IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/IT proff...?

From Wikiversity
Jump to: navigation, search


Mis asi see professionaalsus on?[edit]

Tegelikult ongi siin juba esimene suur probleem: mis on "professionaalne"? Teadlane, kes kirjutab põhjaliku artikli, mis avaldatakse vastava ala juhtivas ajakirjas, on seda enamiku arvates. Kunstnik, kelle näitus tõmbab ligi hulga külastajaid, on seda ilmselt samuti. Nüüd aga küsimus - kui sama teadlane saadab sama artikli hoopis teise ajakirja toimetusse, mille profiil on erinev (näiteks kirjutab koeratoidu peensustest kassikasvatajate ajakirjas), kas teda ka siis profiks peetakse? Või avab seesama kunstnik oma Londonis nii suurt vaimustust tekitanud sürrealistlike idamaateemaliste aktimaalide näituse Teheranis? Viimasel juhul seab tema "ebaprofessionaalsus" ohtu mitte ainult tema renomee, vaid ka elu...

Häda selles ongi, et mitte üksnes ei ole raske tõmmata joont professionaalse ja diletantliku (või amatöörliku) vahele, vaid on ka väga keeruline leida üldse neid norme või kriteeriume, millega professionaalsust määratleda. Äriedu? Paljud vaieldamatult tasemel asjad on olnud tagasihoidliku "minekuga" või hoopis edutud, paljud on aga üldse tavalisest ärimudelist erineva levikumehhanismiga. Raha? Nõukogude Eesti ilmselt enimteeninud ansambel oli rõhutatult madalaprofiilset "maainimeste muusikat" esitanud "Suveniir", vabanenud Eesti 90-ndate suvetuurikunnid polnud oluliselt paremad ning ka läänemaailmas on palju neid, kes rikastunud mõne lausa ajuvaba ideega. Tuntus? Ajalugu säilitab ühesuguse innuga nii Newtoni kui Jaan Tatika...

Seega, rangelt võttes saame midagi professionaalseks nimetades öelda vaid seda, et hinnatav vastab konkreetse aja, koha ja konteksti kriteeriumidele. Kuid eksisteerib siiski mingi kogum omadusi, mida enamik inimesi seostab professionaalsusega.

Üheks näiteks võib pakkuda kolme arsti.

Kirurg 1 teeb oma erakliinikus aastaid üht ja sama operatsiooni ning teenib sellega hulga raha. Kirurg 2 oskab kõiki standardseid protseduure, kuid on lisaks töötanud välja ka omapoolseid uuendusi. Need on aga võtnud aega ja seepärast teenib ta vähem kui esimene arst. Kirurg 3 on töötanud välja uudse meetodi ning rakendab seda regulaarselt, kuid leiab ka aega sõita vahetevahel maailmas ringi ning tutvustada teistele arstidele oma meetodit.

Enamik arste leiab, et kolmas kirurg on neist "kõige professionaalsem". Ta kasutab oma eriala tipptaseme tehnikaid, leiutab uusi ning õpetab neid ka teistele. Küsimus - kas seda lähenemist saab rakendada ka IT-profi juures?

Mõned küsimused kaasamõtlemiseks[edit]

  • Kas ja mil määral võib inimene olla mingil alal kompetentne, olemata selle ala professionaal?
  • Kas ja mil määral võib inimene olla mingil alal professionaal, olemata samas selles valdkonnas kompetentne?
  • Kas ja mil määral võib inimene olla mingil alal professionaal, kui ta ilmutab valdava sotsiaalse käitumise osas halba etiketti (rikub üldiselt aktsepteeritud norme)?
  • Mis siis, kui eespooltoodud kirurginäites mainitud arst riietub räpakalt, haiseb, vannub kui meremees või tegeleb seksuaalse ahistamisega, olles samal ajal maailma parim professionaal seal esitatud kolme kriteeriumi järgi (tipptasemel oskused, uudsed lahendused, teiste juhendamine)?
  • Mis siis, kui kirurg riietub laitmatult, on viisakas, hea suhtleja, aupaklik ja hoolitsev ning üldiselt vastab toodud kriteeriumidele, kuid oma tulemuste poolest jääb teistele alla?

Lisaküsimus: kui saaksite tööle võtta vaid ühe kahest viimasena kirjeldatud tegelasest, siis kumma valiksite?

Natuke psühholoogiat[edit]

Ungari päritolu psühholoog Mihály Csíkszentmihályi on oma 1990. aastal ilmunud raamatus Flow: The Psychology of Optimal Experience [1] pakkunud välja tegelikult juba vana asja, mida idamaades on tuntud juba iidsetest aegadest (näiteks rakendatakse seda traditsioonilistes võitluskunstides), ent süstematiseerinud seda ja esitanud tänapäeva teadusele arusaadavas keeles. Eestikeelse vastena on pakutud "kulgu/kulgemist" (see tõlkevaste on sama kui hiina filosoofias, näiteks Konfutsiusel esineva sarnase mõiste juures; on pakutud ka "voogu", mis aga ei anna tähendust nii hästi edasi) ning see tähendab keskse põhimõttena teatavat kontsentreeritud ja pühendunud meeleseisundit, kus inimene "sulab tehtavaga kokku".

Üks peamisi seda nähtust kajastavaid jooniseid on leitav näiteks siin. Selle järgi peaks inimesele antav ülesanne olema vastavuses tema oskuste tasemega - liiga raske ülesanne põhjustab abituse ja liiga kerge üleolevuse, tõeline meisterlikkus saavutatakse "kõrgema pilotaaži" tingimustes. Autor toob välja ka kolm vajalikku tingimust:

  1. tegevusel peavad olema selged sihid ja struktuur
  2. tagasiside peab olema selge ja kohene
  3. ülesande hinnanguline raskusaste peab vastama enda oskuste hinnangulisele tasemele.

Oma teises raamatus Creativity: Flow and the Psychology of Discovery and Invention [2] käsitleb autor loovuse arengut. Lisaks sealgi esinevale "kulgemise" teemale võiks sealt välja tuua erisuse kahe mõtlemisviisi vahel:

  • konvergentne ehk koondav mõtlemine[3] - eeldab, et lahendataval probleemil on olemas üks ja õige lahendus või vastus.
  • divergentne ehk hargnev mõtlemine[4] - lähtub eeldusest, et lahendusi võib olla erinevaid, mistõttu jäetakse tee lahti uute ideede ja lahenduste jaoks.

Lisaks sellele toob autor välja mitmeid teisi faktoreid loovate isiksuste osas, mistõttu Csíkszentmihályi on ka (tulevasele) IT-profile kasulik lugemine.

IT proff 1985 ja 20xx[edit]

Käsitööline...[edit]

Kaheksakümnendate II pooleks oli "tarkvarakonservide" tootmine saavutanud oma haripunkti. Tarkvara turustati traditsiooniliste kanalite kaudu, kanti füüsilisele andmekandjale, pandi ilusasse karpi ja saadeti jaemüüjatele laiali. Tolleaegne tarkvara sarnanes vooluliinilt tulnud sõiduautole, mille kallal oli sageli vaeva näinud mitukümmend inimest. Seega ei jäänud tolle aja tarkvarainsenerile kuigi suurt võimalust sarnaneda kolmanda arstiga kirurgidenäites - ta ei saanud kuigi palju "isetegevust" harrastada, kuna innovatsiooniga tegeldi "kõrgemal pool" ning ülejäänud meeskonna tööd ei tohtinud "taidlemisega" segi lüüa; ta ei jõudnud ja enamasti ei tohtinudki teistele oma tööd tutvustada - tarkvara oli suletud toode ja sisaldas ärisaladust. Seega oli tolle ajastu IT-mees tahes-tahtmata vaid tasemel käsitööline või liinitööline suures vabrikus, mitte aga professionaal meie eespool vaadeldud tähenduses. Ainus koht, kus IT-proff sai vabamad käed, oli ülikool - seal sai ta tutvustada oma tegemisi ilma piiranguteta, kuid samas jäid need kohad ka mujal maailmas oma IT-tipptaseme poolest firmadele alla.

Rohkem kui kaks aastakümmet hiljem valitseb maailmas kaks erinevat arusaama. Paljude tarkvaratööstuse inimeste jaoks on IT-profi mõõdupuuks endiselt Bill Gates - mida sarnasem Billile, seda profim. Iga suurfirma töötajate jaoks on sageli ikooniks oma peadirektor.

... või häkker?[edit]

(märkus: siin kasutakse "häkkeri" terminit tema traditsioonilises, positiivses tähenduses. Selle kohta võib lugeda ka üht Paul Grahami esseed. Klassikalisest häkkerikäsitlusest teeme juttu ka edaspidi.)

Teisalt aga omandab üha suuremat kaalu avatud lähenemine, mille puhul saab juba tõmmata otseseid paralleele alguses toodud arstidenäitega. Richard Stallman, Linus Torvalds, Alan Cox jt. on oma ala tippspetsialistid, kes on andnud suure panuse selle edasiarenemisse ning levitavad teadmisi ka teistele. Muidugi on väga suureks eelduseks olnud siin ka Interneti kui sõltumatu kanali areng. Seega on tänapäeva IT-inimese võimuses arendada töö kõrvalt ka oma professionaalset taset, mida võib siin juba võrrelda arstide näites tooduga.

Pekka Himaneni raamatule "Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim"[5] kirjutas eessõna Linuxi algataja Linus Torvalds ning pakkus seal välja psühholoogias hästituntud Maslow' püramiidi sarnase selgituse inimeste töömotivatsioonile. Linus sõnastab motivatsioonitasemed järgnevalt:

  • ellujäämine (survival)
  • ühiselu (social life)
  • ajaviide (entertainment)

Ehk kui esmalt töötab inimene elus toimetuleku nimel (see ei pea tähendama vaid ellujäämist, siia käib ka eluase, auto, laste koolitamine jms), siis selle kindlustamise järel töötab enamik inimesi edasi, et "olla keegi" (paljud rikkad inimesed on motiveeritud sellel astmel). Kui aga ka positsioon on vaieldamatult käes, töötab inimene üldjuhul ikka edasi - nüüd juba oma lõbuks (Linus ise on üsna hea näide).

Suhteliselt sarnase mõttega tuli välja ka Steve Wozniak, kelle "Wozniaki valem" H = F3 ( Happiness = Food, Friends, Fun - seda on osundatud paljudes kohtades, näiteks siin) ütleb sisuliselt sama asja kui Linuse seadus.

Omamoodi naljakas tõsiasi on, et Linuse seaduses vastab kolmandale, kõrgeimale tasemele jõudnud inimene - kes eelmiste tasemete läbimiseks on kahtlemata end professionaalina tõestanud - traditsioonilises mõistes hoopis amatööri, s.t. mitteprofi määratlusele: talle ei maksta tema töö eest tasu. Ent nagu Paul Graham[6] tõdeb, jäävad "amatöörid" sageli peale.

Nii võibki tänases IT-maailmas tuua välja kaks paralleelset lähenemist:


Traditsiooniline ettevõttemudel vs võrgumudel
Suurfirma Kogukond
Juhtimine, autoriteet, hierarhia Konsensus, anarhia, meritokraatia
Kauba müük Teenuse osutamine
Ärisaladus Vaba teabelevi
Klienditugi Diskussioon
Maksab kaup Maksab oskusteave

Siit nähtub mitu põhimõttelist erinevust. Esimesel juhul on struktuur paika pandud, teisel juhul kujuneb see paindlikult vastavalt osalejate võimetele, oskustele ja tööpanusele. Esimesel juhul teenitakse kasumit konkreetse kauba müügist, teisel "oma ajude" müügist, s.t. oskusteabelt ja täiendteenustelt. Esimesel juhu on info firma omand, kes jagab seda tarbijatele vastavalt vajadusele (klienditugi), teine mudel baseerub vabal infolevil, kus puudub range vahe lõpptarbijate ja tootearendajate vahel.

Nagu juba mainitud, on vaba tarkvara mudel esitanud tõsise väljakutse kogu senisele professionaalsuse mõistmisele. Tõsi ta on: vaba tarkvara tegijate hulgas on suur hulk traditsioonilises mõttes amatööre, lisaks täidavad ka sellega tegelevad IT-profid mõnel juhul oma põhikompetentsist küllalt kaugele minevaid funktsioone (näiteks kujundamine ja disain, muusika loomine mängudele vms). Ometi on sel viisil arendatud tooted tihti võrdväärsed või enamgi senise malli järgi proffide arendatutega. Parim indikaator on siin lõpptarbija - suurem osa neist ei pööra mingit tähelepanu konkreetse tarkvara arendusmudelile, neid huvitab vaid selle kvaliteet ja kättesaadavus.

Eespooltoodud kirurginäite kolme kriteeriumi osas on vaba tarkvara puhul ehk suurimaks probleemiks teine - sageli üritatakse vaid piirduda vaba analoogi loomisega mingile hästi sissetöötatud kommertstootele ega julgeta piire edasi nihutada. Mis on aga kahtlemata väga hästi toimiv, on kolmas kriteerium - teadmiste edasiandmine. Vaba tarkvara traditsioon näeb ette, et mingi toote arendamise lõpetamisel tuleb senisel arendajal leida endale järeltulija - toodet niisama laokile ei jäeta. Üheks parimaks sellelaadseks näiteks on Emacs, mis sai alguse 1976. aastal, on üle elanud rea erinevaid projektijuhte ning on tänase 25. versiooni juures (levinuim variant GNU Emacs) ikka veel aktiivselt kasutatav tarkvara.

Diplom, kutsetunnistus või töökogemus?[edit]

IT sai alguse kui kõrgtehnoloogia - computer science ja rocket science kõlasid pikka aega paljudele kõrvadele ühtmoodi. Arvutite loomisega tegelesid professorid, Internetile panid aluse ülikoolide arvutimehed. Diplom või vähemalt selle poole pürgimine oli üsna elementaarne.

Läks aeg edasi, arvuti muutus kodusemaks ja igapäevasemaks. Lisaks kõrgetele kraadidele ilmusid ka kutsetunnistused ja sertifikaadid (nendest tuleb allpool veel juttu - tänapäeval on need teinud omalaadse comeback'i). PC ajastu saabudes tekkis aga massiliselt huvilisi, kes nüüd pääsesid oma kirjutuslaua taga tegema midagi, mis seni oli kuulunud vaid kõrgemasse sfääri. Nii kasvas uus põlvkond arvutiinimesi - teismelised, kes arvutiga maast-madalast sina peal ja kes tõesti suutsid sellega palju korda saata. Suureks saades hakkasid nad eelkõige väärtustama praktilist kogemust see oli asi, mis maksis. PC-programmeerimise kuldajastu (tinglikult 80-ndad) tegija oligi just selline iseõppinud professionaal ehk lihtsamalt öeldes käsitööline.

90.-ndatest alates on aga näha jällegi teistsugust trendi. Esmalt on IT kiire areng hakanud esitama üha kõrgemaid nõudmisi, teisalt on selle ennenägematu tungimine pea kõigile elualadele tõstnud pjedestaalile mitte niivõrd fikseeritud kutseoskused, kuivõrd paindlikkuse, kohanemis- ja mõtlemisvõime. Ühesõnaga kõik selle, mida nimetatakse harituseks. Üha enam peab IT-spets olema ka ärimees, õpetaja, müügimees, kujundaja... Seetõttu on viimaste aastate raskuspunkt üha enam nihkunud kvaliteetsele haridusele. Lisaks paneb kogukonnapõhise mudeli levik üha enam rõhku sotsiaalsetele oskustele.

Eestis toimus sama protsess ehk mõneaastase nihkega - poolharitlaste ületootmine on alles hiljuti hakanud taanduma, ent olukord, kus teiselt kursuselt ülikool pooleli jäetakse ja tööle minnakse, on meile kõigile siiani tuttav - ühe huvitava seltskonnana võiks siin mainida 80.-ndate lõpu ja 90.-ndate alguse "FoxPro põlvkonda", sageli iseõppinud või pooliku haridusega, peamiselt andmebaasidele kui tollal väga kuumale valdkonnale spetsialiseerunud programmeerijaid.

Traditsiooniline Achilleuse kand: suhtlemine[edit]

Esmalt hakkaks peale kaugemalt. Nimelt - professionaalse IT-mehe üks tunnuseid on ka teistega läbisaamine. Üksi keldris nokitseval progejaässal piisab vaid temast endast, suure IT-meeskonna koordineeritud töö seevastu eeldab teatavat sotsiaalset küpsust. Nii ongi teada juhtumeid, kus vähem kvalifitseeritud, kuid hea suhtlusoskusega programmeerijate tööpanus oli suurem kui tippmehel, kes aga sotsiaalse puude või ka lihtsalt ülbuse tõttu teistega ei suhelnud. Linus Torvaldsi originaal-Linuxi kerneli kood olla sisaldanud kommentaare, mis paistsid silma tagasihoidlikkuse, hea huumoritaju ja sõbralikkusega ning kutsusid seega teisi huvilisi oma panust andma. Väljendid "kitsi nagu juut" ja "rabele nagu neeger" võivad aga (muidugi eeskätt Ameerikas, kuid üha enam ka Euroopa suunal) põhjustada paksu pahandust ka siis, kui esialgu poleks ükski mainitud sorti kodanik pidanud tehtavale tööle peale sattuma. Eriti just algusjärgus olevates kogukonnapõhistes projektides on sedalaadi juhtumite vältimine üsna tähtis - üks põhjalik madin võib kogu projektile saatuslikuks saada, enne kui päris tulemusteni hakatakse jõudma.

Tavaelus määratletakse "ebasündsus" enamasti mingi grupi siseselt - grupi liikmed kuulutavad mingi sõnavara ebaviisakaks ning kiusavad taga või vähemalt põrnitsevad kurjalt selle pruukijaid. Ka IT-süsteemi arenduses on samuti - et enamasti on väljatöötajate kollektiiv piisavalt suur, saab ka keelekujundite lubatavuspiir pea alati viimaks samale tasemele "välisilma" hea tooni nõuetega. On muidugi ka erandeid.

Kummalisel kombel on üheks selliseks küllaltki "ropuks" näiteks ka mõned vaba tarkvara projektid (isegi Linux). Enamasti ei kipu nende professionaalsuses keegi kahtlema, hoolimata suurest ja kirjust arendajatekambast. Samas võib iga Linuxi omanik sisestada oma süsteemi käsu grep -r fuck /usr/src/linux/* (otsing lähtekoodi kataloogist; selleks peavad lähtekoodi pakid olema paigaldatud) ja leida sealsetest kommentaaridest hulganisti F-sõnu...

Seega on neljatähelisus ilmselt kahe otsaga asi. Napaka poliitilise korrektsuse oht (hakata iga tarkvarapaketi lõppversiooni kommentaaritekste tsenseerima) ühes otsas ning paksu verd tekitavate ja seega ka koostööd mineerivate väljenduste täielik ignoreerimine teises - küllap on mõistlik lahendus kusagil vahepeal.

Kuidas mitte Zogiks jääda[edit]

Et alati ei piisa heast tahtest ja kutseoskustest ning vaja on ka õiget viisi oma ideid teistele arusaadavaks teha, selleks on ilmselt parim tõestus korra juba tsiteeritud lugu tulnukast nimega Zog Kurt Vonneguti raamatust "Tšempionide eine"...

Sõnavara[edit]

Väga ebaprofessionaalse mulje jätab tegelane, kes oma esimeses meilis mulle tarvitab räiget slängi ja vägisõnu. OK, mitte otseseid roppusi, kuid piisavalt, et olla häiriv. Harilikult ei tule inimestele pähe familiaaritseda "IRL" võõra inimese kallal - miks tehakse siis seda meilitsi?

"Kle, ytle mulle, kuidas sellega on?"[edit]

Enda tutvustamine pole mitte ainult professionaalne, see on viisakas. Ja millest on üldse jutt? Liiga palju meile sarnaneb ülaltoodud lausele. Jällegi võrdlus "päriseluga" - no kes helistab võõrasse firmasse ja lajatab kohe "Teil ikka kakinaatoripropellereid on vää??"

Seega - enese tutvustamine esimeses meilis on elementaarne. Elementaarne on ka oma küsimuse selge esitus. Pluss veel võiks lisada korraliku Subject -teemarea. Kiri teemaga "Please tell me!" lendab praegusel spämmirohkel ajal palju tõenäolisemalt prügikasti kui teemaga "An inquiry about the capacity of the WTF-2001 battery" varustatud päring.

Palun ära karju...[edit]

"No ma üritasin KOLM KORDA teie serverist seda-ja-seda leida. EI LEIDNUD!!!! PALUN AIDAKE!"

Esiteks ei olnud viga serveris, vaid hoopis sellele viidanud leheküljel Kükametsa Kultuurimaja veebilehel (serveri aadress oli valesti kirjutatud). Ja ausalt öelda ei oleks mul isegi siis erilist tahtmist selle tegelasega kontakteeruda, kui viga ka serveris oleks olnud. Pealetükkivus on suhteliselt ebameeldiv nähtus.

Vabas vormis[edit]

Soovitused kirjutada vabas vormis tähendavad eelkige seda, et kirjutis ei pea olema rangelt formaalne nagu doktoriväitekiri. See ei tähenda aga seda, et seal peaks pruukima jututoastiili. "Kle, see on jummalast winge asi!" või isegi "Einojah, see projekt on igati lahe!" jäägu eelkõige jutukasse või siis heade sõprade vahelisse kirjavahetusse.

Asjaajamine on asjaajamine, ja kuigi see võib vahel minna mitteametlikumaks, ei maksa siiski riskida endast äsja põhikooli lõpetanu mulje jätmisega. Slängi kontrollimatu kasutamine ei ole mitte üksnes ebaprofessionaalse mulje jätmine, vaid ka riskimine täieliku arusaamatuse põhjustamisega. Kui suheldakse teisest rahvusest inimesega, võiks olla ettevaatlik isegi keelekujundite ja idioomidega ("P-i-l-l (Bill?) tu-leb pi-ka i-lu pea-le"... What on earth does this "a musical instrument comes on tall beauty" mean???).

Õigekeelsus[edit]

Kohutavalt habemega teema, eriti muidugi ingliskeelses keskkonnas ("their" - "there", "lose" - "loose" jpt) - kuid see valdkond jõudis üksvahe isegi NY Timesi veergudele - noorem põlvkond ei oska enam kirjutada... Analoogiliselt eelmise punktiga jätab see mitte ainult halva mulje autori kohta, vaid sunnib lugejat kirja pea tähthaaval "läbi närima", uurides ja mõeldes hoolikalt iga sõna juures: kas sain nüüd ikka õieti aru?

Grokked it...?[edit]

Siin tuleks mainida kaht aspekti, mis on omavahel läbi põimunud. Üks neist on erialasläng - igal elualal kujuneb teatav erisõnavara, mida väljasseisjal on keeruline mõista ning mille valdamine näitab teistele "tsunfti kuulumist". Erialasläng võib esineda ka poosetamisena, kuid sagedamini on see siiski omalaadse mängulisuse ja loomingulisuse väljenduseks, mida saavad endale lubada piisavalt sügavalt "kunstis sees" olevad tegelased.

Siit jõuame aga tagasi ka Csíkszentmihályi ja kulgemise ning Himase ja Levy kirjeldatud häkkerieetika juurde. IT-vallaski on "kulgedes töötegemine" võimalik (ja üldjuhul hinnatud), vana kooli MIT häkkerite "playful cleverness" kajastab samuti püüdu sinnapoole. "Hack" oma algses tähenduses on teravmeelne, üllatav ja toimiv tehniline lahendus, mille saavutamiseks ongi vaja "kulgu". Aeg-ajalt erialasõnavarasse lipsavad viited võitluskunstidele ("code-fu", "coding ninjas" jne) viitavad just sarnasele meeleseisundile (keegi ei eelda, et tarkvaraarendaja töö juures shurikene loopima hakkaks).

Seetõttu tasub Jargon File aeg-ajalt ette võtta - just sellise "grokking"-elamuse jaoks. Tegelikult on see laiemalt võttes ka kogu käesoleva kursuse üks tagamõtteid.

Veel paar kasulikku asja[edit]

Järgnevalt tooks välja mõned asjad, millega tulevasel IT-profil tasuks end kurssi viia.

Kutsesertifikaadid[edit]

Tänapäeva haridus on üha globaalsem, ent õppeasutusi on palju ja nende tase on erinev. Seetõttu võib tänini olla probleeme kaugete maade diplomite tunnustamisega (ehkki ka Eestis on olemas ENIC/NARIC ja muud sarnased asutused) - erialaste organisatsioonide (mille skoop on kitsam ja tegevus seega ülevaatlikum) kutsesertifikaadid on sageli kindlam viis võõras paigas enda taset tõestada. Tuntud sertifikaadiprogrammid on mitmete suurfirmadel (Microsoft, Oracle, Red Hat, Novell, Canonical), ent on ka selliseid, mida haldavad erinevad mittetulundusühingud (näiteks Kanadas baseeruv Linux Professional Institute, mis püüdleb laiapõhjalise, distrost sõltumatu Linuxi sertifikaadi poole).

Märkus: IT Kolledži õppekavades on arvestatud Microsofti, Oracle'i, Cisco ning LPI sertifikaadiprogrammidega ning vastavate sertifikaatide omandamine peaks olema mõnevõrra lihtsam kui "mehel metsast".

Erialaorganisatsioonid[edit]

Nagu sertifitseerimine, võimaldab ka erinevatesse organisatsioonidesse kuulumine rahvusvahelist haaret laiendada (eeskätt kontaktivõrgustiku ja infovahetuse kaudu) IT-maailmas on kaks suurt, paljude erinevate allharudega ühendust:

Lisaks neile kahele on muidugi olemas ka terve rida teisi (AITP, BCS jpt). Ent vähemalt mõnega neist tasub tutvuda juba tudengina - mitmetel erialaühendustel on olemas enda tudengiprogrammid ja võimalus tudengina soodsamalt liituda.

Paar soovitust õppejõult[edit]

  • Õpi korralikult (elementaarne, Watson...) ja lõpeta kool ära (paber ei ole ainult paber!)
  • Oska võõrkeeli (mida rohkem, seda uhkem)
  • Tunne erinevaid riist- ja tarkvaraplatvorme ning standardeid
  • Mine vahetustudengiks
  • Astu mõnda erialaühendusse (kohaliku algorganisatsiooni loomine on eriti kõva sõna)
  • Omanda mõni enda profiilile sobiv kutsesertifikaat


Kokkuvõtteks[edit]

Professionaalsus ei ole sama mis kutseoskused - tõelist proffi iseloomustab lisaks puhttehnilisele pagasile ka oskus seda "kohale viia". Ka konteksti ei saa unustada - vales kohas väljatoodud erialaoskused võivad pigem karuteene osutada.

Uue aja võrgumudel on senist professionaalsuse käsitlust üksjagu kõigutanud - mõned asjad on hakanud muutuma. Mis aga on jäänud (ja idufirmade ajastul uue hooga tulnud), on häkkerlik "mänglev tarkus" ehk oskus teha asju a) südamega ja b) mitte surmtõsiselt.

Tänane proff on märksa laiema ettevalmistusega kui mõnekümne aasta tagune: ta valdab lisaks kitsale erialale ka majanduse põhitõdesid, mitut võõrkeelt ja ka suhtlemise ning ettekandmise kunsti, lisaks kõigele eespoolöeldule on aga väga tähtis ka kohanemisvõime ja piisava ulatusega suhtevõrgustik. Seega jõuame täpselt samade järelduste juurde kui infoühiskonda käsitlenud loengus.


Edasilugemiseks[edit]

  • CSÍKSZENTMIHÁLYI, Mihály. Flow: The Psychology of Optimal Experience. Harper & Row 1990.
  • CSÍKSZENTMIHÁLYI, Mihály. Creativity: The Psychology of Discovery and Invention. Harper & Row 1996.
  • GRAHAM, Paul. Hackers & Painters: Big Ideas from the Computer Age. O'Reilly Media 2010. Vt ka http://paulgraham.com
  • Himanen, Pekka. Hacker Ethic and the Spirit of Information Age. Vintage 2001.


Viited[edit]

  1. https://books.google.ee/books?id=V9KrQgAACAAJ
  2. https://books.google.ee/books/about/Creativity.html?id=K0buAAAAMAAJ
  3. http://www.eki.ee/dict/haridus/index.cgi?Q=konvergentne%20m%C3%B5tlemine
  4. http://www.eki.ee/dict/haridus/index.cgi?Q=divergentne%20m%C3%B5tlemine
  5. https://books.google.ee/books/about/The_hacker_ethic_and_the_spirit_of_the_i.html?id=ERRtQgAACAAJ
  6. http://paulgraham.com/opensource.html


Uuri & kirjuta[edit]

  • Kirjuta lühike kokkuvõtlik iseloomustus IT profi kohta Eestis aastal 2017 (vajalikud eeldused, omadused ja oskused)