahakkamist loe läbi vastava grupi dokumentatsioon (KKK-d jms)
Ära postita teemaväliseid asju
Ära ristpostita ehk saada üht kirja mitmesse eri gruppi
Ära tsiteeri tervet kirja, et öelda "Mina ka!"
Ära kirjuta tsitaadist ettepoole (v.a. juhul, kui konkreetses kohas on selgelt selline tava)
Ära tee reklaami (v.a. selleks mõeldud kohas)

Kes Usenetti vananenud asjaks peab, siis olgu öeldud, et samad põhimõtted kehtivad suuresti ka tänastes veebifoorumites.

Kõrvalepõige ajalukku: mitmetes võrgukogukondades peetakse tänini septembrit halvaks kuuks - selles on süüdi õppeaasta algus, mis toob võrku palju uut rahvast. Iseenesest on see tervitatav nähtus, kuid kahjuks on suur osa uustulnukaid mängureeglitest sügavas teadmatuses. Tänaseni on paljudel Useneti veteranidel aga meeles 1993. aasta septembrikuu, mida tuntakse nime all the September that never ended - 1993. aasta septembris avanes AOLi ([L]America Online) kasutajatele ligipääs Usenetti. AOL on paraku omandanud kurva kuulsuse oma kasutajaskonna põhimassi võhiklikkuse ja ebaküpsusega ning tol septembrikuul tabas uudisegruppe kasvatamatute uustulnukate uputus...

Veel mõned soovitused

E-kirjaga tekstifaili saatmine - küllalt sageli esinev praktika on saata meiliga Wordi dokument, selle asemel et kogu tekst Wordist meili sisse kopeerida. Kui vähegi võimalik, tuleks siiski saata info kirja enda sees - esiteks jääb vastuvõtjal paar hiireklõpsu vähemaks ja langeb ära ka igavene tingel-tangel Wordi eri versioonidega ja üha enam ka üldse Wordi olemasoluga (tõsi, Wordi põhiline ohustaja OpenOffice.org suudab enamiku Wordi failidest kenasti ekraanile tuua).
Meiliga on väga lihtne isiklikuks minna ja solvata - kui selline meil saabub, siis esimene reegel: minna kohvikusse (soovitavalt kuhugi kaugemale) ja juua tass kohvi või teed. Vastamiseks läheb alles pärast mahajahtumist.
E-post aitab, kui tuleb koos töötada mõne väljakannatamatu iseloomuga inimesega - emotsioonid jäävad kaablitesse ja läbi pääseb ainult tööks vajalik asjalik info.
Tekstirõhutused - paksu kirja asemel võib kasutada suurtähti (NB! Mõõdukalt - suurtähtedes kirja tõlgendatakse karjumisena), kaldkirja asemel vastava teksti ümbritsemist tärnidega (*see siin on kaldkirjas*).
Signatuuri (tekstijupp, mis lisatakse kõigile väljaläinud kirjadele – enamasti kasutaja andmed, mõni lühitsitaat vms) lisamine on hea idee, kuid signatuuri pikkus ei tohiks ületada 4-5 rida.
Üldiselt on väide "Rumalaid küsimusi pole olemas" küll õige, kuid uudisegruppides see mõnel juhul siiski ei kehti. Rumalaks ja kriitikaväärseks loetakse küsimusi, mis a) küsitakse vales kohas ("Milline Whiskas on parem, sinine või lilla?" alt.pets.dogs -gruppi saadetuna) või b) küsimusele saab väikese vaevaga vastuse vastava ala põhiallikatest (tüüpiline vastus uudisegrupist tuleb "RTFM" - Read The <censored> Manual, uuemal ajal on lisandunud ka "STFW" ehk Search The <censored> Web ning selle leebem kuju "GIYF" ehk Google Is Your Friend).
ÄRA SAADA MEILIGA MIDAGI, MIDA SA EI SOOVIKS NÄHA HOMSE PÄEVALEHE ESIKÜLJEL.

Kokkuvõtteks

Võrk on üha enam muutumas meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Igasuguse suurema inimkoosluse jaoks aga on varem või hiljem vaja mängureegleid - vastasel juhul võib tekkiv segadus põhjustada palju pahandust. Nii on ka võrgus suhtlemiseks omad normid, mida võiks teada ja täita.

Lisaks tuleks alati arvestada kasutatava kanali eripäradega. Väljend "see pole telefonijutt" on ammuilma kasutusel - ka netikanalite puhul oleks tarvis erinevate variantid erisusi teada ja teha sobiv valik. Selle tulemustest võib teinekord üsna otseselt sõltuda kogu suhtlemise edukus.

Viiteid

SULER, J. The Psychology of Cyberspace. http://www-usr.rider.edu/~suler/psycyber/psycyber.html
SHEA, V. Netiquette. http://albion.com/netiquette/

Tagasi kursuse esilehele