Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad/Tarkvara- ja sisulitsentsid

From Wikiversity
Jump to: navigation, search

Tänase loengu teema on tarkvaralitsentside üha kirjumaks muutuv maailm, kuid juttu tuleb ka vabadest sisulitsentsidest. Kui tavapäraselt kiputakse rääkima "kommertstarkvarast" ja "vabavarast" stiilis "ühe eest peab maksma, teise eest mitte", siis tegelikult peaks pigem rääkima omandiõiguslikust tarkvarast ehk omandvarast (mis ei pea olema tasuline!) ja avavarast (ühe koondterminina inglise keeles FLOSS - Free, Libre and Open-Source Software), mis aga ei pea olema tasuta.

Tarkvaralitsentsid eri aegadel[edit]

Vana hea arvutite ürgaeg[edit]

Paljud autorid toovad välja paralleeli inimühiskonna koidiku ja arvutiajastu algaastate vahel. Kõik oli primitiivne, asju oli vähe ja inimeste teadmised väikesed - kuid nagu ürgkogukonnas enne eraomandi teket, oli see vähene olemasolev kogukonna omand. Loomulikult ei saa sajaprotsendilist samasust siit otsida - tegemist oli ju ikkagi 20. sajandi II poole alguse Ameerika Ühendriikidega. Et aga arvutiasjandusega tegeles suuresti just alternatiivkultuurne seltskond ülikoolides pluss USA militaarsfäär, siis arvamus, et arvutiajastu pioneerid ei lähtunud esimeses järjekorras rahast, vastab ilmselt tõele. Lisaks oli oma roll kindlasti ka asjaolul, et paljud arvutustehnika-alased arendustööd olid tehtud riigi tellimusel (sageli militaarsfääris) ja seega ei olnud "kõikvõimsal dollaril" algusaastate arvutiilmas kuigi palju võimu. Ja viimaks - isegi kui keegi oleks üritanud tarkvaraga äri teha, siis ilmselt ei oleks see kuigi edukas olnud, kuna arvutid olid pikka aega väikesearvulisi eliidi privileeg ning turgu laiemas mõttes tarkvara tarvis sel ajal ei eksisteerinud.

Suured arvutid, suured firmad[edit]

Arvutimaailma kommertsialiseerumine sai alguse riistvarast - alates 1948. aasta UNIVAC I-st on arvutit kasutatud ärieesmärkidel, samas tarkvara jäi mõnda aega veel varju. Ilmselt oli tegu ka faktiga, et programm tuli kirjutada igale masinale eraldi ja seetõttu oli tegu pigem täiendava tööoperatsiooniga arvuti käivitamisel kui omaette tootega. Algusaegade arvuti oli suur ja kallis aparaat, mille valmistamine oli jõudumööda vaid suurfirmadele (või siis piisava riikliku finantseerimisega teadusasutustele), kes hoolitsesid ka vajaliku programmvara eest. Ja ehkki AT&T poolt 1969. aastal loodud Unix sai oma riistvarast sõltumatuse tõttu esimeseks tõeliselt laialt levinud operatsioonisüsteemiks, jäi ka see oma eri dialektides erinevate suurfirmade mängumaaks (IBM, Digital, HP). Kaheksakümnendateks oli oluliselt vähenenud ka USA riigi roll IT arengu kujundajana - nii nihkus pearõhk senistelt teadusasutustelt ja ülikoolidelt ärisfääri.

Bill astub lavale[edit]

1972. aastal lõi tollal alles Lakeside'i koolis õppiv arvutifänn William Henry Gates III koos endast paar aastat vanema Paul Alleniga oma esimese firma, et oma arvutihobi finantseerida. Firma põhitegevusala oli liiklusinfo töötlemiseks vajalike programmide kirjutamine - sellest ka nimi Traf-O-Data. Ehkki noorsand Gates astus aasta hiljem Harvardisse, jäi ta ka seal juuraõppimise asemel arvutiinimeseks ja kukkus mõne aja pärast ülikoolist välja. 1974. aastal ilmus MITS Altair 8800 - esimene tänapäevases mõistes miniarvuti, millele Gates ja Allen asusid kohe tarkvara pakkuma. Traf-O-Data nimetati ringi Microsoftiks (alguses sidekriipsuga: Micro-Soft) ning 1975. aasta kujunes tänase kommertstarkvara sünniaastaks - Microsofti pakutav Altairi variant BASICust tuli välja tasulisena, igalt kasutajalt eeldati programmi ostmist. Teadaolevalt kirjutas Bill ka sellesisulise pöördumise arvutikasutajate poole - see aga jäi suuresti hüüdjaks hääleks kõrbes. Nii võib öelda, et koos kommertstarkvaraga sai alguse ka "piraatlus" ehk ebaseaduslik tarkvarakasutus.

Microsofti on läbi ajaloo jälitanud süüdistused "mustas mängus". Üks avatud lähtekoodi tuntumaid apologeete Eric S. Raymond nimetab oma "Halloweeni urinas" mõningaid juhtumeid:

  • MS-DOS - ostetud/varastatud (Tim Paterson, QDOS).
  • PC1 BIOSi kood - varastatud (peaaegu bitt-bitilt identne Gary Kildalli CP/M BIOSiga)
  • Windowsi kasutajaliides - järeletehtud (kehv Apple'i kloon)
  • Kettakompressioon - varastatud (Stac Electronicult)
  • Internet Explorer - ostetud või varastatud (sõltub, kelle versiooni uskuda; Spyglassilt).
  • ... ja see on alles nimekirja algus.

On selge, et igasugune äriedu tekitab kadedust ja tagarääkimist. Paljud "Billi-peksjad" tegelevad sellega vaid enda väljaelamise nimel. Samas ei ole MS neid süüdistusi ümber lükanud, eelistades jäist vaikimist.


PC, DOS ja Windows - Microsofti esimene kuldaeg[edit]

Microsofti tõsine esiletõus algas IBM PC turuletulekuga 1981. aastal ja samal aastal Seattle Computer Productsilt QDOSi omandamisega (viisi üle vaieldakse) . Bill Gatesi geniaalne ärimanööver - MS-DOSi litsentsi müük (sisuliselt kinkimine) IBMile tõi kaasa "suure sinise" massiivse turunduskampaania selle toetuseks ja 80. aastate keskpaigaks oli DOS muutunud PC-arvutite operatsioonisüsteemi de facto standardiks. Microsoftil õnnestus ka vältida paljude eelkäijate viga - ühele edukale tootele puhkamajäämist. 1983/84. aasta Apple Lisa kasutajaliidese eeskujul (mida kriitikud nimetavad kehva tasemega järgitegemiseks) hakati looma omapoolset graafilist töökeskkonda nimega Windows. Selle esimesed versioonid jäid erilise tähelepanuta, kuid 1990. aastal ilmunud Windows 3.0 ja talle peagi järgnenud 3.1 ja 3.11 tõid Microsoftile selleks ajaks juba ajahambast puretud DOSi asemele uue turuliidri, millelt teeniti hiigelkasumeid. Lisaks operatsioonisüsteemi ja kasutajaliidese kombinatsioonile täiendas "rahalehmade" rida varsti ka suure turujõu toel de facto standardiks upitatud kontoritarkvarapakett MS Office.

Milles siis seisnes sellise peadpööritava edu saladus? Põhjusi on ilmselt palju, kuid mõnedena võiks mainida:

  • oskuslik hetketabamine
  • orienteerumine "tavalisele inimesele" - Microsofti teeneks võib igal juhul lugeda "tavalise arvutikasutaja" (mõni ütleks ka dumbuseri) avastamist põhitarbijana. Võib öelda, et Bill Gatesi miljonid pärinevad ametnike, õpetajate ja sekretäride, mitte kõrgprofessionaalide arvutitest.
  • riski ja seaduserikkumise piiril olev agressiivne turunduspoliitika

Kuldajastu lõpuks võib tinglikult lugeda 90. aastate keskpaika, kuhu jääb mitu Microsofti positsioonile väljakutse esitanud asjaolu:

  • Interneti levik tavakasutaja haardeulatusse - lisaks otsesele "pira" soodustavale funktsioonile muutus tavainimesele kättesaadavaks ka alternatiivtarkvara. Mis peamine, just Internet viis tavalise PC-kasutaja teadvusse esmakordselt sõnumi "Microsoft ei ole ainus".
  • Interneti "mahamagamine" - "omaenda võrku" luua püüdes jäädi kokkuvõttes alguses tugevasti rongist maha.
  • Esmakordselt ilmuvad "suurele lavale" (teisalt võiks ka öelda, et ilmuvad sinna jälle tagasi) vaba tarkvara esindajad - eelkõige Linux, aga ka teised. Reaalset ohtu nad sel ajal veel ei kujuta, kuid pretsedent on loodud.
  • Microsofti tegevus jääb üha enam USA föderaalvõimude uuriva luubi alla.


Keegi soomerootsi tudeng ja karvane lehmasarnane loom[edit]

1984. aastal asutas seltskond 70. aastate alguse "vana kooli" häkkereid eesotsas Richard Stallmaniga Vaba Tarkvara Sihtasutuse, mille peamiseks ülesandeks sai Unixi (mis tolleks ajaks oli juba suurt raha teeniv kommertssüsteem) tasuta alternatiivi GNU (Gnu's Not Unix) loomine. Seda eesmärki FSF otseselt küll ei saavutanud (GNU lõplik versioon pole tänini ilmunud), kuid pani aluse mitmetele tänase Linuxi jaotuskomplektide ehk distributsioonide põhivara moodustavatele utiliitidele ja, mis peamine, töötas välja esimese juriidiliselt korrektse vaba tarkvara litsentsi - GPL-i (GNU General Public License).

1991. aastal ilmus Unixiga tegelevatesse uudisegruppidesse Helsinki Ülikooli tudengi Linus Torvaldsi kiri, mis teatas huvist luua uus, Unixiga sarnanev operatsioonisüsteem. Mis käesolevas kontekstis peamine - erinevalt tollal pea ainuvalitsevast tarkvaraäri mudelist rakendati loodava süsteemi juures tollal küllalt marginaalse levikuga GNU litsentsi, mis sätestas hoopis teistel alustel oleva levitamise. Süsteem, mida varsti autori järgi Linuxiks nimetati (ehkki Linus ise pakkus esmalt välja märksa koledama kõlaga nime Freax), pidi levima koos lähtekoodiga, andes lõppkasutajale tolle aja kohta revolutsiooniliselt suured õigused. Mis aga peamine - litsents oli "nakkav" ka tuletatud toodetele, mistõttu samast koodibaasist lähtuvad lahendused said automaatselt sama litsentsi objektideks.

Microsofti probleem seisnes selles, et sedasorti uue vastase suhtes ei olnud võimalik kasutada varem edu toonud agressiivseid turundusmeetmeid. Nii võib 1996. aastal Microsoftist väljaimbunud (ja Microsofti ühe suurima marketingilöögi kaasa toonud) Vinod Valoppillili memost kujukalt välja lugeda uue ohu teadvustamist ja ka mitmeid soovitatud, ausa mängu piiril (ja ka üle selle) olevaid vastumeetmeid.


Brauserisõda[edit]

"Sõjakuulutuseks" võib pidada juunis 1995 Microsofti tehtud ettepanekut Netscape'ile. Et aasta varem ilmunud veebilehitseja Netscape 1.0 hakkas ülikiiresti populaarsust koguma, Microsoft aga ei olnud selles valdkonnas konkurentsiks absoluutselt ette valmistatud (1995. aasta jaanuaris töötas Microsoftis brauseriprojekti kallal neli - teistel andmetel 5-6 inimest. Võrdluseks: aastal 1999 oli neid umbes 1000), siis otsustatigi pakkuda turgude jagamist - Netscape võib saada Unixi ja Maci turu, kui soostub Windowsile mitte brauserit tegema. Netscape keeldus ja siis läks madinaks.

Lisaks suure ressursi suunamisele IE arendamisse võis Microsoft ajada asju ka jõupositsioonilt. Näiteks ähvardati Compaqi Windowsi litsentseerimisõigused tühistada, kui too asendab oma arvutites IE Navigatoriga. IE tegi mõne aastaga läbi vaieldamatu progressi ja sai üheks paremaks brauseriks tarkvaraturul. 1997. aastaks oli sõja esimene faas (tollal tundus, et kogu sõda) läbi - AOL ostis tugevasti kahjumisse jäänud Netscape'i ära ning et AOL-i leping Microsoftiga soosis IE-d (vastutasuks ilmus AOLi ikoon Windowsi töölauale), tundus asi olevat otsustatud. Kuid ühena oma ilmselt parimatest käikudest otsustati Netscape'i lähtekood avaldada. Tulemuseks oli Mozilla esiletõus, Opera kui "igavese kolmanda" kiire areng ning terve rida uusi vabatarkvaralisi brausereid (Firefox, Konqueror, Galeon, Camino jt).

Pärast IE 6 valitsusaega ei ole Microsoft enam senist edu samal määral suutnud korrata (ei IE ega selle järeltulija Edge'iga). Firefoxi tõus jätkus 2008. aastani, mil Google tuli välja Chrome'iga. 2011. aasta lõpus tõusis viimane esinumbriks ja on seda tänini. Tuleb aga mainida, et Chrome'il on vabatarkvaraline teisend Chromium (sisuliselt ilma automaatsete uuenduste ja sisseehitatud Flashi-mängijata Chrome).

Win, Office, IE - Microsofti teine kuldaeg[edit]

Microsofti teiseks (nüüd juba lühemaks) kuldajastuks võiksimegi pidada 90. aastate teist poolt, mil brauserisõda kaldus ilmselgelt MS kasuks, operatsioonisüsteemide turgu valitseti endise võimsusega ja ka kontoritarkvara alal oldi nr. 1. IE sidumine Windowsiga tegi sellest tugeva kolmiku, mille murdmine enamikule konkurentidele üle jõu käis. Teisalt aga oli just IE selleks komponendiks, kuhu juba mitu aastat MS peale urisenud föderaalvõim hambad sisse lõi.


Kohtukoll ja Halloween[edit]

Esimesed katsed Microsofti hegemooniat lammutada pärinevad 1995. aastast, kui Microsoft pidi loobuma katsest neelata alla USA üht juhtivat finantstarkvara tootjat Intuiti, kuna USA võimud esitasid talle monopolisüüdistuse. Tõsine välk lõi Microsofti jaoks sisse 1997. aasta lõpus, kui firmale esitati IE ja Windowsi sidumise tõttu monopolisüüdistus, mis jõudis ka kohtuotsuseni ja tõi kaasa miljonidollarise päevatrahvi. Sellest ajast on vahelduvate tulemustega protsessid olnud Microsofti pidevaks saatjaks.

Lisaks probleemidele võimudega ilmus silmapiirile uus hädaoht vaba tarkvara mudeli näol, mida esmalt esindasid eeskätt Linux ja Apache. See hakkas esmakordselt kujunema tõsiseks konkurendiks Microsofti senisele võimule. Seni konkurentide vastu edukalt kasutatud tehnikad - ülesostmine ja dumping - selle uue vastase puhul kõne alla ei tulnud. Jäi võimalus kasutada avalikkuse mõjutamist ning blokeerida konkurendid ühilduvuse puudumisega. Seda kajastab kujukalt nn. Halloweeni memorandum - Microsoftist 1996. aasta lõpul välja imbunud sisemine dokument, kus on selgelt välja toodud potentsiaalne oht ja ka mõned vastumeetmed. Et viimased olid üsna selges vastuolus heade äritavadega, tunnistas ka Microsofti turundusosakonna poolt poole järgneva aasta jooksul hoitud üsna madal profiil USA avalikkuse ees.


Net või .NET?[edit]

Uue aastatuhande algus on kujunemas suuresti omamoodi teelahkmeks - tekkinud on kaks erineva ärifilosoofiaga suunda, kes küll esialgu mahuvad veel samale ärimaastikule ja samasse Internetti, kuid keegi ei tea, kui kauaks. Üks neist esindab nüüdseks juba ligi kahekümneaastast omandiõigusliku tarkvara traditsiooni, tema tugevuseks on mitmed hiigelkorporatsioonid oma suurte finantside ja kindlakskujunenud ärimudeliga. Ameerikas lõikavad suurfirmad lisakasumeid, kasutades vastuolulist DMCA (Digital Millennium Copyright Act) seadust (mis muuhulgas keelab kopeerimiskaitse mehhanismide uurimise kommertstoodetel - tõsi, Skljarovi protsess andis siin esimese tõsise tagasilöögi) - samalaadse asja ilmumist kardetakse ka EL seadusandlusse (ehkki nagu eespool juba mainitud, on ka vastupanu tugev ja senini pole rahameestel oma tahtmist saada õnnestunud).

Teine suund, mida võiks nimetada uue ja vana sünteesiks - on ju tegu nn. originaal-Interneti ideelise taassünniga uuemas ja laiemas vormis - püüab suurfirmade miljonitele dollaritele panna vastu võrgumudeli ja miljonite üksikkasutajate ja arendajate koostööst tuleneva sünergia. Kas peale jääb Impeerium või mässajad, näitab vast lähitulevik.


Ülevaade tarkvaralitsentsidest[edit]

Omandvara ja avavara[edit]

Tegelikult ei ole neist terminitest kumbki vist eestikeelses juriidilises tekstis kasutatavad, kuid käesolevas loengus on neid pruugitud juriidiliselt korrektsete, ent pikkade vastete "omandiõiguslik tarkvara" ja "avatud lähtekoodiga tarkvara" asemel. Siinkohal olgu kohe öeldud, et nende kahe kategooria vaheline piir ei jookse selle alusel, kas ja kui palju on tarbija toote eest maksnud - omandvara võib olla tasuta (paljud utiliidid, IE) ning avavara eest võib küsida raha (Linuxi karbiversioonid). Eristavaks asjaoluks on tarbija vabadus saadud tootega toimida - nii jõuamegi lõpuks välja litsentsi juurde.

Nagu eelmises loengus juba mainitud, kujutab litsents endast mingi toote kasutusluba. Litsents sätestab nii kasutaja õigused kui kohustused ning määrab ära nii tootja kui kasutaja kaitsemeetmed võimaliku konflikti korral.Allpool on tutvustatud tähtsamaid tarkvaralitsentside tüüpe.

Ärivara (commercial software)[edit]

Omandvara klassikaline variant, millesse kuulub enamik suuremaid Windows- ja Mac- keskkonna rakendusi (kuid ka paljud Unixi ja ka mõned Linuxi tarkvaratooted) ning mis on litsentseeritud täpselt piiritletud lihtlitsentsidega. Viimasel ajal on litsentside valik mitmekesistunud, lisandunud on suur hulk erinevate klauslitega hulgilitsentse suurtarbijatele (Microsofti Open Licence, Enterprise Agreement jne). Teisalt on pea kadunud varem laiemalt levinud nn. secondary user license, s.t. töölitsentsi kasutamine kodus või sülearvutil). Ka on üldine suhtumine muutunud palju rangemaks ning pole haruldased juhtumid, kus firma peab palkama oma tarkvara õiguslikuks majandamiseks eraldi litsentsispetsialisti, kes siis soovitab, millist Microsofti litsentsi konkreetsel juhul kasutada. Microsoft pidavat neid spetse isegi eraldi välja koolitama (korraliku raha eest muidugi).

Nii või teisiti on siin tegemist tarkvara müügiga valmiskaubana, ka turundusmudel on traditsiooniline (karbitarkvara müük ei erine olulisel määral mistahes muu valmistoodangu müügist). Ärivara on peamiselt kasutuses standardiseeritud rakendustes (kuigi kontori- ja võrgutarkvara osas on vaba tarkvara andmas ärivarale juba tõsist lahingut), üheks ärivara eelistamise faktoriks on olnud garanteeritud tootetoetus. Tüüpiline ärivararakendus on kas kõrgprofessionaalne kitsa spetsialiseerumisega rakendus (tootjanäideteks sobivad Macromedia ja Autodesk) või standardiseeritud tavatarbijapakett (tüüpnäited Microsoftilt, Corelilt ja Borlandilt - kuid selles sfääris on vaba tarkvara surve üha tugevnev). Arendusvahendite osas on ärivara osakaal juba väiksem, utiliiide osas domineerivad teised litsentsitüübid.

Jaosvara (shareware)[edit]

Selle omandvara eriliigi laiale levikule on väga suurel määral kaasa aidanud Interneti kiire areng. Jaosvara näol on tegemist n.ö. proovitarkvaraga - selle levitamine on litsentsiga lubatud ja isegi soovitatav, kasutamine on lubatud mingi kindla prooviaja jooksul. Prooviperioodi möödudes tuleb tarkvara registreerida või selle kasutamine lõpetada - prooviaja ületanud jaosvara on juriidiliselt võrdne illegaalse tarkvaraga. Et jaosvara tasuvus on jäetud tarbija heast tahtest sõltuvaks, siis on sageli kasutusel ka "lisastiimulid" registreerimise saavutamiseks. Mõned näited:

  • Reklaamvara (adware) - registreerimata versioon kuvab ekraanile eraldi reklaamiakna või -riba, selle eemaldamiseks tuleb programm registreerida.
  • Norivara (nagware) - registreerimata versioon kuvab aeg-ajalt ekraanile teate stiilis "Miks sa pole veel registreerinud?".
  • Santvara (crippleware) - registreerimata versiooni saab kasutada, kuid mingi oluline funktsioon on välja lülitatud (sageli on selleks tehtud töö salvestamine) või töötab "lahjendatuna", kusjuures jälle on enamasti juures soovitus registreerimiseks.
  • Proovivara (demoware, trialware) - jaosvara eriliik, suure ärivarapaketi piiratud tööajaga ja/või funktsionaalsusega teisend, mis on mõeldud põhitoote reklaamiks ja tutvustamiseks. Enamasti levib demo või trial versioni nime all.


(Omand-)Vabavara (freeware)[edit]

Eesti keeles on seda kategooriat raske eristada järgnevast. Käesoleva jaotise alla läheb tarkvara, mida on lubatud tasuta levitada ja kasutada, kuid mitte muuta ja täiendada (rõhuv enamus selle litsentsiga tarkvara levib Windowsi keskkonnas) - seega on ka siin tegu omandvaraga. Siia kuuluvad enamasti mitmesugused utiliidid (näiteks arhiveerimisprogrammid), draiverid, mitmesuguste suurte ärivaraformaatide kuvajad (viewer'id) jne. Leidub ka üksikuid suuremaid tooteid. IE-d ei saa vaadelda tüüpilise vabavarana - tema puhul mängib kõvasti kaasa firma üldine tarkvarapoliitika, kuna see oli otseselt mõeldud Netscape'i turult välja sööma -, kuid litsentsi järgi kuulub siia temagi. Vabavara võib olla kitsendustega - levinuimaks on keeld kasutada seda kasumi teenimiseks, s.o. ärieesmärkidel. Windowsi keskkonnas on esinenud ka litsentsimudel, kus tarkvarapakett alustab vabavarana, mingist versioonist alates saab temast jaosvara ja hiljem ärivara.

Vabavara eriliikidena võime vaadelda ka sellist nähtust nagu "saada mulle midagi"-tarkvara. Selle litsents sätestab, et kui programm meeldib, tuleb autorile saata mingi kindel asi (levinud on postcardware - autor soovib postkaarti kasutaja kodulinnast). Naljavennad on litsentsides soovinud ka pitsat või kokapudelit... Lisaks väärib märkimist ka diskrimineeriv litsents - näiteks võib programm olla tasuta kõigile peale sõjaväe (politsei, psühhoneuroloogiahaigla etc...). Sedasorti tarkvara kannab sageli mingit poliitilist või maailmavaatelist sõnumit.

Ühe eraldi kategooria moodustab ka vabaks antud tarkvara või siis avalik tarkvara (public domain). Sellisele programmile kehtib reeglina vaid nimeline autoriõigus (või on autor üldse õigustest loobunud) - teda võib kasutada igaüks, k.a. ärilisel otstarbel.

Seega võiks siin teha selget vahet - "vabavara" jäägu oma ingliskeelse analoogi eeskujul Windowsi tasuta jubinate märkimiseks, seda ei tasu kasutada Linuxi ja teiste vaba tarkvara esindajate klassifitseerimiseks (v.a. ehk juhtumid, kus ainsaks kasutatavaks kriteeriumiks on tasuta kättesaadavus - see on vaba tarkvara ja vabavara ainus ühine joon. Kuid ka vaba tarkvara ei pruugi alati olla tasuta - vt. allpool).


Avavara (open-source software, free software, FOSS, FLOSS)[edit]

Nagu juba eespool mainitud, ulatuvad avavara põhimõtted tagasi arvutiajastu koidikusse. On selge, et olukorras, kus iga arvuti vajas eraldi tarkvara, ei olnud koodi varjamisel mingit mõtet. Kuid ka hiljem, Unixi ajastu algaegadel, jäi heaks tavaks levitada tarkvara koos lähtekoodiga. Unixi kommertsialiseerumine hakkas aga seda kommet kõigutama ning DOSi/Windowsi-ajastu oma unifitseeritud laiatarbe-PCde ja kaubaksmuudetud tarkvaraga sulges lähtekoodi avaldamise kombe pea aastakümneks ülikoolide ja lihtsalt fännide pärusmaale.

1984. aastal asutatud FSF - Vaba Tarkvara Sihtasutus - asutati küll uue, tasuta Unixi loomiseks, kuid tema põhiteeneks loetakse siiski GPL-litsentsi väljatöötamist. GPL erines üsna järsult tolleajasest ärivarale orienteeritud litsentsipraktikast. Toonitamaks oma erinevust omandiõigusliku tarkvara autoriõigustest, nimetatakse GPLi sageli ka copyleft'iks. GPLi algversioon ilmus 1989. aastal, pikaks ajaks valitsema jäänud versioon 2 aga 1991.

Mainitud nimetus võib viia arvamusele, nagu ei kaitseks GPL autori õigust tootele. Nii see siiski ei ole - GPLi rakendamine mingile tarkvarale algab autorsuse identifitseerimisest. Seda aga ei tõlgendata kui levikupiirangut, vaid eeskätt kui plagiaadi vältimise vahendit ("X dokument on hr/pr.Y kirjutatud"). Litsentsi peamisi sätteid on Richard Stallman kommenteerinud nelja sõnaga - kopeeri, uuri, täienda ja anna edasi (copy, study, modify, redistribute). GPL lubab kõike seda, mida omandvara puhul loetakse litsentsirikkumiseks - GPL tarkvara võib vabalt kopeerida, "lahti võtta" (selle hõlbustamiseks on kohustuslikus korras kaasas ka lähtekood), muuta ja täiendada ning edasi levitada nii originaal- kui muudetud kujul. Kõige selle eest tuleb "maksta" vaid autori poolt lisatud (ja tema andmeid sisaldava) dokumendi ning GPL litsentsi (mis algab klausliga, et litsentsi võib vabalt levitada, kuid mitte muuta!) lisamisega edastatavasse tarkvarasse - nii on ka edasiantav tarkvara saanud GPL objektiks.

GPL lubab litsenseeritava toote eest raha võtta (veelgi enam: ta keelab diskrimineerimise kasutuse alusel, seega näiteks "for non-commercial use"-klausel ei ole lubatud; küll aga välistab GPL tarkvara muutmise omandvaraks) ning sätestab võimaluse pakkuda tootele lisateenusena garantiid ja toetust, kuid enamik GNU litsentsiga rakendustes levib as is, s.t. otsese tootjapoolse garantiita. See on ka üks olulisemaid punkte, mida omandvara apologeedid avavara kritiseerimiseks kasutavad. Tegelikkus aga on teistsugune - nii garantii kui toetuse osas on turg avatud, seda võib kokkuleppel tarbijaga pakkuda ükskõik kes, eraisik või firma. Avatud turg aga hoiab ka hinnad mõistlikes piirides.

Omaette märkimist väärib ingliskeelne termin copyleft - nõue tuletatud loomingu edastamiseks samade tingimuste alusel. Selle järgi eristab FSF tugeva (GNU GPL), nõrga (GNU LGPL, Mozilla Avalik Litsents) ja puuduva copyleft'iga (Apache, MIT, X11, BSD) litsentse. Tugev copyleft nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, nõrk lubab siin erandeid (näiteks linkimist ärivaraliste teekidega) ning mitte-copyleft -litsentsid võimaldavad tuletatu koodist ka ärivara teha (nii on MS kasutanud mitmeid BSD litsentsiga programme oma ärivara osadena).

2007. aasta juuni lõpus avaldas FSF viimaks GPLi 3. versiooni, mis põhjustas palju vaidlusi, kuid leidis ka hulga pooldajaid. Kriitikute hulka kuulub ka Linuxi looja Linus Torvalds, kes esialgu eelistab jätta Linuxi tuuma GPL 2 alla, ehkki tema eriarvamused on aegamööda vähenenud. GPL 3 parandab ühilduvust teiste vabade litsentsidega ning sisaldab mitmeid täiendavaid klausleid, näiteks

  • vastumeetmeid "tivoiseerimise" vastu; TiVo oli meediamängija, mille süsteemi aluseks olnud Linuxit sai küll litsentsile vastavalt muuta, kuid muudetud tarkvara enam mängijas kasutada ei saanud.
  • tugevaid vasturünnakuid tarkvarapatentidele; lihtsalt öeldes kaotab GPL3 all leviva tarkvara kasutaja, kes üritab samal ajal tarkvarapatentidega teisi rünnata, ise automaatselt selle tarkvara kasutusõigused.

Probleemiks aga on endiselt ühilduvus erinevate litsentside vahel.


Erinevate litsentside mõju[edit]

Litsents Nullhind Lubatud levitada Piiramatu kasutus Avatud lähtekood Litsentsi ei saa kitsendada Litsents laieneb kõigile tuletistele
Ärivara ei ei ei ei ei ei
MS Shared Source mõneti ei ei mõneti ei ei
Proovivara jah jah ei ei ei ei
Mitteäriline vabavara jah jah ei ei ei ei
Jaosvara jah jah ei ei ei ei
Vabavara jah jah jah ei ei ei
BSD jah jah jah jah ei ei
Apache, LGPL jah jah jah jah jah ei
GPL jah jah jah jah jah jah

Tabel 1. Erinevate litsentside mõju (Eric S. Raymondi ainetel).

Märkus: MS Shared Source oma algsel kujul võimaldas äärmiselt reglementeeritud ligipääsu toodete lähtekoodile, kuid toode jäi endiselt täielikult firma kontrolli alla.


Vabad sisulitsentsid[edit]

Richard Stallman pakkus 90-ndate lõpus välja Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi (FDL). See leidis palju pooldajaid (seda kasutas kuni 2009. aasta suveni ainsa litsentsina ka Wikipedia), kuid pälvis ka kriitikat(keeruline, küsitavused jms). 2002 lõi USA juuraprofessor Lawrence Lessig uue initsiatiivi - Creative Commons'i (tõlkes umbes "loovad lihtinimesed" või "loominguline ühisvara"). Põhiideeks oli vabade lähenemiste kasutuselevõtt olemasolevas seadusandlikus raamistikus.

CC on mingis mõttes kesktee:

  • Jäik autorikaitse ütleb "Copyright: all rights reserved"
  • Stallman ütleb irooniliselt: "Copyleft: all rights reversed"
  • CC ütleb: "Some rights reserved"

CC põhimõte on anda autorile lihtne ja paindlik viis oma loomingule sobivaid kasutustingimusi määrata, luues läbipaistva ja kõigile arusaadava litsentsimeetodi. CC ei ole üks litsents, vaid litsentside pere, mille üksiklitsentsid võivad üksteisest kõvasti erineda.

Lihtsaim viis on minna http://www.creativecommons.org -lehele ja läbida paar valikut:

  • Kas lubate kommertskasutust?
  • Kas lubate tuletatud teoseid? Siin on 3 varianti
    • Jah
    • Jah, kui tuletised kannavad sama litsentsi
    • Ei
  • Vali jurisdiktsioon ning toote vorm (tekst, pilt vm)

Valmis CC-litsentsil on kolm komponenti

  • "Commons Deed" - inimkeelne kokkuvõte
  • juriidiliselt vettpidav täistekst
  • RDF/XML -standardit järgivad metaandmed


CC põhilitsentsid[edit]

  • CC Attribution (BY)
  • CC Attribution-ShareAlike (BY-SA)
  • CC Attribution-NoDerivs (BY-ND)
  • CC Attribution-NonCommercial (BY-NC)
  • CC Attribution-NonCommercial-ShareAlike (BY-NC-SA)
  • CC Attribution-NonCommercial-NoDerivs (BY-NC-ND)

Lisaks veel

  • Sampling Plus - lubab osalist kasutust pluss kogu töö mitteärilist levitamist
  • NonCommercial Sampling Plus - nii osade kui terviku levitamine on lubatud vaid mitteärilisel otstarbel
  • CC Music Sharing - praktiliselt sama, mis BY-NC-ND
  • CC Wiki - praktiliselt sama,mis BY-SA
  • CC GNU GPL ja CC GNU LGPL
  • CC Founders' Copyright - 14+14 aastat

Vabade litsentside kasutajaid

Eestis:

Kokkuvõtteks[edit]

Nagu juba öeldud, on autoriõiguste temaatika viimastel aastatel märksa teravnenud - ilmselt võib juba rääkida ka senise mudeli kriisist. Võrk on kogu loomisprotsessi niivõrd muutnud, et juba oma loomise ajal kohati ebaadekvaatne "intellektuaalse kaitse" mehhanism (Brian Martin soovitab kasutada "intellektuaalomandi" asemel mõistet "monopolieelised") kaotab üha enam pinda jalge alt. Ainus viis samamoodi edasi minna on veelgi karmistada sanktsioone ning veel enam viia raskuspunkt loominguprotsessilt "kaitsmisprotsessile", kaasates üha enam juriste ning lastes lõpuks neil otsustada kogu protsessi üle. Sedalaadi ülepingutusele aga ei saa pikka iga ennustada. Vaba infolevi võimalused on jõudmas ka ärisfääri teadvusse ning senised ärimudelid hakkavad ilmselt lähiaegadel muutuma.

Viiteid[edit]

Nädala ülesanne[edit]

  • Kirjeldage üht vaba litsentsi lähemalt (kust pärit, kes seda kasutavad, mis on eripärad jne).