Õpikeskkonna roll õpiprotsessis

From Wikiversity
Jump to navigation Jump to search

Tagasi E-õppe metoodikad ja tehnoloogiad

Õpikeskkond mängib olulist rolli nii õppimisel kui ka õpetamisel. Õpikeskkond, mis muutub mitmeid kordi õppijate koolitee jooksul (näiteks laiemas mõistes lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool), peab looma võimalused õppimiseks ning toetama õppija arengut. Õpikeskkonna peamiseks loojaks ja kujundajaks on õpetaja, kes vastutab selle eest, et õppijat ümbritsev oleks eakohane ja õpitegevustega sobivuses. Üha enam on õpikeskonna kujundamisse hakatud kaasama ka õppijaid, et luua õppijakeskne ning õppija huve arvestav keskkond.

Õpikeskkonna mõistet on defineeritud väga erinevalt. Kitsam lähenemine käsitleb õpikeskkonda kui õppija vahetut ümbrust materiaalsete vahendite ja sealsete osalejatega. Lähtudes avaramast õpikeskkonna käsitlusest on isegi väidetud, et õpikeskkond kui selline asub igal pool, sest inimene õpib pidevalt igas situatsioonis teadlikult või alateadlikult.

Seoses tehnoloogia arenguga saame rääkida nii füüsilisest, reaalses elus funktsioneerivast õpikeskkonnast nagu näiteks klassiruum kogu instruktsioonide, inimestevaheliste ja füüsiliste karakteristikutega kui ka virtuaalsest õpikeskkonnast, nagu näiteks WebCT, IVA jt.

Olenemata keskkonna omapärast (reaalne, virtuaalne) jääb õpikeskkonna peamine roll samaks: motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist. Lisaks on oluline luua õppijates ühtekuuluvustunne pakkudes võimalusi suhtlemiseks, informatsiooni vahetamiseks ning kehtestades reeglid ja rollid, mis juhendavad õppijat õpikeskkonnas vastavalt käituma. Siiski ei tähenda see seda, et õpikeskkond on võimeline õpetajat täielikult asendama.

Igal õppijal on omad ootused ja lootused seoses õpikeskkonnaga. Igaühel meist tekib mingi ettekujutus, kuidas mingis keskkonnas õppimine võiks toimuda ning mil moel õpitegevused läbi viiakse. Õppijate ootused määravad suuresti ära selle, kuidas nad oma õpikeskkonda hiljem tajuvad ning seal käituvad (Olson, Roese & Zanna, 1996). Uurimused on näidanud, et õppijate õpikeskkonna tajumine mõjutab õppimise efektiivsust (Entwistle, 1991). Seega on eduka õppimise aluseks õppijate ootuste ja õpikeskkonna tajumise võimalikult suur ühtivus. Seetõttu on oluline kaasata õppijad oma õpikeskkonna loomisse, et kujundada see võimalikult sarnane õppijate endi ootustele.

Õppijad, kes peavad ise otsustama ja valima, milline peaks olema nende õpikeskkond antud õpisituatsioonis, peavad seejuures praktiseerima ka oma metakognitiivseid oskusi. Valides vahendeid ja ressursse aitab õppijat väljendada oma mõtlemist ja arusaamu antud kontekstis. Samas, otsides ja testides erinevaid vahendeid, et leida sobivaimad oma keskkonna üles ehitamiseks võib tõlgendada kui ühte osa õpiprotsessist (WIld, 2008), kus õppijad järjest enam mõistavad oma mõttekäike ning kohati teadmiste vajakajäämist. Analüüsides, millised komponendid on olulised õpikeskkonnale antud olukorras ja tingimustel saavutamaks teatud eesmärke, eeldab õppijalt pidevat enesereflektsiooni. Ei tohiks unustada, et õppimine on ka oma keskkonna loomine ja selle efektiivne töös hoidmine. Õpikeskkond võib ja mõnede arvates peab olema oluline osa õpiprotsessi tulemusest. Klassikalised õpijuhised eeldavad õppija automaatset kohanemist õpikeskkonnaga, kuid kaasaegsed õpiteooriad liiguvad selles suunas, et õppija ise kohandab keskkonna temale meelepäraselt. Seega personaalsus ja õppija eripära arvestamine on väga olulised õpikeskkonna loomisel.