IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

From Wikiversity
Jump to: navigation, search


Kust see kõik tuli: tarkvaralitsentsid eri aegadel[edit]

Vana hea arvutite ürgaeg[edit]

Paljud autorid toovad välja paralleeli inimühiskonna koidiku ja arvutiajastu algaastate vahel. Kõik oli primitiivne, asju oli vähe ja inimeste teadmised väikesed - kuid nagu ürgkogukonnas enne eraomandi teket, oli see vähene olemasolev kogukonna omand. Loomulikult ei saa sajaprotsendilist samasust siit otsida - tegemist oli ju ikkagi 20. sajandi II poole alguse Ameerikaga. Et aga arvutiasjandusega tegeles suuresti just alternatiivkultuurne seltskond ülikoolides pluss USA militaarsfäär, siis arvamus, et arvutiajastu pioneerid ei lähtunud esimeses järjekorras rahast, vastab ilmselt tõele. Lisaks oli oma roll kindlasti ka asjaolul, et paljud arvutustehnika-alased arendustööd olid tehtud riigi tellimusel (sageli militaarsfääris) ja seega ei olnud "kõikvõimsal dollaril" algusaastate arvutiilmas kuigi palju võimu. Ja viimaks - isegi kui keegi oleks üritanud tarkvaraga äri teha, siis ilmselt ei oleks see kuigi edukas olnud, kuna arvutid olid pikka aega väikesearvulisi eliidi privileeg ning turgu laiemas mõttes tarkvara tarvis ei olnud.

Arvutimaailma kommertsialiseerumine sai alguse riistvarast - alates 1948. aasta UNIVACist on arvutit kasutatud ärieesmärkidel, samas tarkvara jäi mõnda aega veel varju. Ilmselt oli tegu ka faktiga, et programm tuli kirjutada igale masinale eraldi ja seetõttu oli tegu pigem täiendava tööoperatsiooniga arvuti käivitamisel kui omaette tootega. Algusaegade arvuti oli suur ja kallis aparaat, mille valmistamine oli jõudumööda vaid suurfirmadele (või siis piisava riikliku finantseerimisega teadusasutustele), kes hoolitsesid ka vajaliku programmvara eest. Ja ehkki AT&T poolt 1969. aastal loodud Unix sai oma riistvarast sõltumatuse tõttu esimeseks tõeliselt laialt levinud operatsioonisüsteemiks, jäi ka see oma eri dialektides erinevate suurfirmade mängumaaks (IBM, Digital, HP). Kaheksakümnendateks oli oluliselt vähenenud ka USA riigi roll IT arengu kujundajana - nii nihkus pearõhk senistelt teadusasutustelt ja ülikoolidelt ärisfääri.

Ettevõte nimega Microsoft[edit]

1972. aastal lõi tollal alles Lakeside'i koolis õppiv arvutifänn William H. Gates III koos endast paar aastat vanema Paul Alleniga oma esimese firma, et oma arvutihobi finantseerida. Firma põhitegevusala oli liiklusinfo töötlemiseks vajalike programmide kirjutamine - sellest ka nimi Traf-O-Data. Ehkki noorsand Gates astus aasta hiljem Harvardisse, jäi ta ka seal juuraõppimise asemel arvutiinimeseks ja kukkus mõne aja pärast ülikoolist välja. 1974. aastal ilmus w:en:Altair 8800 - esimene tänapäevases mõistes miniarvuti, millele Gates ja Allen asusid kohe tarkvara pakkuma. Traf-O-Data nimetati Microsoftiks (alguses kujul Micro-Soft) ning 1975. aasta kujunes tänase kommertstarkvara sünniaastaks - Microsofti pakutav BASIC tuli välja tasulisena, igalt kasutajalt eeldati programmi ostmist. Teadaolevalt kirjutas Bill ka sellesisulise pöördumise arvutikasutajate poole - see aga jäi suuresti hüüdjaks hääleks kõrbes. Nii võib öelda, et koos kommertstarkvaraga sai alguse ka "piraatlus" ehk ebaseaduslik tarkvarakasutus.

Microsofti tõsine esiletõus algas IBM PC turuletulekuga 1981. aastal ja samal aastal Seattle Computer Productsilt QDOSi omandamisega (viisi üle vaieldakse) . Bill Gatesi geniaalne ärimanööver - MS-DOSi litsentsi müük (sisuliselt kinkimine) IBMile tõi kaasa "suure sinise" massiivse turunduskampaania selle toetuseks ja 80. aastate keskpaigaks oli DOS muutunud PC-arvutite operatsioonisüsteemi de facto standardiks. Microsoftil õnnestus ka vältida paljude eelkäijate viga - ühele edukale tootele puhkamajäämist. 1983/84. aasta Apple Lisa kasutajaliidese eeskujul hakati looma omapoolset graafilist töökeskkonda nimega Windows. Esimesed versioonid jäid erilise tähelepanuta, kuid 1990. aastal ilmunud Windows 3.0 ja talle peagi järgnenud 3.1 ja 3.11 tõid Microsoftile selleks ajaks juba ajahambast puretud DOSi asemele uue turuliidri, millelt teeniti hiigelkasumeid. Lisaks operatsioonisüsteemi ja kasutajaliidese kombinatsioonile täiendas "rahalehmade" rida varsti ka standardiks upitatud kontoritarkvarapakett MS Office.

Milles siis seisnes sellise peadpööritava edu saladus? Põhjusi on ilmselt palju, kuid mõnedena võiks mainida:

  • oskuslik hetketabamine
  • orienteerumine "tavalisele inimesele" - Microsofti teeneks võib igal juhul lugeda "tavalise arvutikasutaja" (mõni ütleks ka dumbuseri) avastamist põhitarbijana. Võib öelda, et Bill Gatesi miljonid pärinevad ametnike, õpetajate ja sekretäride, mitte kõrgprofessionaalide arvutitest.
  • riski ja seaduserikkumise piiril olev agressiivne turunduspoliitika
  • eriti aga väga hästi (firma vaates) väljatuunitud litsenseerimissüsteem, mis minimeerib kasutaja õigused ja maksimeerib ettevõtte kasumi.

Kuldajastu lõpuks võib tinglikult lugeda 90. aastate keskpaika, kuhu jääb mitu Microsofti positsioonile väljakutse esitanud asjaolu:

  • Interneti levik tavakasutaja haardeulatusse - lisaks otsesele "pira" soodustavale funktsioonile muutus tavainimesele kättesaadavaks ka alternatiivtarkvara. Mis peamine, just Internet viis tavalise PC-kasutaja teadvusse esmakordselt sõnumi "Microsoft ei ole ainus".
  • Interneti "mahamagamine" - "omaenda võrku" (MSN) luua püüdes jäädi kokkuvõttes alguses tugevasti rongist maha.
  • Esmakordselt ilmuvad "suurele lavale" (teisalt võiks ka öelda, et ilmuvad sinna jälle tagasi) vaba tarkvara esindajad - eelkõige Linux, aga ka teised. Reaalset ohtu nad sel ajal veel ei kujuta, kuid pretsedent on loodud.
  • Microsofti tegevus jääb üha enam USA föderaalvõimude uuriva luubi alla.


Võitlus ägeneb[edit]

1984. aastal asutas seltskond 70. aastate alguse "vana kooli" häkkereid eesotsas Richard Stallmaniga Vaba Tarkvara Fondi (Free Software Foundation), mille peamiseks ülesandeks sai Unixi (mis tolleks ajaks oli juba suurt raha teeniv kommertssüsteem) tasuta alternatiivi GNU (Gnu's Not Unix) loomine. Seda eesmärki FSF otseselt küll ei saavutanud (GNU lõplik versioon pole tänini ilmunud), kuid pani aluse mitmetele tänase Linuxi jaotuskomplektide ehk distributsioonide põhivara moodustavatele utiliitidele ja, mis peamine, töötas välja juriidiliselt korrektse vaba tarkvara litsentsi - GPL-i (GNU Public License, tänapäeval w:en:GNU General Public License).

1991. aastal ilmus Unixiga tegelevatesse uudisegruppidesse Helsinki Ülikooli tudengi Linus Torvaldsi kiri, mis teatas huvist luua uus, Unixiga sarnanev operatsioonisüsteem. Mis käesolevas kontekstis peamine - erinevalt tollal pea ainuvalitsevast tarkvaraäri mudelist rakendati loodava süsteemi juures tollal küllalt marginaalse levikuga GNU litsentsi, mis sätestas hoopis teistel alustel oleva levitamise. Süsteem, mida varsti autori järgi Linuxiks nimetati (ehkki Linux ise pakkus esmalt välja märksa koledama kõlaga nime Freax), pidi levima koos lähtekoodiga, andes lõppkasutajale tolle aja kohta revolutsiooniliselt suured õigused. Mis aga peamine - litsents oli "nakkav" ka tuletatud toodetele, mistõttu samast koodibaasist lähtuvad lahendused said automaatselt sama litsentsi objektideks.

"Sõjakuulutuseks" võib pidada juunis 1995 Microsofti tehtud ettepanekut Netscape'ile.[1] Et aasta varem ilmunud Netscape 1.0 hakkas ülikiiresti populaarsust koguma, Microsoft aga ei olnud selles valdkonnas konkurentsiks absoluutselt ette valmistatud (1995. aasta jaanuaris töötas Microsoftis brauseriprojekti kallal neli inimest), siis otsustatigi pakkuda turgude jagamist - Netscape võib saada Unixi ja Maci turu, kui soostub Windowsile mitte brauserit tegema. Netscape keeldus ja siis läks madinaks.

Lisaks suure ressursi suunamisele IE arendamisse võis Microsoft ajada asju ka jõupositsioonilt. Näiteks ähvardati Compaqi Windowsi litsentseerimisõigused tühistada, kui too asendab oma arvutites IE Navigatoriga.[2] IE tegi mõne aastaga läbi vaieldamatu progressi ja sai üheks paremaks brauseriks tarkvaraturul. 1997. aastaks oli sõja esimene faas (tollal tundus, et kogu sõda) läbi - AOL ostis tugevasti kahjumisse jäänud Netscape'i ära ning et AOL-i leping Microsoftiga soosis IE-d (vastutasuks ilmus AOLi ikoon Windowsi töölauale), tundus asi olevat otsustatud. Kuid ühena oma ilmselt parimatest käikudest otsustati Netscape'i lähtekood avaldada. Tulemuseks oli Mozilla esiletõus, Opera kui "igavese kolmanda" kiire areng ning terve rida uusi vabatarkvaralisi brausereid (Safari, Konqueror, Galeon, Gecko jt).


Microsoft hilisemal ajal[edit]

Microsofti teiseks (nüüd juba lühemaks) kuldajastuks võiksimegi pidada 90. aastate teist poolt, mil brauserisõda kaldus ilmselgelt MS kasuks, operatsioonisüsteemide turgu valitseti endise võimsusega ja ka kontoritarkvara alal oldi nr. 1. IE sidumine Windowsiga tegi sellest tugeva kolmiku, mille murdmine enamikule konkurentidele üle jõu käis. Teisalt aga oli just IE selleks komponendiks, kuhu juba mitu aastat MS peale urisenud föderaalvõim hambad sisse lõi.

Esimesed katsed Microsofti hegemooniat lammutada pärinevad 1995. aastast, kui Microsoft pidi loobuma katsest neelata alla USA üht juhtivat finantstarkvara tootjat Intuiti, kuna USA võimud esitasid talle monopolisüüdistuse.[3] Tõsine välk lõi Microsofti jaoks sisse 1997. aasta lõpus, kui firmale esitati IE ja Windowsi sidumise tõttu monopolisüüdistus, mis jõudis ka kohtuotsuseni ja tõi kaasa miljonidollarise päevatrahvi.[4] Sellest ajast on vahelduvate tulemustega protsessid olnud Microsofti pidevaks saatjaks.

Lisaks probleemidele võimudega ilmus silmapiirile uus hädaoht vaba tarkvara mudeli näol, mida esmalt esindasid eeskätt Linux ja Apache. See hakkas esmakordselt kujunema tõsiseks konkurendiks Microsofti senisele võimule. Seni konkurentide vastu edukalt kasutatud tehnikad - ülesostmine ja dumping - selle uue vastase puhul kõne alla ei tulnud. Jäi võimalus kasutada avalikkuse mõjutamist ning blokeerida konkurendid ühilduvuse puudumisega. Seda kajastab kujukalt nn. w:en:Halloween documents - Microsoftist 1996. aasta lõpul välja imbunud sisemine dokument, kus on selgelt välja toodud potentsiaalne oht ja ka mõned vastumeetmed. Et viimased olid üsna selges vastuolus heade äritavadega, tunnistas ka Microsofti turundusosakonna poolt poole järgneva aasta jooksul hoitud üsna madal profiil USA avalikkuse ees.

Uuel sajandil (eriti peale Satya Nadella saamist Steve Ballmeri asemel) on Microsoft püüdnud enda mainet "ausa mängu" osas parandada ja ka vaba tarkvara maailmaga rohkem koostööd teha. Samas on ka lähiminevikust tuua mitmeid näiteid "vana hea" sigatseva Pisipehme stiili kohta - ehk tuttavaim on lärm Windows 10 ja nuhkimise ümber, ent võib mainida ka patendisõdu, SCO kohtuprotsessi, w:en:Standardization of Office Open XML, koostööd NSA ja muude "organitega" jpm. Ent kindlasti ei ole ettevõtte turupositsioon enam sama mis 90-ndatel - kõrval on otsesed konkurendid samast kaalukategooriast (enim Apple ja Google) ning vaba tarkvara väljasöömine ei ole tänases maailmas enam kuigi lihtne. Seetõttu jätkab ettevõte ilmselt laveerimist lubatu ja lubamatu vahel.

Ülevaade tarkvaralitsentsidest[edit]

Veidi lihtsustatult võiks tarkvara jagada litsentside alusel kaheks - omandvaraks (proprietary software) ja avavaraks (tuttavam nimi on kindlasti "vaba tarkvara", ent tegelikult mõeldakse siin katusterminit erinevatele vaba lähenemise koolkondadele, millest tuleb juttu hiljem). Siinkohal olgu kohe öeldud, et nende kahe kategooria vaheline piir ei jookse selle alusel, kas ja kui palju on tarbija toote eest maksnud - omandvara võib olla tasuta (paljud utiliidid, MS veebilehitsejad) ning avavara eest võib küsida raha (nn äriklassi Linuxi distrod nagu RHEL). Eristavaks asjaoluks on tarbija vabadus saadud tootega toimida - nii jõuamegi lõpuks välja litsentsi juurde.


Ärivara (commercial proprietary software)[edit]

Omandvara klassikaline variant, millesse kuulub enamik suuremaid Microsofti ja Apple'i süsteemides kasutatavaid rakendusi (kuid ka paljud Unixi ja ka mõned Linuxi tarkvaratooted) ning mis on litsentseeritud täpselt piiritletud lihtlitsentsidega. Viimasel ajal on litsentside valik mitmekesistunud, lisandunud on suur hulk erinevate klauslitega hulgilitsentse suurtarbijatele (Microsofti Open Licence, Enterprise Agreement, Academic Alliance jne). Teisalt on pea kadunud varem laiemalt levinud nn. secondary user license, s.t. töölitsentsi kasutamine kodus või sülearvutil). Ka on üldine suhtumine muutunud palju rangemaks ning pole haruldased juhtumid, kus firma peab palkama oma tarkvara õiguslikuks majandamiseks eraldi litsentsispetsialisti, kes siis soovitab, millist Microsofti litsentsi konkreetsel juhul kasutada. Microsoft pidavat neid spetse isegi eraldi välja koolitama (korraliku raha eest muidugi).

Nii või teisiti on siin tegemist tarkvara müügiga valmiskaubana, ka turundusmudel on traditsiooniline (karbitarkvara müük ei erine olulisel määral mistahes muu valmistoodangu müügist). Ärivara on peamiselt kasutuses standardiseeritud rakendustes (kuigi kontori- ja võrgutarkvara osas on vaba tarkvara andmas ärivarale juba tõsist lahingut), üheks ärivara eelistamise faktoriks on olnud garanteeritud tootetoetus. Tüüpiline ärivararakendus on kas kõrgprofessionaalne kitsa spetsialiseerumisega rakendus (tuntuim tootja on ehk Adobe) või standardiseeritud tavatarbijapakett (tüüpnäide on MS Office, ent selles sfääris on vaba tarkvara surve üha tugevnev ning lisaks pakuvad konkurentsi Google Apps'i sarnased pilverakendused). Arendusvahendite osas on ärivara osakaal juba väiksem, utiliiide osas domineerivad teised litsentsitüübid.


Jaosvara (shareware)[edit]

Selle omandvara eriliigi laiale levikule on väga suurel määral kaasa aidanud Interneti kiire areng. Jaosvara näol on tegemist n.ö. proovitarkvaraga - selle levitamine on litsentsiga lubatud ja isegi soovitatav, kasutamine on lubatud mingi kindla prooviaja jooksul. Prooviperioodi möödudes tuleb tarkvara registreerida või selle kasutamine lõpetada - prooviaja ületanud jaosvara on juriidiliselt võrdne illegaalse tarkvaraga. Et jaosvara tasuvus on jäetud tarbija heast tahtest sõltuvaks, siis on sageli kasutusel ka "lisastiimulid" registreerimise saavutamiseks. Mõned näited:

  • Reklaamvara (adware) - registreerimata versioon kuvab ekraanile eraldi reklaamiakna või -riba, selle eemaldamiseks tuleb programm registreerida. NB! Sama terminit kasutatakse ka reklaame levitava pahavara kohta, ent see ei ole päris sama asi (siinkirjeldatu jääb seaduste piiresse, pahavara tegutseb reeglina kasutaja selja taga ja ebaseaduslikult).
  • Norivara (nagware) - registreerimata versioon kuvab aeg-ajalt ekraanile teate stiilis "Miks sa pole veel registreerinud?".
  • Santvara (crippleware) - registreerimata versiooni saab kasutada, kuid mingi oluline funktsioon on välja lülitatud (sageli on selleks tehtud töö salvestamine) või töötab "lahjendatuna", kusjuures jälle on enamasti juures soovitus registreerimiseks.
  • Proovivara (demoware, trialware) - jaosvara eriliik, suure ärivarapaketi piiratud tööajaga ja/või funktsionaalsusega teisend, mis on mõeldud põhitoote reklaamiks ja tutvustamiseks. Enamasti levib demo või trial versioni nime all.

Priivara ehk omand-vabavara (freeware)[edit]

Eesti keeles on seda kategooriat olnud pikka aega raske eristada järgnevast - varem nimetati seda inglise keele eeskujul "vabavaraks", kuid nüüdseks on 2013. aasta Õigekeelsussõnaraamat defineerinud mõiste "priivara" siintoodud kategooria tähenduses (siinkirjutaja ei pea ka seda terminit õnnestunuks, kuna "prii" on eesti keeles vähemalt sama kahetähenduslik kui "vaba", ehk enamgi). Käesoleva jaotise alla läheb tarkvara, mida on lubatud tasuta levitada ja kasutada, kuid mitte muuta ja täiendada (rõhuv enamus selle litsentsiga tarkvara levib Windowsi keskkonnas) - seega on ka siin tegu omandvaraga. Siia kuuluvad enamasti mitmesugused utiliidid (näiteks arhiveerimisprogrammid), draiverid, mitmesuguste suurte ärivaraformaatide kuvajad (viewer'id) jne. Leidub ka üksikuid suuremaid tooteid. Priivara võib olla kitsendustega - levinuimaks on keeld kasutada seda kasumi teenimiseks, s.o. ärieesmärkidel. Windowsi keskkonnas on esinenud ka litsentsimudel, kus tarkvarapakett alustab priivarana, mingist versioonist alates saab temast jaosvara ja hiljem ärivara. Seega oleks priivara lihtne definitsioon "omandvara, mis on käesoleval hetkel tasuta".

Priivara eriliikidena võime vaadelda ka sellist nähtust nagu "saada mulle midagi"-tarkvara. Selle litsents sätestab, et kui programm meeldib, tuleb autorile saata mingi kindel asi (mõnda aega oli levinud postcardware - autor soovib postkaarti kasutaja kodulinnast). Naljavennad on litsentsides soovinud ka pitsat või kokapudelit... Lisaks väärib märkimist ka diskrimineeriv litsents - näiteks võib programm olla tasuta kõigile peale sõjaväe (politsei, psühhoneuroloogiahaigla etc...). Sedasorti tarkvara kannab sageli mingit poliitilist või maailmavaatelist sõnumit.

Ühe eraldi kategooria moodustab ka avaõiguslik tarkvara (public domain). Sellisele programmile kehtib reeglina vaid nimeline autoriõigus (või on autor üldse õigustest loobunud) - teda võib kasutada igaüks, k.a. ärilisel otstarbel.

Seega võiks siin teha selget vahet - "priivara" mõistet võiks eeskätt kasutada Windowsi ja OS X-i tasuta jubinate märkimiseks, seda ei tasu kasutada Linuxi ja teiste vaba tarkvara esindajate klassifitseerimiseks (v.a. ehk juhtumid, kus ainsaks kasutatavaks kriteeriumiks on tasuta kättesaadavus - see on vaba tarkvara ja priivara ainus ühine joon. Kuid ka vaba tarkvara ei pruugi alati olla tasuta - vt. allpool).


Avavara (open-source software, free software, libre software, FOSS, FLOSS)[edit]

Nagu juba eespool mainitud, ulatuvad avavara põhimõtted tagasi arvutiajastu koidikusse. On selge, et olukorras, kus iga arvuti vajas eraldi tarkvara, ei olnud koodi varjamisel mingit mõtet. Kuid ka hiljem, Unixi ajastu algaegadel, jäi heaks tavaks levitada tarkvara koos lähtekoodiga. Unixi kommertsialiseerumine hakkas aga seda kommet kõigutama ning DOSi/Windowsi-ajastu oma unifitseeritud laiatarbe-PCde ja kaubaksmuudetud tarkvaraga sulges lähtekoodi avaldamise kombe pea aastakümneks ülikoolide ja lihtsalt fännide pärusmaale.

1984. aastal asutatud FSF - w:en:Free Software Foundation - asutati küll uue, tasuta Unixi loomiseks, kuid tema põhiteeneks loetakse siiski GPL-litsentsi väljatöötamist. GPL erines üsna järsult tolleajasest ärivarale orienteeritud litsentsipraktikast.. GPLi algversioon ilmus 1989. aastal, pikaks ajaks valitsema jäänud versioon 2 aga 1991.

Mainitud nimetus võib viia arvamusele, nagu ei kaitseks GPL autori õigust tootele. Nii see siiski ei ole - GPLi rakendamine mingile tarkvarale algab autorsuse identifitseerimisest. Seda aga ei tõlgendata kui levikupiirangut, vaid eeskätt kui plagiaadi vältimise vahendit ("X dokument on hr/pr.Y kirjutatud"). Litsentsi peamisi sätteid on Richard Stallman kommenteerinud nelja sõnaga - kopeeri, uuri, täienda ja anna edasi (copy, study, modify, redistribute). GPL lubab kõike seda, mida omandvara puhul loetakse litsentsirikkumiseks - GPL tarkvara võib vabalt kopeerida, "lahti võtta" (selle hõlbustamiseks on kohustuslikus korras kaasas ka lähtekood), muuta ja täiendada ning edasi levitada nii originaal- kui muudetud kujul. Kõige selle eest tuleb "maksta" vaid autori poolt lisatud (ja tema andmeid sisaldava) dokumendi ning GPL litsentsi (mis algab klausliga, et litsentsi võib vabalt levitada, kuid mitte muuta!) lisamisega edastatavasse tarkvarasse - nii on ka edasiantav tarkvara saanud GPL objektiks.

GPL lubab litsenseeritava toote eest raha võtta (veelgi enam: ta keelab diskrimineerimise kasutuse alusel, seega näiteks "for non-commercial use"-klausel ei ole lubatud; küll aga välistab GPL tarkvara muutmise omandvaraks) ning sätestab võimaluse pakkuda tootele lisateenusena garantiid ja toetust, kuid enamik GNU litsentsiga rakendustes levib as is, s.t. otsese tootjapoolse garantiita. See on ka üks olulisemaid punkte, mida omandvara apologeedid avavara kritiseerimiseks kasutavad. Tegelikkus aga on teistsugune - nii garantii kui toetuse osas on turg avatud, seda võib kokkuleppel tarbijaga pakkuda ükskõik kes, eraisik või firma. Avatud turg aga hoiab ka hinnad mõistlikes piirides.

Omaette märkimist väärib ingliskeelne termin copyleft - w:en:Copyleft ehk nõue tuletatud loomingu edastamiseks samade tingimuste alusel. Selle järgi eristab FSF väga tugeva (AGPL), tugeva (GNU GPL), nõrga (GNU LGPL, Mozilla Avalik Litsents) ja puuduva copyleft'iga (Apache, MIT, X11, BSD) litsentse. Tugev copyleft nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, nõrk lubab siin erandeid (näiteks linkimist ärivaraliste teekidega) ning mitte-copyleft -litsentsid võimaldavad tuletatu koodist ka ärivara teha (nii on MS kasutanud mitmeid BSD litsentsiga programme oma ärivara osadena). Eraldi tuleb märkida AGPL-i, mis sätestab väga tugeva copylefti, kattes ära ühe olulise augu muidu tugeva copyleftiga GPLi-is. Nimelt saab GPLi puhul selle algideest kõrvale hiilida tarkvara puhul, mida kasutatakse üle veebi. GPL ei loe seda levitamiseks ning seetõttu ei rakendu lähtekoodi avalikustamise nõue (kuna enda tarbeks tehtud muudatusi ei pea avalikustama). AGPL loeb levitamiseks ka võrgu kaudu kasutamist ning nõuab ka sel juhul lähtekoodi avalikustamist.

2007. aasta juuni lõpus avaldas FSF viimaks GPLi 3. versiooni, mis põhjustas palju vaidlusi, kuid leidis ka hulga pooldajaid. Kriitikute hulka kuulub ka Linuxi looja Linus Torvalds, kes esialgu eelistab jätta Linuxi tuuma GPL 2 alla, ehkki tema eriarvamused on aegamööda vähenenud. GPL 3 parandab ühilduvust teiste vabade litsentsidega ning sisaldab mitmeid täiendavaid klausleid, näiteks

  • vastumeetmeid "tivoiseerimise" vastu; TiVo oli meediamängija, mille süsteemi aluseks olnud Linuxit sai küll litsentsile vastavalt muuta, kuid muudetud tarkvara enam mängijas kasutada ei saanud.
  • tugevaid vasturünnakuid tarkvarapatentidele; lihtsalt öeldes kaotab GPL3 all leviva tarkvara kasutaja, kes üritab samal ajal tarkvarapatentidega teisi rünnata, ise automaatselt selle tarkvara kasutusõigused.

Probleemiks aga on endiselt ühilduvus erinevate litsentside vahel.

Erinevate litsentside mõju
Nullhind Lubatud levitada Piiramatu kasutus Avatud lähtekood Litsentsi ei saa kitsendada Litsents laieneb kõigile tuletistele
Ärivara ei ei ei ei ei ei
MS Shared Source mõneti ei ei mõneti ei ei
Proovivara jah jah ei ei ei ei
Mitteäriline priivara jah jah ei ei ei ei
Jaosvara jah jah ei ei ei ei
Priivara jah jah jah ei ei ei
BSD jah jah jah jah ei ei
Apache, LGPL jah jah jah jah jah ei
GPL jah jah jah jah jah jah

Tabel 1. Erinevate litsentside mõju (Eric S. Raymondi ainetel).

Märkus: MS Shared Source võimaldab äärmiselt reglementeeritud ligipääsu toodete lähtekoodile, kuid toode jääb endiselt täielikult firma kontrolli alla. See on siin mainitud eeskätt tänu (tahtlikult?) eksitavale sarnasusele mõistega "open source", millest ta tegelikult aga olulisel määral erineb.

Vabad sisulitsentsid[edit]

Richard Stallman pakkus 90-ndate lõpus välja Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi (FDL). See leidis palju pooldajaid (seda kasutas alguses pikka aega ka Wikipedia), kuid pälvis ka kriitikat(keeruline, küsitavused jms). 2002 lõi USA juuraprofessor Lawrence Lessig uue initsiatiivi - Creative Commons'i (tõlkes umbes "loovad lihtinimesed"). Põhiideeks oli vabade lähenemiste kasutuselevõtt olemasolevas seadusandlikus raamistikus.

CC on mingis mõttes kesktee:

  • Jäik autorikaitse ütleb "Copyright: all rights reserved"
  • Stallman ütleb irooniliselt: "Copyleft: all rights reversed"
  • CC ütleb: "Some rights reserved"

CC põhimõte on anda autorile lihtne ja paindlik viis oma loomingule sobivaid kasutustingimusi määrata, luues läbipaistva ja kõigile arusaadava litsentsimeetodi. CC ei ole üks litsents, vaid litsentside pere, mille üksiklitsentsid võivad üksteisest kõvasti erineda.

CC ülevaade[edit]

Lihtsaim viis on minna http://www.creativecommons.org -lehele ja läbida paar valikut:

  • Kas lubate kommertskasutust?
  • Kas lubate tuletatud teoseid? Siin on 3 varianti
    • Jah
    • Jah, kui tuletised kannavad sama litsentsi
    • Ei
  • Vali jurisdiktsioon ning toote vorm (tekst, pilt vm)

Valmis CC-litsentsil on kolm komponenti

  • "Commons Deed" - inimkeelne kokkuvõte
  • juriidiliselt vettpidav täistekst
  • RDF/XML -standardit järgivad metaandmed

CC põhilitsentsid on

  • CC Zero (0)
  • CC Attribution (BY)
  • CC Attribution-ShareAlike (BY-SA)
  • CC Attribution-NoDerivs (BY-ND)
  • CC Attribution-NonCommercial (BY-NC)
  • CC Attribution-NonCommercial-ShareAlike (BY-NC-SA)
  • CC Attribution-NonCommercial-NoDerivs (BY-NC-ND)

Märkus: CC Zero lisandus kuuele põhilitsentsile märksa hiljem - tegu on sisuliselt avaliku omandiga (public domain).

Lisaks olid varem kasutusel

  • Sampling Plus - lubab osalist kasutust pluss kogu töö mitteärilist levitamist
  • NonCommercial Sampling Plus - nii osade kui terviku levitamine on lubatud vaid mitteärilisel otstarbel
  • CC Music Sharing - praktiliselt sama, mis BY-NC-ND
  • CC Wiki - praktiliselt sama,mis BY-SA
  • CC GNU GPL ja CC GNU LGPL - GNU tuntud vaba tarkvara litsentside "mähised" nende kasutamiseks koos CC teiste litsentsidega
  • CC Founders' Copyright - 14+14 aastat
  • CC DevNations - Maailmapanga arenguriikide nimekirja liikmetele kehtis CC BY, ülejäänutele traditsiooniline range autoriõigus


Creative Commons Eestis[edit]

Esimene katse litsentse eestindada tehti Peeter Marveti eestvõttel juba 2004. aastal, kuid siis jäi see eri põhjustel pooleli. 2009. aastal võeti asi uuesti üles Eesti E-õppe Sihtasutuse ja advokaadibüroo Glimstedt poolt ning 2010. aastal ilmusid kuue põhilise CC litsentsi ametlikult Eesti seadustega vastavusse viidud versioonid. Nendeks on:

  • Autorile viitamine (BY)
  • Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel (BY-SA)
  • Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk (BY-NC)
  • Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + jagamine samadel tingimustel (BY-NC-SA)
  • Autorile viitamine + tuletatud teoste keeld (BY-ND)
  • Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + tuletatud teoste keeld (BY-NC-ND)

Vabade sisulitsentside kasutajaid maailmas:

Eestis:

Kokkuvõtteks[edit]

Nagu juba öeldud, on intellektuaalomandi temaatika on viimastel aastatel märksa teravnenud - ilmselt võib juba rääkida ka senise mudeli kriisist. Võrk on kogu loomisprotsessi niivõrd muutnud, et juba oma loomise ajal kohati ebaadekvaatne "intellektuaalse kaitse" mehhanism (Brian Martin soovitab kasutada "intellektuaalomandi" asemel mõistet "monopolieelised") kaotab üha enam pinda jalge alt. Ainus viis samamoodi edasi minna on veelgi karmistada sanktsioone ning veel enam viia raskuspunkt loominguprotsessilt "kaitsmisprotsessile", kaasates üha enam juriste ning lastes lõpuks neil otsustada kogu protsessi üle. Sedalaadi ülepingutusele aga ei saa pikka iga ennustada. Vaba infolevi võimalused on jõudmas ka ärisfääri teadvusse ning senised ärimudelid hakkavad ilmselt lähiaegadel muutuma

Viited[edit]

  1. https://1995blog.com/2015/06/20/microsoft-warns-netscape-in-prelude-to-the-browser-war-of-1995-98/
  2. https://cyber.harvard.edu/msdoj/transcript/summaries1.html
  3. http://articles.latimes.com/1995-05-21/news/mn-4463_1_microsoft-money
  4. http://articles.latimes.com/1997/oct/21/news/mn-44993


Uuri & kirjuta[edit]

  • Mismoodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut? Analüüsi seda ajaveebiartiklis ning too iga variandi kohta mõni näide.