Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad/Uus meedia, sotsiaalne tarkvara, Web 2.0...

From Wikiversity
Jump to: navigation, search

Termin "uus meedia" (ka "uusmeedia") on ingliskeelse new media vastena tasapisi imbumas ka eesti keelde. Ehkki enamik moodsa eluga kursisolevaid inimesi võib ilmselt õigesti aimata üldise valdkonna, millega tegu on, pole seda nähtust siiski nii kerge defineerida.

Enamasti mõeldakse siin uuemaid massimeedia arengutendentse, mis põhinevad suures osas infotehnoloogial - Internet (eriti veeb), interaktiivne meedia, erinevad multimeedialahendused. Nagu ka muude lööksõnadega, on ka "uut meediat" üksjagu lörtsitud erinevate võhikute poolt ning nagu ka teistes samalaadsetes nähtustes on selles nähtud mingisugust "universaalset ravimit" kõikvõimalikele probleemidele. Kuid kahtlemata on IT-lahenduste laialdane levik meediasfääri muutnud ka selle iseloomu (ja seda nii tehnoloogia kui meedia poole pealt) ning seeläbi avaldanud üksjagu mõju ka üldisematele sotsiaalsetele tendentsidele.

Ühe aspektina võiks siin mainida asjaolu, et Internetis leiduva info võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks passiivne info, mis on "võrgus väljas" ja mida saab igaüks endale sobival ajal uurida.Siia kuuluvad veebilehed, võrguandmebaasid, FTP arhiivid jms. Tüüpiliselt võib sellist infot otsida veebipõhiste otsimootorite abil - mitmetel varasematel võrguteenustel on tänaseks olemas ka veebiligipääs ning Google või mõni teine otsimootor suudab ka sealt infot hankida. Teine suur kategooria on aga see, mida aga Google meile ei paku - aktiivne, "elus" info, mille allikaks on reaalsed inimesed, kes ühes või teises võrgukogukonnas osalevad. Sedasorti infootsing kujutab endast juba aktiivset suhtlemist teiste inimestega ning siin tuleb mängu mitmeid täiendavaid tegureid - kasvõi võrguviisakus ehk netikett (sellest räägime lähemalt omaette teemas). Keerulisema probleemi korral hõlmab sedalaadi infootsimine nii viisakat pärimist, saadud teadmistetükkide kokkusobitamist ning enda jaoks uue teadmise koostamist - ühelt inimeselt kuuleme ühe fakti, teiselt teise, seejärel paneme need enda jaoks kokku ning tuletame järeldused.

Järgnevalt peatume lühidalt mõningatel võrguteenustel, mida harilikult "uue meediaga" seostatakse.

Otsimootorid[edit]

Otsimootor on tarkvarasüsteem, mis kogub infot veebis leiduva materjali kohta ja võimaldab kasutajal sealt märksõnade järgi infot otsida. Esimesed sedalaadi süsteemid ilmusid 1993. aastal (Wandex, AliWeb - ehkki viimast peetakse mõnes kohas maailma esimeseks otsimootoriks, ei olnud sel võrku "kammivat" robotit ning veebilehtede lisamine indeksisse toimus käsitsi), esimene tänapäevane robotiga varustatud täisteksti-otsingumootor (infot võis otsida suvalise teksti järgi) oli 1994. aastal Brian Pinkertoni loodud WebCrawler. Samal aastal alguse saanud Lycos oli esimene, millest kujunes edukas äriettevõte (algul oli tegu puhtalt otsisüsteemiga, hiljem lisandus veebikataloog - võrdluseks võib tuua Yahoo!, kus protsess oli vastupidine). Pikka aega oli populaarne 1995. aastal Digital Researchi loodud AltaVista (algul http://altavista.digital.com, hiljem http://www.altavista.com; muuhulgas oli see esimene eri keeli toetav otsingumootor), mis sajandi viimastel aastatetel vahetas mitu korda omanikku ning jõudis 2004. aastaks lõpuks Yahoo! omandusse. Tänapäeval ilmselt tuntuim otsimootor on 2001. aastal loodud Google, tänaseks on üsna kasutuskõlblik ka Microsofti Bing (varasem Live Search ja MSN Search). Lisaks on täiesti oma otsimootori, Baidu, loonud hiinlased (see valitseb Hiinas peaaegu samamoodi kui Google mujal - vahepeal lähenes nende globaalne turuosa 10 protsendile, ent 2015. aasta aprillis hindas Karma Snack nende turuosa 3,5% peale. Vahepeal Baidule alla jäänud Bing on saavutanud teise koha 4,2% turuosaga, ent valitsev Google on aga hinnatud ligi 90% turu valdajaks).

Enamik otsimootoreid on loodud äriettevõtete poolt ning nende täpsed toimemehhanismid on ärisaladus. Kõigi puhul aga on tegu spetsiaalse tarkvara, nn. robotiga, mis otsib veebilehtedelt viiteid ja käib need läbi. Saadud lehed süstematiseeritakse andmebaasis, peamiselt sorteeritakse lehe pealkirja ning võtmesõnade alusel. Tänapäeval on otsingumootorite efektiivsus nende algaegadega võrreldes mõnevõrra langenud - veeb kasvab nii kiiresti, et ükski robot ei suuda enam kõiki lehti läbi käia, lehed muutuvad kiiresti ning üha enam kasutatakse dünaamilisi lehti, kus veebileht koostatakse vahetult enne lugemist andmebaasis olevate andmete põhjal. Ka iga veebilehe omanik saab otsirobotil keelata enda lehe registreerimise (üks lihtsamaid meetodeid on .htaccess-fail). Kõik see on senise tehnoloogiaga otsimootorite efektiivsust tublisti kahandanud. Lahendust oodatakse tulevikus uut tüüpi veebist, kus lehe olemus ja tähendused antakse iga lehega edasi arvutite jaoks loetavas vormis (nn. semantiline veeb).

Süvenevaks probleemiks on ka info kallutatus. Mõne otsimootori puhul sõltub veebilehe leidmise edukus otseselt selle omaniku poolt otsimootori tegijale makstud rahasummast (enamik otsimootoritega tegelevaid firmasid elatub reklaamituludest). Kallutatud infoesituses on süüdistatud palju Microsofti, kuid ka Google on oma ärihuvide tõttu näiteks tsenseerinud võimudele ebameeldivat infot. Teisalt oli kaua aega võimalik otsirobotit lollitada suure hulga oma lehele kuhjatud "poppide" võtmesõnadega ja nõnda meelitada oma lehele uusi kasutajaid (sel oli ka äraspidine kasutusviis "Google-pommide" näol).

Omaette lõbusa peatükina otsimootorite ajaloos võibki ära mainida nn Google'i-pommide ajastu XXI sajandi esimesel kümnendil. Kuulsaimateks "pommideks" olid need, mis väljendasid enda seisukohta mingi isiku või nähtuse suhtes. Näiteks üsna ebapopulaarse USA presidendi George W. Bushi kodulehe sai mõnda aega Google'i otsitulemuste esimeselt realt, kui otsitavaks fraasiks oli "miserable failure" (hale läbikukkumine). Eestis oli kaheks kuulsaimaks juhtumiks Tallinna omaaegsele linnapeale tehtud pomm, kui tema kodulehele viis otsifraas "abiratas" (meer üritas pommist vabaneda ja muutis kodulehe aadressi - mõne päeva pärast oli pomm aga tagasi koos sugulastega, lisandusid ka "sitaratas" ja "tainas") ning kahele paljudele ebasümpaatsele erakonnale viitavad "masendav" (Eesti Keskerakond) ja "kohutav" (Eestimaa Rahvaliit). Veel 2011. aasta alguses olid kaks viimast täies elujõus. Tänaseks on Google enda otsialgoritme küll piisavalt palju muutnud, et pommide tegemine on vähenenud - ent kõrgajal piisas edukaks pommiks vahel vaid paarikümnest ajaveebnikust, kes soovitavalt otsisõnalt enda ajaveebis valitud ohvri veebilehele suunasid. Ilmselt näeme "pomme" (või midagi uut nendesarnast) ka tulevikus. Tänaseks on mitmed varasemad "tüngavõimalused" suletud, kuid uusi leitakse juurde ning SEO ehk otsimootorite optimeerimine on jätkuvalt omaette kunst, mil on nii valge kui must pool.

Veebikataloogid[edit]

Veebikataloog on võrguviidete süstematiseeritud kogu. Leidub nii kitsa spetsialiseerumisega kui üldisi katalooge. Esimeseks sedalaadi kataloogiks oli Yahoo! mis sai alguse kahe tudengi viidetekogust (Jerry's Guide to the World Wide Web) ja muutus 1996. aastal edukaks äriettevõtteks - tänane Yahoo! on laiade võimalustega kompleksne süsteem, milles sisaldub meilisüsteem, veebifoorumid, oma sõnumiprogramm Yahoo! Messenger ja palju muud. Yahoo! on laienenud aga Microsofti stiilis, sageli konkureerivaid süsteeme ära ostes, mis ei ole tihti olnud meelepärane viimaste kasutajatele. Ka on Yahoo! pahandanud oma kasutajaid üsna rangete kasutuseeskirjadega - muuhulgas nõuavad nad omandiõigusi kogu enda teenuseid kasutavale materjalile. Sellega tasuks Yahoo! kasutajatel arvestada.

Üldise põhimõttena eristab veebikataloogi otsimootorist see, et tema viidetebaasi hooldavad inimesed - otsimootoril on see täiesti automatiseeritud. Tänaseks on aga otsimootorite ja veebikataloogide vaheline piir ähmastunud - eri juhtudel on automatiseerituse aste erinev.

E-postiloendid (meililistid)[edit]

Sedalaadi infovahetuskanalid kujunesid välja juba üsna varsti peale E-posti kasutuselevõttu 1972. aastal. Postiloend kujutab endast tarkvara, mis saadab kindlale listiaadressile saadetud e-kirjad automaatselt edasi kõigi listi liikmete aadressidele. Levinud sedalaadi tarkvarasüsteemid on näiteks LISTSERV, GNU Mailman ja Majordomo, varasematele spetsiaalsetele listisüsteemidele lisaks on vastavad funktsioonid tänapäeval lisatud ka paljudele veebifoorumitele ja portaalidele.

Postiloendeid on olemas pea kõigil mõeldavatel teemadel - väikese ülevaate nende ulatusest võib saada ühest listikataloogist aadressil http://www.tile.net/lists/ . Erinevad listid kasutavad erinevaid "mängureegleid" - mõne liikmeks astumiseks piisab vaid ühest e-kirjast kindlal aadressil, mõne teise, spetsiifilisema listi puhul uuritakse ka liikmekssoovija tausta üsna põhjalikult. Ka kirjade saatmise poliitika on listiti erinev - mõni list on vaid n.ö. uudiskirja vormis, kus osalejad on passiivses rollis ja üksnes saavad listihaldurilt kirju, ise nad kirjutada ei saa. Sellised on näiteks eri firmade kliendilistid, kus huvilised saavad perioodilist infot uute toodete, hindade jms. kohta. Suurem osa liste on aga mõeldud aktiivseks osalemiseks, kuid siingi on erinevusi. Paljud listid kasutavad modereerimist - listi juures on ametis eriline moderaatoriks nimetatav inimene, kelle käest kõik listi minevad kirjad läbi käivad ja kelle ülesandeks on asjasse mittepuutuvate, ebaviisakate ja/või rämpskirjade eemaldamine. Modereerimine võib küll teinekord kasutajaid pahandada ja siis tekivad süüdistused sõnavabaduse rikkumises, kuid reeglina aitab selline tegevus tunduvalt vähendada mõttetute tülide tekkimist ja tänapäeval nii levinud rämpsuuputust. Lõppude lõpuks on igal rahulolematul liikmel ju õigus ja võimalus listist lahkuda ning luua samal teemal uus, vabama poliitikaga list.

Olenemata modereerimise olemasolust arvestavad pea kõik listid võrgusuhtluse heade tavade ehk netiketi nõudeid (nendest tuleb hiljem ka pikemalt juttu) - see aitab ära hoida "jutu mölaks muutumist" ehk asjaliku sisu ärauppumist mõttetute kirjade sekka. Üheks levinumaks eksimuseks on listi teemasse mittepuutuvate (offtopic) kirjade postitamine - uustulnuka või algaja puhul antakse see esmakordsel juhtumisel reeglina andeks ja/või piirdutakse märkusega, pidevat "möödarääkimist" aga võidakse karistada kas tähtajalise või isegi lõpliku listist eemaldamisega.

Infootsimisvahendina on postiloendid väga olulisel kohal, kuna sageli on erialaste listide liikmete hulgas ka oma ala tipptegijad. Vahel võib olla tegu inimestega, kelle "näost-näkku" konsultatsioon võib maksta tohutuid summasid, listi kaudu aga ei maksa see midagi - kuna listikiri ei kohusta eriti millekski ning inimene võib sellele vastata endale sobival ajahetkel. Tuleb aga arvestada, et sellisel puhul tehakse meile meie küsimuse vastamisel niigi suur teene - "kas juba kiiremini ei saaks"-stiilis korduv postitus on siin äärmiselt ebaviisakas. Siinkohal tasuks kindlasti soovitada Eric Raymondi kirjutatud ja Aivo Kalu tõlgitud dokumenti "Kuidas targalt küsida" aadressil http://viki.pingviin.org/index.php/Kuidas_targalt_k%C3%BCsida - need põhimõtted kehtivad reeglina mistahes võrgufoorumi puhul.

Uudisegrupid (Usenet)[edit]

Uudisegrupid ehk Usenet (algselt ingliskeelsetest sõnadest Users' Network ehk kasutajate võrk) on teine E-postil põhinev infolevisüsteem postiloendite kõrval, mida aga eesti arvutikasutaja enamasti teenimatult vähe tunneb. Usenet sai alguse 1980. aastal USA-s Duke'i ülikoolis, algselt oli tegu UUCP-sideprotokolli kasutava infovahetussüsteemiga Unix-arvutite vahel (et tollal kasutati ühenduseks modemeid, toimus sõnumite edastamine ja vastuvõtmine perioodiliselt - paar korda päevas "helistas" üks server teisele, saatis ära oma väljuvad uudisekirjad ja võttis vastu sissetulnud), hiljem aga hakkas Usenet kasutama eraldi NNTP-protokolli, mis võimaldas saabuvale püsiühenduste ajastule rohkem sobivat pidevat infovahetust.

Uue sajandi alguses hakkas Useneti roll võrgus vähenema. Ehkki nominaalsed andmemahud olid endiselt suured, tekkisid need tihti üksnes binaarfaile vahendavate gruppide pealt. 2008. aastaks olid traditsioonilised arutelugrupid suures osas hääbunud ning 2010. aasta alguses sulges enda uudiseserveri ka Useneti sünnikodu Duke'i ülikool.

Võrguteenusepakkujad on tänaseks suuresti lõpetanud Useneti teenindamise (tihti on põhjenduseks hirm sealtkaudu leviva lasteporno ees). Ent Usenet on üks pikaealisimaid Interneti teenuseid (Duke'i server tegutses 32 aastat) ning sellisena sisaldab suurt hulka väärtuslikku infot, ka suur osa Interneti käitumisreeglitest ehk netiketist on pärit just uudisegruppidest. Usenet on olnud ka mitmete põhjapanevate IT-lahenduste loomise oluliseks kanaliks - Useneti arhiividest võib leida näiteks Tim Berners-Lee teate WWW-protokolli loomise kohta või Linus Torvaldsi kirja uue Unixi-laadse operatsioonisüsteemi (millest hiljem sai Linux) tegemise alustamisest. Seetõttu tasuks ka selle infokanaliga lähemat tutvust teha.

Usenet koosnes temaatilistest uudisegruppidest, mis jagunesid hierarhiatesse ehk puukujuliselt hargnevatesse alamsüsteemidesse. Klassikalised põhihierarhiad olid:

  • comp. - arvutitega seotud teemad
  • misc. - erinevad teemad (varia)
  • news. - Usenetti ennast puudutavad uudised (uute gruppide loomine, haldamine jne)
  • rec. - ajaviide ja meelelahutus (muusika, sport jpm)
  • sci. - täppis- ja loodusteaduste alased teemad
  • soc. - ühiskondlikud ja kultuuriteemad
  • talk. - erinevad, sageli vastuolulisi arvamusi põhjustavad teemad (usk, poliitika)
  • humanities. - humanitaarteemad (kunstid, filosoofia)

Grupid hargnesid üldisematelt teemadelt täpsemate suunas. Näiteks:

  • comp.os - arvutite operatsioonisüsteemid
  • comp.os.ms-windows - Microsofti Windows-operatsioonisüsteemid
  • comp.os.ms-windows.apps - Windowsi rakendustarkvara

Eraldiseisvana tuleb vaadata alt. -hierarhiat, mis loodi võimaldama suuremat vabadust uute gruppide loomisel. Varasemate, eespool mainitud hierarhiate puhul oli uue grupi loomine seotud kindlate protseduurireeglitega ning see eeldab kindlat inimeste arvu taotluse taga. Seevastu alt.-i alla võis sisuliselt iga huviline ise grupi luua ning see oli omalaadne "anarhistlik" osa Usenetist. Eespool mainitud binaarfailide edastamine käis alt.binaries alamhierarhias ning siit võis leida väga erinevat sorti ja erineva legaalsusastmega võrgusisu.

Lisaks eelnevatele oli olemas ka suur hulk väiksemaid hierarhiaid - suur osa eestikeelseid uudisegruppe (mis olid üheksakümnendatel mõnda aega üsna aktiivse liiklusega) asus ee.-hierarhias (näiteks ee.arvutid, ee.koolid jt), oli ka väiksemaid temaatilisi hierarhiaid.

Tehniliselt kujutas Usenet endast vastavat protokolli toetavate serverite võrku. Iga uudiseserver teatas teistele, milliseid gruppe ta toetas ning kogu vastavate gruppide postiliiklus saadeti edasi kõigisse neid toetavatesse serveritesse. Näiteks Eesti koolide uudisegruppi ee.koolid Tallinnas postitatud kiri saadeti edasi ka Tartu ja Pärnu uudiseserveritesse. Lugeja võis ise valida, millisest serverist ta soovis oma uudisegruppe lugeda - harilikult oli mõistlik valida geograafiliselt kõige lähemal asuv.

Useneti kasutamiseks oli vaja kas vastavat tarkvara (enamik tuntud E-postiprogramme suudab ka uudisegruppe lugeda, kuid on olemas ka eraldi puht-uudisetarkvara), uuemal ajal lugeda ka veebi kaudu - näiteks võimaldab seda Google Groups, mis on ühtlasi ka üks suuremaid Usenetist pärit materjali arhiive. Erinevalt e-postiloenditest tuli Useneti lugemiseks kirjad eelnevalt ise oma arvutisse laadida. Postitamiseks piisas lihtsalt kirja saatmisest grupi aadressile - enamik gruppe oli vaba kirjavahetusega. Mõned spetsiifilisemad grupid olid aga ka modereeritavad, s.t. keegi vastav inimene luges saadetised enne gruppi postitamist läbi.

Veebifoorumid[edit]

Veebifoorumid ja -grupid on veebiajastu täiendus varasematele meililistidele ja uudisegruppidele. Lihtsamad veebifoorumid on mõeldud aruteluks puhtalt veebikeskkonnas - nad kujutavad endast veebilehti, kus kasutaja saab sisestada omapoolseid kommentaare (harilikult eeldab see enda kasutajaks registreerimist). Sedalaadi veebifoorumi näitena võib tuua Eestis rahvademokraatiat juurutada püüdva Osalusveebi http://www.osale.ee (mille eelkäijaks oli omakorda TOM ehk Täna Otsustan Mina).

On aga ka foorumeid, mis suudavad toimida ka uudisegrupi ja/või e-postiloendina. Selliste gruppide näiteks on kahe suure veebiteenusepakkuja Yahoo! ja Google'i vastavad keskkonnad Yahoo! Groups ja Google Groups. Mõlemad keskkonnad sisaldavad hulga lisavõimalusi, näiteks saab Google'i gruppides enda postitatud kirja "tagasi võtta" ehk kustutada, ka on Google'i grupiotsing seotud nende otsimootoriga.

Võrguajakirjandus[edit]

Juba varsti peale Internetile alusepanemist hakati looma elektroonilisi andmebaase ajaleheartiklitest - näiteks New York Times alustas artiklite kokkuvõtete kogumist 1970. aastal. Aasta hiljem alustab Illinoisi Ülikool elektrooniliste tekstide kogumist oma suurarvutile - sellest saab alguse tänini edukalt toimiv Project Gutenberg, maailma suurimaid võrguraamatukogusid (sealt võib leida suure osa maailmaklassikast alates antiikautoritest ja lõpetades XX sajandi alguse kirjanikega. Uuemate autorite tekstide avaldamist takistab paraku taas kord täna kehtiv autorikaitseseadustik). XX sajandi 70-ndate aastate keskpaiku võeti enamikus uudiseagentuurides kasutusele teletekst - terminalipõhine infoedastussüsteem. Kaheksakümnendateks kujunesid välja mitmed kommerts-teenusepakkujad, kes võimaldasid tasulist ligipääsu erinevate uudiseagentuuride ja ajalehtede andmebaasidele. Vastukaaluks kommertsteenustele tekkisid Ameerikas kogukondlikud freenet-tüüpi võrgud - odavat või tasuta ligipääsu osadele Interneti teenustele (esialgu enamasti e-post), mida võib samuti pidada tänase võrgu-massimeedia üheks eellaseks.

Veebi kasutuselevõtule 1991. aastal järgnes selle kiire levik ning järgmise paari aasta jooksul sai alguse ka võrguajakirjanduse suurem levi massidesse - Ameerikas kasutasid lehed esialgu peamiselt kommerts-internetipakkujaid nagu America Online (täna rohkem tuntud kui AOL), Prodigy ja CompuServe, hiljem aga hakkasid levima ka otseühendused. 1994. aastal loodud Yahoo!-st sai esimese suure kasutajaskonnaga võrgukataloogina ka erinevate Internetis leiduvate uudiseallikate tutvustaja. 1996. ja järgnevatel aastatel käivad USA-s lahingud Interneti sõnavabaduse ja tsensuuri pooldajate vahel - kaks seaduseelnõu, mis oleksid Interneti sisu valitsuse tsensuurile allutanud, kukutatakse Kongressis läbi (kolmas katse 2001. aastal CIPA-ga paraku läheb läbi). Sajandivahetuse paiku sai alguse tänaseni kestev blogide ehk ajaveebide buum, millest ennustatakse uut tüüpi ajakirjanduse väljakasvamist (vt lähemalt allpool).

Kui 90. aastatel hakkasid ilmuma ajalehtede võrguversioonid, leidus ka neid, kelle arvates on paberil ajakirjandus määratud hääbumisele. Edasine areng näitab siiski, et päris nii see ei ole - trüki- ja võrguvariant pigem täiendavad teineteist. Tõsi, uuel sajandil on vabalt kättesaadava võrgusisu osakaal mõnevõrra vähenenud ning tänapäeval on paljud väljaanded veebist vabalt kättesaadavad vaid osaliselt, osa sisust on tasuline. Samuti kütab juba aastaid kirgi artiklite kommenteerimine - ühelt poolt aitab kommentaarium kaasa külastajate arvu kasvule (ja seeläbi ka sissetuleku suurenemisele), teisalt on paljudes kohtades probleemiks kommentaatorite sõnakasutus.

Reaalajasuhtlus[edit]

Siia kuuluvad vahendid, mis võimaldavad võrgukasutajate otsesuhtlust üle võrgu - enamasti "mina loen, mida sina kirjutad"-stiilis tekstilahendused. Näiteks

  • Talk oli Unixi süsteemides pakutav suhtlusvahend, mille abil kaks kasutajat said reaalajas üksteisega vestelda. Ekraan jagatakse üldjuhul kaheks, kummalgi vestluspartneril on oma sisestusaken, kuhu tema poolt sisestatud teksti näeb tema partner oma lugemisaknas. Võrreldes tänapäevaste sõnumiprogrammidega toimus vestlus isegi vahetumalt, kuna iga klaviatuurilt sisestatud märk saadeti kohe ka partnerile (erinevalt hilisematest "messengeridest", kus trükitu saadetakse vestluspartnerile reeglina alles peale Enter-klahvi vajutust). Ehkki see teenus on tänini olemas, on ta praeguseks moodsamate vahendite poolt peaaegu et välja tõrjutud.
  • Jututuba ehk talker (kõnekeeles ka "jutukas") oli 9̟0-ndate keskpaiku laialt levinud võrgusuhtlussüsteem, millega ühendust võtnud kasutajad said üksteisega tekstipõhiselt suhelda. Tavaliselt oli jututuba jagatud eraldi osadeks - ruumideks (näiteks võivad jututoa ruumid moodustada "korteri", kus oli eraldi "külalistetuba", "vannituba" jne). Suhelda sai nii kõigi osalistega, ainult samas "ruumis" asuvatega kui ka privaatselt ühe vestluskaaslasega. Vanemad jututoatüübid kasutasid telnetiühendust, uuematel on peamiselt veebipõhine liides. Jututubade kõrgajaks olid üheksakümnendad (Eestis oli jutukabuumi orienteeruv aeg 1993-2002, kui pea igal koolil ja suuremal IT-ga seotud ettevõttel oli oma jututuba), hiljem on jäänud aktiivsesse kasutusse üksikud. Ent nagu Useneti puhul, moodustab "jutukate" maailm omapärase peatüki Interneti ajaloost (seda ka Eestis).
  • IRC (Internet Relay Chat) on tehniliselt ja ajalooliselt Talki edasiarendus, mis võimaldab kasutada erinevaid suhtluskanaleid ja suhelda korraga mitmete inimestega. Mingil määral võib tõmmata paralleele uudisegruppidega ja meililistidega - üldiselt on IRC kanalid tihti pühendatud mingi kindla teema arutamisele või kindla seltskonna kaasamisele. IRC on üldjuhul anonüümsem kui jututuba, kuna liikmete registreerimist ei ole ja inimeste "läbivoolavus" on suurem. Temaatika on sageli spetsiifilisem ja põhjalikum kui jutukavestlustes, kuid teisalt mõneti "kergekaalulisem" kui erialastes uudisegruppides. Nagu ka Useneti puhul, on IRC olnud tunnistajaks pöördelistele sündmustele ajaloos - mainida võib ametliku "meediapimenduse" murdmist" Baltikumis NL lagunemise aegadel, Lahesõjas või endise Jugoslaavia sõdades (näiteks http://www.ibiblio.org/pub/academic/communications/logs/report-ussr-gorbatchev; ibiblio.org -arhiividest leiab veel nii mõndagi huvitavat).

Lisaks võib siin rubriigis mainida ka häälsiderakendusena alguse saanud Skype'i, mis sisaldab ka tekstisidevõmalusi. Laiemas mõttes kuuluvad siia kategooriasse ka järgnevates punktides kirjeldatud nähtused (võrgumängud, internetitelefon, sõnumiedastus).

Võrgupõhised rolli- ja madinamängud[edit]

MUD (Multi-User Dimension) oli tänaste võrgumängude esivanem. Paljuruumilise tegevusvälja poolest sarnanes see suure jututoaga, kuid selles toimus kindlaksmääratud reeglitega ja paljude osalejatega fantaasia-rollimäng (enamus MUD-e baseerus Dungeons & Dragons-nimelisel tuntud rollimängul, kus mängujuhi aset täitis enamiku ajast MUD-i programm, vajadusel aga sekkusid ka inimestest mängujuhid). Kasutajad valisid endale teatavad omadused (rass, amet) ja seiklesid tekstipõhises maailmas, suheldes omavahel ning võideldes arvuti juhitavate koletistega (mõnes MUDis võideldi ka omavahel). Nagu jututubade puhulgi, ilmusid traditsiooniliste tekstipõhiste kõrvale hiljem ka graafilised mängud (Eestis oli päris pikalt popp Runescape).

Üldiselt võis eristada kaht põhikategooriat, mis elavad edasi ka tänastes võrgumängudes:

  • Võitlusele orienteeritud - peamine eesmärk on oma tegelaskuju arendamine ja kogemuspunktide (experience) omandamine. Sellised MUD-id sarnanevad olemuselt graafiliste, tavalisel PC-arvutil mängitavate RPG-dega. Sõltuvalt konkreetse MUDi reeglitest on sätestatud võitlemine kas ainult arvuti genereeritud tegelastega ("expMUD") või ka teiste mängijatega ("pkMUD"; harilikult on selline võitlus piiritletud erinevate osapoolte - näiteks haldjate ja orkide - vahelise sõjana). Võitlusele orienteeritud MUDid on tüüpiliselt suurema kasutajaskonnaga, kuid suhtluskanalina märksa vaesemad - et peamine kipub olema mänguoskus, võivad "vinged vennad" endale sageli lubada üleolekut, ebaviisakust ja jõhkrust teiste mängijate suhtes.
  • Suhtlusele orienteeritud - siin lisandub MUDile rohkem jututoa funktsioone, lisaks on pea alati tegu mingis vormis rollimänguga. Tegelaskuju kiire arendamine on kas vähetähtis või üldse tähtsusetu, oluline on rolli sisseelamine (IC ehk in-character) ja käitumine vastavalt konkreetse virtuaalmaailma reeglitele. Et rollimäng eeldab teatavat sotsiaalset küpsust, on harilikult selliste keskkondade kasutajaskond mõnevõrra vanem. Ehkki ka mitmed MUDid kuuluvad sellesse kategooriasse, esineb sotsiaalsemat sorti keskkondade nimedena ka selliseid lühendeid nagu MUSH (Multi-User Shared Hallucination), [MUSE] (Multi-User Simulated Environment), MUX (Multi-User Experience) jt.

Uuema aja märksõna on aga MMORPG ehk Massively Multiplayer Online Role-Playing Game. Arvutite ja graafikakaartide jõudluse kasv ning kiirete püsiühenduste massiline levik on võimaldanud senise tekstipõhise "muda" asendamist täisgraafilise, paljudele mängijatele korraga ligipääsetava mängumaailmaga (varasemates graafilistes võrgumängudes, näiteks Blizzardi Battle.net'is, oli mängijate arv piiratud kaheksaga). See mänguklass sai alguse graafilistest MUD-i variantidest (Everquest, ka eespoolmainitud Runescape jpt) ning enam kohtab ka MMORPG-des traditsioonilise MUD'i nähtusi - eri tasandi suhteid mängijate vahel, reaalellu ulatuvaid sõprus- ja armastussuhteid jne. Hea näide on ses osas ka Eestis ülipopulaarne World of Warcraft.

Sõnumiedastus[edit]

Uuema aja üheks olulisemaks täienduseks Internetile on sõnumiedastusprogrammid, mis ühendavad endas traditsioonilise E-posti, jututoa stiilis reaalajasuhtluse ning mobiiltelefonidelt ülevõetud lühisõnumid. ICQ (lugeda I seek you; http://www.icq.com) oli esmalt mõeldud mõnede võrgumängude harrastajaile. "Quake" ja teiste action-mängude fännid, kes näiteks Blizzardi Battle.net'i või mõne muu keskkonna kaudu mängisid, vajasid vahendit mängukaaslaste leidmiseks. Algsest kitsast kasutusvallast aga arenes ajapikku süsteem, mis tänaseks on saavutanud ühe de facto standardi staatuse Interneti reaalajasuhtluses. ICQ ühendab endas tekstisuhtluse, lühisõnumid ja mitmeid muid võimalusi, mis on kokkuvõttes tema algset kasutajaskonda tublisti laiendanud. Samalaadsed kiirsuhtlussüsteemid on loonud ka mõned teised suurfirmad - nii oli väga pikka aega populaarne Microsofti Windows Live Messenger (tuntum vana nimega "MSN Messenger" - ehkki see oli suure võimalustepagasiga ja kindlasti üks levinumaid, otsustas firma Skype'i omandamise järel sellele üle kolida ning tänaseks on "emmessenn" tegevuse lõpetanud), Yahool Yahoo! Messenger ja AOL'il AIM. Vabadest suhtlusprotokollidest (eespoolnimetatud on kõik firmapõhised) väärib mainimist XMPP . Mõnda aega oli probleemiks ühilduvus - ühe firma süsteemid reeglina ei toetanud teisi. Hiljem on hakatud üksteisele lähenema, lisaks on olemas tarkvarapaketid, mis toetavad mitut protokolli (Windowsis näiteks Trillian, Linuxis Pidgin). Kõigi peamiste protokollide toetus on tänaseks olemas kõigis levinumates operatsioonisüsteemides. Veel ühe uuema aja tulijana võiks mainida Telegrami.


Uudisevood[edit]

Uudisevoog (news feed) on kiiresti muutuvates veebilehtedes (ajaveebid, portaalid) kasutatav meetod kasutajate kiireks teavitamiseks uue info ilmumisest veebi. Nii saab Eesti Päevalehe uudisevoo http://www.epl.ee/rss.php abil koheselt teada uue artikli ilmumisest EPL veebiversiooni. Klõpsates uudiseprogrammis soovitava uudise viitele, avaneb see uues veebilehitseja aknas.

Esimesed sellealased katsetused pärinevad 1996. aastast. Mõne aasta jooksul toimus erinevate firmade poolt erinevate tehnikate väljapakkumine ja nendevaheline võitlus, 1997. aastal võttis veebi arengut koordineeriv W3C ehk Rahvusvaheline Veebikonsortsium uudisevoogude jaoks katseliselt kasutusele Netscape'i toetatud RDF-standardi. 2000. aastal arenes sellest praeguseni üks levinumaid uudisevootehnoloogiaid RSS. Sellel on omakorda kasutusel mitu versiooni, enimkasutatavad on 0.91, 1.0 ja 2.0. 2003. aastal eraldus RSSist omaette standardina Atom.

Uudisevoona saab edastada nii tervet uudist, selle lühikokkuvõtet kui ka ainult pealkirja - valiku teeb uudiste edastaja.

Uudisevoogude lugemiseks mõeldud tarkvara valik on väga suur - uudiselugejad on olemas nii eraldiseisvatena kui ka teistesse programmidesse sisseehitatutena, lisaks on olemas ka veebipõhised uudiselugejad, kus endale sobiva uudisevaliku saab koostada otse veebis. Väikese ülevaate võib saada aadressilt http://en.wikipedia.org/wiki/News_aggregator .

Reeglina on sedalaadi tarkvara kasutamine üsna lihtne - piisab vaid soovitud uudisevoo aadressi sisestamisest vastava menüüvaliku alt. Enamik uudisevoogude edastajaid on nende aadressid oma veebilehtedel selgelt välja toonud - eriti palju kasutatakse uudisevooge erinevate ajaveebide juures.

Ajaveebid ehk blogid[edit]

Ajaveebi ehk blogi (lühituletis ingliskeelsest sõnast weblog ehk veebipäevik; kuuldavasti tuli sõna sellest, et üks autor lisas sõnasse - meelega? - tühiku ja sai lause we blog ehk "me blogime") võib küll pidada viimase aja moenähtuseks, kuid tegelikult ulatab sellise igamehe-ajakirjanduse traditsioon juba veebi algaegadesse. Ka veebi looja Tim Berners-Lee omaaegset veebilehte aadressil http://info.cern.ch (praegu asub sel aadressil veebi loomist meenutav leht) võib pidada sisuliselt ajaveebiks, Yahoo! sai samuti alguse omalaadse blogina. Tõeline blogibuum aga algas 90-ndate lõpus, kui võrguühendus oli järk-järgult muutunud igaühe tarbeasjaks, oli olemas vajalik tarkvara ning kujunenud ka serveribaas. Ühelt poolt ilmusid spetsiaalselt ajaveebiteenust pakkuvad firmad (näiteks ühe levinumana Blogger), teisalt muutus oma blogi jaoks serveri püstipanemine piisavalt lihtsaks (vaja on Interneti püsiühendust ja odavat arvutit - Pentium II-st piisab täiesti - , vajaminev tarkvara alates Linuxi operatsioonisüsteemist ja lõpetades ajaveebitarkvaraga on võrgust vabalt saadaval).

Ajaveeb kujutab endast sisuliselt päevikulaadset, sageli uuenevat veebilehte, millel on harilikult olemas lihtne ja käepärane täiendamismehhanism ehk haldusliides. Paljude jaoks on tõelise blogi oluliseks tunnuseks kommenteeritavus - iga sissekande juurde saab lugeja lisada oma arvamuse ning nii võib tekkida artikli teemaline arutelu. On aga ka ajaveebe, kus kommenteerida saab vaid valitud seltskond või ei saa seda üldse teha.

Lisaks kommentaaridele kasutatakse paljudes blogides tehnikaid, mis võimaldavad omanikul näha, kes ja kui palju on mingit kirjutist lugenud. On ka mehhanism, mis võimaldab kommenteerida teise autori blogi omaenda ajaveebis ning saata teisele autorile signaal tema arvamuse kommenteerimise kohta (trackback), samuti sisaldavad mitmed blogid viidetekogu sarnase temaatikaga blogidele.

Ajaveebide skaala on äärmiselt lai. On ühe inimese võrgupäevikuid ja suurearvuliste uurimisrühmade ajaveebe, on kommenteeritavaid ja mittekommenteeritavaid. Teemadering on väga suur, alates lollidest naljadest ja lõpetades erinevate poliitiliste küsimustega ja teaduslike uurimisprobleemidega. Ajaveebid võivad ka ühiskonda omajagu mõjutada - ilmselt tuntuim näide on Iraan, kus kogu ühiskond, sealhulgas ka meedia, on võimude range kontrolli all. Nii on sealsed vabama eneseväljenduse pooldajad leidnud väljapääsu just ajaveebides - Wikipedia andmetel oli 2004. aastal võrgus umbkaudu 200 tuhat blogi, millest 65 000 olid pärsiakeelsed (Iraani ametlik keel). 2005. aasta jaanuaris üritasid Iraani võimud ajaveebindust kontrolli alla saada, sulgedes ligipääsu mitmetele blogiteenusepakkujatele, ent kogu protsessi uuesti täiel määral lämmatada enam naljalt ei õnnestunud. Ka oli blogidel oluline roll 2011. aasta "Araabia kevade" sündmuste juures ning mujalgi, kus on olnud vaja tsenseeritud tavameediat täiendada.

Uusimaks lisanduseks on mikroblogimine - ajaveebilaadne süsteem, mis piirab postituse pikkust SMS-sõnumi sarnase vorminguga (näiteks populaarseimas sedalaadi teenuses, Twitteris on see 140 tähemärki). Mikroblogimine on operatiivne, kompaktne ja tihti mitteametlikuma tundega kui "suur" blogimine - sellele aitavad kaasa ka erinevad rakendused, mis võimaldavad postitada lisaks veebile ka näiteks vastava Firefoxi plugina abil, eriti aga on populaarsust võitnud erinevad mobiilirakendused.

Wikid[edit]

See naljaka kõlaga sõna tuleneb Vaikse ookeani saartel räägitavast pidgin English'ist (mõned pakuvad päritolukohaks Havaid) - wiki (kasutatakse ka topelt - wiki-wiki) on moondunud ingliskeelne quickly (sarnaselt said prantslased oma bistro - legendi järgi olid need Napoleonile naha peale andnud vene sõdurid, kes olid vallutatud maal süüa nõudnud: bõstro-bõstro! ehk "kähku-kähku!"). Internetitähenduse sai Wiki aga 1995. aastal Portlandis loodud WikiWikiWeb'iga esimese laiemat kasutust leidnud veebisaidiga, mida iga lugeja sai lihtsate vahendite abil oma suva järgi muuta ja täiendada. Põhimõtteks on mitte muuta vigade tegemist võimalikult raskeks, vaid pigem muuta nende parandamine võimalikult kergeks - piisava kasutajaskonna olemasolul toimub pidev "isepuhastumine", mida isegi üksikud teadlikud "küberdiversandid" lõhkuda ei suuda (konkreetne näide esines 2005. aasta ühel augustipäeval, kui keegi madala IQ-ga kodanik kleepis Wikipedia esilehele paar üsna roppu pilti, mis aga kadusid sealt paari minutiga). Wiki peamine tööprintsiip on kasutajate konsensus - Wiki sisu lihvitakse senikaua, kuni see muutub vastuvõetavaks kõigil kasutajatele. Seetõttu on väga paljudes Wiki-süsteemides sisu kvaliteet väga kõrge - parimaks näiteks on muidugi Wikipedia, maailma suurim wiki (ingliskeelses Wikipedias on 2016. aasta veebruari seisuga üle 5 miljoni sissekande, eestikeelses üle 143 000) ja tasemelt traditsiooniliste entsüklopeediatega võrreldav teatmeteos. Teisteks samalaadseteks suurteks projektideks on wiki-sõnastik Wiktionary, Wikiversity (kus te praegu olete) ja reisiandmebaas Wikitravel.

Huvitav on Wikipediat võrrelda teise samalaadse projektiga - 2000. aastal alustatud NuPediaga. See oli sarnane vaba võrguentsüklopeedia, kuid NuPedia kasutas väga karmi valikut oma autorite puhul (suurelt osalt nõuti doktorikraadi), saavutamaks võrdväärset kvaliteeti vanade klassikaliste entsüklopeediatega (Britannica, Brockhaus jt). Wikipedia oligi alguseks mõeldud lihtinimestele loodud NuPedia täiendusena, kuid ületas peagi oma suure venna. NuPedia lõpetas tegevuse 2003. aastal, olles saanud lõpuni valmis vaid paarkümmend artiklit. Wikipedia "igamehe muutmisõigus" seevastu osutus märksa elujõulisemaks, kaotamata seejuures oluliselt artiklite kvaliteedis.

Wiki-süsteemide loomiseks on võrgust saadaval suur hulk tarkvara, millest suurem osa on vaba levikuga. Lisaks erinevatele infoesitusrakendustele on wiki põhimõtteid hakatud rakendama ka teadustöös, meedias jm. Paljud ettevõtted kasutavad wiki-põhiseid sisevõrgulahendusi, samuti on need kasutusel erinevates tarkvaraarendusprojektides.

Veebipõhised sotsiaalvõrgustikud[edit]

Ka tänase Facebooki juured viivad (Interneti mõistes) üsna kaugesse aega. Mõningaid nende funktsioone leiame juba varajastes meililistides ja Usenetis, veebiteenuste seas võib mainida näiteks 90-ndate esimesel poolel loodud Tripodi ja GeoCities't, mis võimaldasid ka nappide tehniliste oskustega inimesel luua endale kodulehekülje ning nõnda osaleda suuremas kogukonnas. Kümnendi lõpul hakkasid levima veebiteenused, mis võimaldasid kasutajal luua enda profiili ehk "virtuaalse nurgakese", Tänapäevastest võrgustikest oli esimene 2002. aastal avatud Friendster (samal aastal avas Andrei Korobelnik ka Eestis esimese sellelaadse teenuse Rate.ee). Järgmisel aastal tulid MySpace ja LinkedIn ning veel aasta hiljem Orkut ja Facebook. Viimasest kujunes selge turuliider (ehkki alguses oli näiteks Eestis Orkut populaarsem) ning ka Google Plus ei ole sellele tõsisemat väljakutset suutnud esitada. Uuemate tulijatena võiks mainida Instagrami, Tumblr'it, Snapchat'i jmt.

Sedalaadi võrgustike plussiks on väga mitmekesine võimalustevalik eri tasanditel. Facebook võib olla vaid "virtuaalne visiitkaart" (kasutaja "on pildil", kuid aktiivselt ei osale, kuid täita ka ajaveebi, pildigalerii, foorumi, kampaaniamootori ja mitmeid teisi rolle. Sotsiaalvõrgustikke kasutatakse õppetöös, teadusuuringutes, poliitikas (viimase aja mitmeid ülestõuse eri paigus on nimetatud "Facebooki-revolutsioonideks") ja äris. Kindlasti aga tuleb arvestada ka tumedama poolega - Facebooki looja Mark Zuckerberg on ausalt öelnud, et tema teenuses ei ole privaatsusel kuigivõrd kohta.

Web 2.0[edit]

See termin on eeskätt populaarne just mitte-IT taustaga teadlaste keskel (sotsiaal- ja kasvatusteadused), samas ei puudu sel ka oma kriitikud. Web 2.0 kui "uuem ja parem veeb" (tegelikult mõeldakse mitte üksnes kitsalt veebi kui teenust, vaid ka muid seonduvaid internetiteenuseid) sisaldab levinud käsitluste järgi järgnevaid aspekte:

  • Võrk (veeb) kui platvorm (cloud computing ehk pilvandmetöötlus) - kogu töö käib läbi veebilehitseja, mis asendab tervet rida varasemat spetsialiseeritud rakendustarkvara. Heaks näiteks on siin Google Docs ja muud tuntud lahendused.
  • Dünaamilisus, pidev täienemine - võrgus olev materjal on pidevas edasiarenemises. Näiteid on palju, Wikipediast foorumite ja ajaveebideni.
  • Osaluspõhisus, kaasatus, kogukond - võrgus oleva sisu tootmine on kogukondlik ettevõtmine, milles võib osaleda pea igaüks.
  • Tehnoloogiad: XHTML ja HTML5, CSS, LAMP, AJAX, erinevad skriptikeeled, märgendamine, ajaveebid, RSS, wikid, foorumid.

Vabad loominguvaramud ja sotsiaalne tarkvara[edit]

Vaba tarkvara kui nähtus on juba üsna pika ajalooga, kuid 20. sajandi lõpu Interneti-buum ja "uue meedia" areng viis muuhulgas uute nähtuste tekkele, mille põhimõtted sarnanesid vaba tarkvara omadele, kuid mille valdkonnad olid hoopis mujal (teadus, kunst jt). "Sotsiaalset tarkvara" kui mõistet kasutatakse tihti kogu uue meedia tähenduses (tarkvara, mis lubab luua n.ö. virtuaalseid ruume), kuid kitsamas mõttes on seda kasutatud just eespoolmainitud uutlaadi nähtuste tähistamiseks. Ühe ühise nimetajana võib ka välja tuua senise intellektuaalomandi käsitluse kriisi - järjest enam inimesi jõudis järeldusele, et oma loominguga parimate tulemuste saavutamiseks ei ole selle iga hinna eest enda lauskontrolli all hoidmine kõige optimaalsem variant.

Creative Commons[edit]

2001. aastal pani ameerika jurist ja publitsist Lawrence Lessig, kes nägi senistes autorikaitse mehhanismides üha süvenevaid puudusi, aluse uutlaadi juriidilisele mehhanismile, mille nimeks sai Creative Commons. Eeskujuks olid sealjuures vaba tarkvara alustalad GNU Üldine Avalik Litsents (GPL) ja Vaba Dokumentatsiooni Litsents (http://en.wikipedia.org/wiki/GNU_Free_Documentation_License FDL), sealseid kogemusi muu loometegevuse (muusika, kirjanduse, kunsti) valda üle tuues loodi uut tüüpi litsentsid. CC'd nähakse üldiselt kui "mõistlikku kompromissi" senise karmi autorikaitse ja täiesti vabaks andmise vahel - üheks tunnuslauseks on "some rights reserved" (vrdl. senise autoriõiguse "all rights reserved"). CC pole üks litsents, vaid rühm eri vabadusastmetega litsentse, mille seast iga autor võib valida endale sobivaima (näiteks võib keelata oma loomingu kommertskasutuse).

Open Access[edit]

Teadustöö on traditsiooniliselt eeldanud eelnevaid teadmisi - iga uus teaduslik avastus, leiutis või teooria toetub paljude eelkäijate eeltööle. Nii muutus väga oluliseks eelnevate uurimistulemuste kättesaadavus - pikka aega eelkõige raamatukogude vahendusel, kuid hiljem tuli mängu ka Internet. XX sajandi lõpukümnenditel aga muutus teadusliku info avaldamine järk-järgult suureks äriks, kus peamist kasu lõikasid prestiižikate, kallite ja piiratud tiraažiga teadusajakirjade kirjastajad. Üha enam sai tekkida olukord, kus mõnegi vaese riigi või asutuse andekas teadlane ei saanud enda potentsiaali täiel määral realiseerida, kuna ta lihtsalt ei pääsenud olulisele infole ligi. Teisalt teenisid kirjastajad oma kasumit teadlaste töölt, mida aga sisuliselt finantseerib riik maksude kaudu.

Teadusinfo vaba kättesaadavust taotleva Open Access-liikumise üheks käimalükkajaks oli meil Eestiski tuntud George Soros, kes pani Budapestis aluse Open Access Initiative'ile. Tänaseks on OA põhimõtted kogumas üha laiemat kandepinda kogu maailmas, ehkki sel on ka "must pool" n.ö. rämpsteaduse väljaannete näol, mis on nõus avaldama ka täielikku totrust, kui autor on selle avaldamise eest maksnud. Nii on käesoleval ajal üldiselt eelistatavam OA "roheline" vorm ehk autor avaldab käsikirja ise kas enda veebilehel või vastavas võrguvaramus. OA "kuldse" vormi ehk täiesti avatud sisuga ajakirjad maadlevad aga sobiva ärimudeli leidmisega - paljudel juhtudel tuleb autoril ise avaldamiseks raha leida, see aga tekitab ajakirjas kiusatuse "latt alla lasta". Jaburaid näiteid võib veebist leida piisavalt - on avaldatud täielikult arvuti abiga genereeritud artikleid, on tsiteeritud allikana "suurt kasahhi matemaatikut B. Sagdijevit" jne.

Veel mõned huvitavad ettevõtmised[edit]

  • https://www.flickr.com/ - suures osas CC litsentside alusel töötav fotokogukond
  • http://www.slideshare.net/ - esitlusslaidide kogukond
  • https://www.scribd.com/ - kogukondlik dokumendiarhiiv
  • https://www.fanfiction.net/ - fännide poolt erinevatel teemadel (filmid, mängud, raamatud) kirjutatud lood (näiteks võib sealt leida "Star Warsi", "Diablo" jpt -teemalisi kirjatöid). Tõsi, Fanfiction.net ei ole päris vaba litsentsiga - selle õiguslik staatus on ebamäärane (selgemalt on määratletud teine samalaadne projekt, https://archiveofourown.org/). Kuid sellest hoolimata on huvilised kokku kirjutanud paraja raamatukogutäie materjali.

Teema kokkuvõtteks[edit]

Nagu näha, on Internet ka selles vallas üsna mitmekesine ning kasulikku teavet annab koguda paljudest eri paikadest. Arvatakse, et sedalaadi vabalt kättesaadava info hulk kasvab tulevikus veelgi - tehnika areng muudab "igamehe ajakirjanduse" veelgi lihtsamaks ning hoo saavad sisse ka "koduste vahenditega" loodud raadiod ja telekanalid. Olukord, kus uue info levikut kontrollib kas riik või käputäis rikkaid inimesi, on loodetavasti jäämas minevikku. Nii et üha enam võib öelda, et ükski küsimus ei jää Internetis vastamata - kui osata seda õigest kohast küsida.

Lisalugemist[edit]