Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad/Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika

From Wikiversity
Jump to: navigation, search

Ajaloost[edit]

Steven Levy kirjeldab oma raamatus "Hackers: the Heroes of the Computer Revolution" värvikalt esimese põlvkonna häkkereid MIT-s ja Stanfordis ning sealt alguse saanud omalaadset subkultuuri. Selle kahe lättena võib vaadelda ühelt poolt nende kõrgkoolide akadeemilist õhkkonda ning sealt võrsunud perfektsionismitaotlust, teisalt aga tollal oma tippaegu elanud hipiliikumises, mis mässas kontrollimatu rahategemise ja nüri materialismi vastu. Tulemuseks oli omapärane tehnokultuur, mis on püsinud mõningate muudatustega elus tänase päevani ning saanud ka laiema vaba tarkvara ja vaba kultuuri liikumise üheks lähtepunktiks.

80-ndate alguses aga jõudis kätte olukord, kus paljud senised akadeemilised projektid jõudsid lõpule, tegijad lahkusid ning suundusid ärimaailma. Need olid ühtlasi ajad, mil sündis IT-äri oma tänases tähenduses - ehkki nii Apple kui Microsoft olid olnud olemas juba mõned aastad, pani just IBM PC ja vähemal määral Apple Macintoshi tulek kümnendi alguses liikuma ärilise tarkvaraarenduse kui omaette tööstusharu. Mõne aastaga taandus senine tarkvara jagamise mõttelaad ning sellest sai samasugune tükikaup nagu raamatud ja helisalvestised.

Vaba tarkvara isaks peetavat Richard Stallmani on tihti süüdistatud ärivaenulikkuses. Mõningal määral võib sel ka alust olla - Levy kirjeldab, kuidas noore Stallmani ideaalne häkkerimaailm kadus peale seda, kui MIT labori seltskond jagunes kaheks omavahel kisklevaks firmaks ning Stallman seda üsna valusalt üle elas. Ent ometi ei saa isegi radikaalset Stallmani ärivaenulikuks pidada - lõppude lõpuks on ta ise elanud päris pikka aega omakirjutatud tarkvara müügist (alguses GCC ja hiljem muud utiliidid).


Häkkerieetika[edit]

Ehkki "häkker" on asjatundmatute ajakirjanike mõjul hakanud paljude inimeste jaoks tähendama pahatahtlikke arvutikratte, on selle sõna tegelik tähendus siiski hoopis midagi muud - nii nimetas end USA tippülikoolides (eelkõige MIT USA ida- ja Stanford läänerannikul) tegutsenud seltskond, kellest kasvas välja väga suur osa USA IT-sfääri tipptegijaid. Neile tähendas häkker inimest, kes suudab tunda rõõmu mänglevast tarkusest (playful cleverness) ning otsis arvutitest mitte vaid rahaallikat, vaid ka ilu ja eneseteostust. Sedalaadi häkkeritest kirjutab Steven Levy raamat "Hackers", seda kajastab üks häkkerikultuuri suuremaid leksikone "The Jargon File" ja sellest on kirjutanud ka Eric S. Raymond, Richard Stallman ja paljud teised selle kultuuri esindajad.

MIT algne häkkerieetika on Steven Levy poolt võetud kokku järgmistesse punktidesse:

  1. Access to computers - and anything which might teach you something about the way the world works - should be unlimited and total. Always yield to the Hands-On Imperative! (ligipääs arvutitele ja kõigele muule õpetlikule peaks olema totaalne ja piiramatu. Alati rõhuta praktilist kogemust!) - moodustab koos järgmise punktiga vaba infoleviku alustala. Lisaks rõhutab teine pool elulist, reaalset kogemust teoreetilise targutamise asemel.
  2. All information should be free (kogu info peaks olema vaba) - ehkki seda on tõlgendatud erinevalt, on see eeskätt siiski mõeldud erinevate piirangute vastu. Tänapäeva häkkerite vaen DRM-i ja muude pealetükkivate "kaitsemehhanismide" vastu ongi just tingitud selle punkti rikkumisest.
  3. Mistrust authority - promote decentralization (Ära usalda võimu, vaid pigem detsentraliseeri) - häkkerid pole kunagi eriti armastanud suuri hierarhilisi juhtimissüsteeme, mis piiravad indiviidi vabadust. Nad leiavad, et sama töö saab teha edukamaltki lõdvalt seotud üksuste koostöös.
  4. Hackers should be judged by their hacking, not bogus criteria such as degrees, age, race, or position (häkkereid tuleb hinnata häkkimise, mitte libakriteeriumide nagu diplomi, vanuse, rassi või positsiooni alusel) - siin on arvatud, et häkkerite ükskõiksus välise vastu on paljus tingitud omaaegsest meediumist, nimelt toimus põhiline suhtlus tekstiterminali vahendusel ning inimese määratles tema poolt esitatud tekstiline info.
  5. You can create art and beauty on a computer (arvutiga saab luua kunsti ja ilu) - maailma arvatavalt esimene arvutimäng Spacewar ja Bachi fuugasid mängiv arvuti (meenutagem, et selle võimsus oli umbes sama mis tänapäeva kalkulaatoritel) on selle heaks tõestuseks.
  6. Computers can change your life for the better (arvuti võib muuta elu paremaks) - eelmise sajandi keskel kirjapanduna kahtlemata ettenägelik väide, mis leidis üldisemat tõestust alles märksa hiljem.

80-ndatel toimunud äritarkvara pealetung tegi arvutid ja tarkvara massikaubaks, kuid täiesti teistel alustel kui seda olid soovinud "vana kooli" häkkerid. 1983. aastal alustas Levy poolt "viimaseks tõeliseks häkkeriks" tituleeritud Richard Stallman kaasaegsetele arutuna tunduvat mässu ärivara vastu ja hakkas koostama uut, täiesti teistel alustel levivat tarkvarasüsteemi. Kui Stallmani üritus jäi siiski mõnevõrra venima, tuli 1991. aastal soomerootsi tudengi projektist alguse saanud Linuxist tõeline "häkkerite tagasitulek".

Uue põlvkonna häkkereid iseloomustab hästi Eric S. Raymondi koostatud Hacker-HOWTO - häkkeriks olemiseks on vaja nii õiget suhtumist ("Do you identify with the goals and values of the hacker community?"), tehnilisi oskusi ("Do you speak code, fluently?") ja staatust kogukonnas ("Has a well-established member of the hacker community ever called you a hacker?"). Just staatust ja reputatsiooni tulebki pidada üheks väga oluliseks mõjujõuks häkkerite seas läbi aegade.

Soome filosoof Pekka Himanen on oma "Häkkerieetikas" võtnud aluseks Max Weberi klassikalise kapitalistliku (protestantliku) tööeetika ja pakkunud võrdluseks välja omapoolsed seitse punkti:

Protestantlik eetika Häkkerieetika
Raha Kirg
Töö Vabadus
Paindlikkus Häkkerlik tööeetika
Sihikindlus Häkkerlik rahaeetika
Vastutus Häkkerlik võrgueetika
Optimaalsus Hoolimine
Stabiilsus Loovus

Himanen selgitab seda nii:

  • Kirg (passion) - häkkereid tõukab tagant nende sisemine tung uurida, luua ja kohandada ja sellest rahulolu saada. Häkkerid näevad oma tööd keeruka hobina (Linus Torvalds: "Linux has very much been a hobby (but a serious one: the best type)"). Parimaks tsitaadiks aga on ilmselt siin ühe algse häkkeri, Tom Pittmani lause: "In that instant, I as a Christian thought I could feel something of the satisfaction that God must have felt when He created the world".
  • Vabadus (freedom) - jällegi seesama "mänglev tarkus": parimad tulemused ei sünni läbi jäiga "optimeerimise", vaid vajaduse ja loovuse koostööna.
  • Häkkerlik tööeetika (hacker work ethic) - Himanen kasutab huvitavat metafoori, võrreldes siin akadeemiat ja kloostrit. Himase järgi pärineb tüüpiline kapitalistlik tööeetika oma kindlate (kirjapandud ja kirjutamata) reeglitega kloostrist. Häkkerieetika aga on omaaegse Platoni Akadeemia järeltulija - tõde sünnib läbi arutelu ja vaidluste. Häkkerlik tööeetika ei rõhu niivõrd vormile kui sisule (omaaegsed MIT "karvased" tipptegijad on sellest hea näide, nagu ka meie metafoor "patsiga poisist").
  • Häkkerlik rahaeetika (hacker money ethic - häkkerite jaoks on raha mitte väärtus omaette, vaid vahend millegi väärtusliku saavutamiseks. Nii on neile täiesti vastuvõetav kulutada mõningane aeg "papi kokkuajamiseks", et seejärel tegelda millegi tõeliselt huvitavaga (üks parimaid näiteid on üks Apple'i kahest loojast, Steve Wozniak). Vahel eelistatakse aga oma ideede levikut otsesele kasule - kui see liiga idealistlikuna tundub, võib mõelda sir Timothy Berners-Leele ja tema loodud veebile, või Linuxile ja Linusele. Nii sir Tim kui Linus on tänaseks aga VÄGA jõukad inimesed.
  • Häkkerlik võrgueetika (hacker network ethic, ka nethic) - ennekõike sõna- ja mõttevabadus ning tsensuuri kõigile vormidele vastuhakkamine. Siit võib näha praktikas tänapäeva netiketi ehk võrguviisakuse juuri, kuid see on ka algse MIT eetika põhimõtte "promote decentralization" üks peamisi ideid.
  • Hoolimine (caring) - siin kasutab Himanen võrdpilti sportautojuhist, kes ei saa endale lubada ringivahtimist või maastiku imetlemist, kuna kogu tema energia ja tähelepanu kulub auto teel hoidmisele. Himanen väidab, et alates teatavast "kiirusest" kaob eetika üldse. Ehk ka häkkerite ebamugav küsimus: "Mida sa nii suure rahahunnikuga peale hakkad?".
  • Loovus (creativity) - häkkerite üks põhiomadusi algusest peale. Ja tänapäeval on häkkerite töövahendid toodud Web 2.0 kaudu iga inimese käeulatusse.


Mis motiveerib[edit]

Siin tasuks tsiteerida Pekka Himase käsitlust ühest Linus Torvaldsi väljakäidud mõttest (mida Himanen seetõttu ka Linuse seaduseks nimetab) - inimkonna toimimapanevad jõud läbivad oma arengus kolme faasi:

  1. elusäilitamine - elementaarsed vajadused (toit, peavari, turvalisus).
  2. sotsiaalne heakskiit - positsiooni võitmine ühiskonnas (reputatsioon, kuulsus).
  3. meelelahutus - kui eelmiste asjadega pole enam probleeme, tehakse sageli ka suuri asju lihtsalt enda lõbuks (metseenlus, sponsorlus, ka heategevus).

Ehk siis küsimus - miks tegeleb suur osa maailma monarhe igapäevaselt kasulike asjadega? Näiteks miks on see mees tunnustatud merebioloog?

Puht-kommertsmudeli häda ongi selles, et ei nähta esimesest motiivist kaugemale... Väga mitmetel juhtudel on just esmapilgul oma tööd tasuta jaganud "lollid" saanud kõike muud "kauba peale". CERNi tagasihoidlikust teadurist Tim Berners-Leest sai sir Timothy Berners Lee, Helsinki Ülikooli assistendist Linus Torvaldsist aga üks mõjukamaid mehi arvutimaailmas...

Motiveerib ka "mina sulle, sina mulle"-süsteem. Kellegi vajadusest kasvab välja projekt, mida toetavad teised. Keda on kord toetatud, toetab ka teisi - toimib "vastastikune seljasügamine", nagu Raymond seda nimetab.


Vaba tarkvara ärimudel?[edit]

Vaba tarkvara toetajad väidavad, et tegelikult on suur osa programmeerijatest seotud mitte kommertstoodete arendamisega, vaid olemasolevate rakenduste teenindamise, haldamise ja edasiarendamisega (Eric Raymondi hinnangul on sedalaadi töö osakaal üle 75%, mõned pakuvad isegi numbreid üle 90%). Seega - kui näiteks X firma programmeerija täiendab firma süsteemi mõne kasuliku vidinaga, siis tasuks tõsiselt kaaluda varianti lubada see vaba tarkvarana levima. Enamasti ei sõltu sellise programmeerija sissetulek selle vidina loomisest või mitteloomisest, sageli ei ole ka tegemist ärisaladust mõjutava või olulist konkurentsieelist pakkuva lahendusega (kui on, siis on endale hoidmine arusaadav). Siin tasuks paljudel firmadel tõsiselt kaaluda, kas selliste lahenduste "kinnipidamine" on mõistlik - küsitava eelise hoidmisega kaasneb mainekergitusvõimaluse ("Mine X lehele ja tõmba sealt..." - võrdle näiteks TV-s kasutatava "Saadet toetab X"-logoga!) kaotsiminek.

Isegi juhul, kui firma tegeleb põhitegevusalana tarkvaraloomisega, on "turumudeli" kasutamine täiesti mõeldav - ükski vaba tarkvara litsents ei keela loojal oma loomingut raha eest levitada. Põhiline on leida vastus küsimusele: kuna sama võivad teha ka kõik teised, siis miks peaks klient ostma selle toote just meilt? On üsna loogiline, et looja tunneb oma loomingut kõige paremini, seega pakutav oskusteave ja tootetoetus on oluline stiimul. Isegi võrgust vabalt saada oleva tarkvara puhul on müük täiesti võimalik - eriti algaja arvutikasutaja on sageli nõus maksma mõistliku hinna valmispaketi eest, millega ta saab kaasa andmekandjad, korraliku juhendi ja mingi aja tagatud tootetoetust. Seda mudelit kasutavad edukalt mitmed firmad.

Vaadates "turumudeli" kasutajaid, näeme variantide osas üsna mitmekesist pilti:

  • firma: firma juhib, maksab palka, annab infrastruktuuri. Vaba toode on harilikult olnud esmalt kas turuhõivamiseks või täiendtooteks. HP, IBM, Red Hat, Sun jt
  • sihtasutus või fond - huvilised saavad toetada. Võib kombineerida eelmise mudeliga. GNOME, Apache
  • komitee - foorumi- ja konsensusepõhine otsustamine. GCC.
  • individuaalne - ühemeheprojektid. Sourceforge.
  • Linuxi kerneli mudel - arendajate hierarhia + kogukond.
  • GNU - Raymondi algne katedraalimudel

Seega on toimivaid variante mitmeid.

Omaette teemaks on kinnise omandvara pooldajate üks argumente: "Uute asjade väljatöötamine maksab". Teataval määral peab ärivara puhul paika - firma puhul tuleb osa kasumist suunata uurimistöösse, mis tõepoolest vähendab omanike tulusid ning seepärast lasevad kommertstootjad ka meelsasti vana rasva peal liugu (kui turg seda võimaldab; vt näiteks IE arengu seismajäämine peale turu hõivamist ja praktiliselt ainuvõimu saavutamist). Teisalt aga: kas Windows XP oleks jäänud leiutamata, kui Microsoftil oleks turul läinud kehvasti?

Kindlasti ei ole suure osa tarbijate huvides aga kohustuslikud tarkvarauuendused (Win 98 => 2000 => XP => Vista => 7), mis saavutatakse vana (kuid veel täiesti toimiva) toote toetamise lõpetamisega - vana juurde jääjad riskivad ühilduvuse kaotamise ning oluliste turvaparanduste saamatajäämisega.

Eric Raymond eristab tarkvaratoote puhul tema kasutusväärtust (use value), turuväärtust (market value) ja monopoliväärtust (monopoly value). Esimene on väärtus, mis tekib tarkvara võimest täita mingit ülesannet, teine tähendab tarkvara kui müügiobjekti väärtust ning kolmas väärtust, mis tekib monopoolse seisundi ärakasutamisel (teised tootjad ei saa samalaadset asja teha). Kasutusväärtuse olemasolu on ilmselt väljaspool kahtlust - küsimusi tekitavad kaks viimast. Nagu juba eelmises lõigus mainitud, suudetakse ka vaba toote puhul turuväärtust säilitada (Linuxi kommertsdistribuutorid). Isegi monopoliväärtusest võib teatud tingimustel rääkida (sel juhul on aga tegemist juba pigem ausa konkurentsiga) - hästi sissetöötanud vabal tarkvaral põhineva äriprojektiga on uuel tulijal kahtlemata raske võidelda ja ta peab turu hõivamiseks tegema suuremaid pingutusi.

Avatud lähtekoodist tulenevad majanduslikud stiimulid:

  • kiirem arendusprotsess ja võimalus vähendada kulusid - avatud kood võimaldab paindlikult kaasata uusi arendajaid ja jagada tööülesandeid välja vastavalt vajadusele. Veel üks täheldatud moment - andekad inimesed pääsevad tähtsate otsuste tegemise juurde kõvasti varem kui kommertstarkvarafirmades, kuna struktuurseid takistusi on minimaalselt
  • kiirem reaktsioon tarbijapoolsele tagasisidele ning parem kohandatavus
  • uued ja sageli ootamatud kasutusvaldkonnad - tihti avastavad kasutajad tootele täiesti uue kasutusviisi, mida loojad alguses ei mõelnudki; samas on selles suunas kiirete täienduste ja kohanduste sisseviimine märksa väiksem vaev kui kinnise koodi puhul

Mõned võimalikud ärimudelid:

  • tasuta vabatarkvaraline põhitoode, tasuline on täiendavate teenuste kiht (konsultatsioonid, tootetoetus, eri sihtgruppidele mõeldud tuletatud versioonid põhitootest). N: Novell, Canonical, ActiveState, JetBrains
  • vaba lähtekoodiga kommertstoode. N: Red Hat Enterprise Linux (mida toetab ja täiendab Fedora projekt)
  • vabatarkvaraline toode, mis teeb teed teistele toodetele. N: IBM, Oracle, Novell ja mitmed teised IT-maailma suurjõud
  • riistvarafirma poolt vabalt levitatavad utiliidid ja draiverid - paraneb nende kvaliteet, samas põhisissetulekuallikaks jääb riistvara. N: ATI
  • täiendavate teenuste müük - raamatud, õppematerjalid, pudi-padi (maskotid, märgid jne). N: O'Reilly ja SSC kirjastused.


Võitjate hulka kuuluvad kahtlemata:

  • Üksiküritajad-konsultandid - eriti kui kasutatav IT on spetsiifilisem, pole spetsi pidamisest nagunii pääsu. Kumb on mõistlikum - "plekkida" nii tarkvaratootjale kui spetsialistile, või ainult spetsile?
  • Toetuskihi firmad - siia kuuluvad kõik Linuxi distribuutorid, kuid ka kirjastused ja miks mitte ka vahtkummist pingviinide või Linuse näoga maskide tootjad
  • Haridusasutused - neis kohtades pole reeglina kusagil raha ülearu ning kulutada seda kalliste litsentside peale on üsna karm raiskamine


Eraldi võikski mainida haridussfääris saavutatavaid eeliseid:

  • Majanduslik kokkuhoid
  • Sõltumatus tootja hinna- ja tootepoliitikast
  • Suurem kohandatavus (k.a. tõlkevõimalus)
  • Õpilaste laiem silmaring ja suurem kompetents
  • Võimalus anda õpilastele tarkvara koju kaasa
  • Tarkvarakogukond - võimalus küsida omasugustelt


Haridussfäär ongi olnud viimastel aastatel üks teravaima konkurentsiga valdkondi selles küsimuses - ärivarafirmad on üritamas päästa, mida päästa annab, ning tulnud lagedale ennekuulmatute soodustustega. Põhjus on ilmselge - tänane õppur on homne kasutaja. Pikka aega ärivaral baseerunud haridus oli äärmiselt kasulik kommertstootjatele - suuremas osas mitte-IT aladel ettevalmistatud inimesed said sageli arvutioskused üksnes "standardsete tarkvarapakettide" osas, olemata isegi teadlik alternatiivide olemasolust...

Veel üks omaette käsitlust vajav teema on tootetugi ja garantii. Omandvara pooldajad toovad väite "Vaba tarkvara puhul ei ole tootel toetust ega garantiid" sageli välja vaba tarkvara ühe suurima puudujäägina. Enamasti ei tule see tootega kaasa - litsents lubab vaba programmi muuta, mistõttu kasutaja võib selle ise ära solkida. Toetus on harilikult realiseeritud teisi kanaleid pidi (Usenet, IRC), mis aga toimivad sageli märksa efektiivsemaltki kui tüüpilise äripakkuja telefonitoetus (mille kohta on tuua hulgaliselt anekdootlikke näiteid). Tähele tuleks panna, et ei toetuse ega garantii pakkujate hulk ei ole tegelikult piiratud - seda võib mõlemale osapoolele sobivatel tingimustel pakkuda ükskõik milline firma või ka eraisik. Rohkem võimalikke pakkujaid aga tähendab tarbijale mõistlikku hinda ning valikuvabadust.

Küsitavad olukorrad vaba tarkvara puhul (kus see lähenemine ei pruugi toimida) on eeskätt seotud riist- ja tarkvara kombinatsioonidega. Üheks selliseks näiteks on robotseadmed ning automaatika, kus tarkvara roll on oluline ning selle avaldamine lubaks kogu seadet järgi teha. Samalaadne seis on ka mobiiltelefonide puhul. Esialgu jäävad ärivara alla ilmselt veel ka kõrgprofessionaalsed rakendused mitte-IT inimestele - arvata on, et helilooja kujutab oma tarkvara selgekssaamisele märksa enam aega kui IT-inimene, tehnilisi probleeme ta lahendada ei oska ega peagi seda oskama - tal peab olema kompetentne koht, kust abi saada. Muidugi ka sellist mehhanismi saab rajada toetuskihi firmana...

Kokkuvõtteks[edit]

Võiks öelda, et vaba tarkvara arendusmudel erineb kardinaalselt senilevinud arusaamadest, kuid tulemused ei jää alla ärivaralisele arendusele - IT-maailma hetkeseis on selle tunnistuseks. Vaba tarkvara ja äritegevus pole vastuolus - "turumudel" võimaldab täielikult rahateenimist, raskendatud on üksnes monopoolse kasumi teenimine, mis senini on andnud üksikutele suurtootjatele hiigelsummasid. Vaba tarkvara soosib kasutajapoolset algatust ning võimaldab valida sobiva teenusemudeli - seega on "tavalise inimese" jaoks tegemist väga teretulnud asjaga, mis kahtlemata väärib suuremat tähelepanu.

Mis puudutab häkkereid ja nende arusaamu, siis võib seda väljendada ka nii: kui inimesi ei segata ja antakse neile võimalus teha midagi, mis neile meeldib, siis tehakse täiesti vabast tahtest väga vägevaid asju. Suurimad asjad inimkonna ajaloos ei ole kunagi olnud äriprojektid. Kogu vaba kultuur on saanud võimalikuks tänu Internetile, mis on andnud inimestele võimaluse töötada koos ajast ja kohast sõltumatult ning võimaldanud luua uusi asju ka neil, kel seni puudus selleks võimalus.


Viited[edit]


Nädala ülesanne[edit]

  • Loe läbi Raymondi Hacker-HOWTO (eesti või inglise keeles) ja kirjuta selle kohta hinnang. NBǃ Eestikeelne tõlge on veidi aegunud, lähiajal peaks uuem versioon tulema.