IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Info- ja võrguühiskond

From Wikiversity
Jump to: navigation, search


Infoühiskond - põhjalikud muutused[edit]

Järjest enam ilmneb, et inimühiskond teeb taas kord läbi põhjalike muutuste faasi - sama põhjalike, nagu seda oli üleminek küttimiselt-koriluselt põllundusele ja põllunduselt tööstuslikule tootmisele. Protsessi intensiivsus aga on ilmselt hoopis suurem - ühelt poolt on nii tootmis- kui ka hävitusvõimsus pea piiramatu, teisalt süveneb arusaam, et ka planeedi võimalustel on piirid. Toore jõuga lähenemine muutub üha ebaefektiivsemaks.

Tänane teemakäsitlus toetub mitmete tarkade inimeste kirjutistele. Esindatud on Robert Theobald ("The Rapids of Change"), Charles Handy ("The Future of Work", "The Age of Paradox" jt), Pekka Himanen ("Hacker Ethic"), Manuel Castells, Vint Cerf ja mitmed teised Interneti jaoks olulist rolli mänginud mõtlejad.

R. Theobald nimetab oma raamatus meid kõiki uue aja immigrantideks (uude aega saabumise mõttes). Senine eeldus, et noor peab õppima, vana teab isegi, ei kehti enam. Õppimisprotsess muutub üha enam seniselt hierarhiliselt mudelilt võrgumudeli poole - enam ei istu "keegi tark mees" toatäie ammulisui vahtivate jüngrite ees, vaid õpiprotsess muutub üha enam kahesuunaliseks. Konstruktivistlik õppimiskäsitlus, kus teadmisi konstrueeritakse olemasolevates komponentidest (umbes nagu Lego!), muutub üha valdavamaks.

Kõik inimesed peavad omandama kunsti elada üle ja kontrollida nähtusi, mida Theobald nimetab "mõtteraputusteks" (mindquakes). See on punkt muutusteprotsessis, kus inimene tajub, et senine mudel enam ei kehti - tuleb luua või omandada uus. Eelkõige eeldab nendega toimetulek oskust jagada suured ja kardinaalsed "raputused" reaks väiksemateks, mida on kergem "seedida". Tuleb õppida muutma vana hiina sajatust "Elagu sa huvitaval ajal!" õnnistuseks.

Oluline punkt väärtuste muutumises on ka asjadekultuse taandumine - "võidab see, kel on enim mänguasju" annab teed eluKVALITEEDI väärtustamisele. Isiksus oma eripärade, oskuste ja arusaamadega tõuseb taas elu keskpunkti. Kuid see ei ole enam eestivabariiklik metsindividualism - isiksuse täius saavutatakse vaid suhetes teiste inimestega. Huvitaval kombel võib tõmmata paralleele selle ellusuhtumisega, mis on pea kogu ajaloo jooksul iseloomustanud tõelisi häkkereid...

Siinkirjutaja arvates aga saavutatakse see üksnes juhul, kui inimühiskond ületab nihilismitõkke. Viitaks prantsuse kirjamehe André Malraux' ütlusele "21. sajand tuleb religioosne - või ei tule seda üldse" (ehkki seda lauset on enda seisukohtade toetamiseks kasutanud tegelased fundamentaalkristlastest satanistideni). Theobald on minu arvates liiga positivistlik, alahinnates inimese võimeid kurja teha - võõrandumisest ülesaamine eeldab inimese vabatahtlikku loobumist maailma naba staatusest.

Charles Handy on toonud välja mõned huvitavad paradoksid:

  • intellekt: käsitletakse kui kapitali erivormi, kuid keegi ei suuda seda samaväärselt hallata
  • töö: tasuta töötamine on ebasoosingus => paljud tööd on tegemata ja paljud inimesed tööta
  • tootlikkus: organisatsioonid nõuavad rohkemat tööd vähematelt inimestelt, ülejäänud jäävad tegevuseta => organisatsioonid muutuvad efektiivsemaks, ühiskond tervikuna aga ebaefektiivsemaks
  • aeg: tehnoloogia võimaldab teha asju kiiremini, konkurentsi tõttu on aga vaba aega veelgi vähem
  • rikkus: majandus sõltub nõudluse rahuldamisest, ent enimvajatavaid asju (õnn, tervis) ei saa toota ega müüa
  • organisatsioon: peab olema korraga nii globaalne kui lokaalne (initsiatiiv vs meeskonnatöö)
  • vanus: kiiresti liikuvat ühiskonda juhib vanem põlvkond, teadmise ülekanne aga ei toimi
  • isik: isikuvabadus ja inimõigused vs grupihuvid
  • õiglus: mis ühe jaoks on õiglane, ei pruugi seda olla teise jaoks

Mitmekülgne visionäär Manuel Castells toob võrguühiskonna omadustena välja järgmised punktid (kommentaare on siinkirjutaja veidi omalt poolt täiendanud):

  • infopõhine majandus - majanduslike protsesside edukus on otseses sõltuvuses infost ja selle kättesaadavusest; infomajandus hõlmab ka põllundust ja teenindussfääri. Potentsiaalne oht on mitte sammupidavate ühiskonnaliikmete kõrvaletõrjumine - piisava regulatsiooni puudumisel on see oht suurem kui tööstusel põhinevas majanduses.
  • globaalne majandus - tehnoloogilised sidemed on kasuks ühtedele ja tõukavad kõrvale teisi. Castells väidab, et "kolmas maailm" muutub üha eripalgelisemaks, "esimene maailm" toodab tõrjutust ning tekib ka peamiselt naistest ja lastest koosnev "neljas maailm", kuhu see tõrjutus suundub.
  • võrkettevõte - uut tüüpi organisatsioon, mis algsest majanduslikust nähtusest areneb ka muude eluvaldkondade suunas.
  • töö ja tööhõive muutused, paindtöötajad (flexi-workers) - tööpuudus eriti ei kasva, kuid suureneb tööpinge ja tööga rahulolematus. Uudsed meetodid võimaldavad paindlikumat lähenemist, kuid toodavad ka rohkem stressi. Ajutiste ja kaugtöösuhete osakaal kasvab.
  • ühiskondlik tõrjutus ja polariseerumine - töö individualiseerumine ja võrgustumine nõrgestab ühiskondlike organisatsioonide, sh ka ametiühingute ja heaoluühiskonna mehhanismide kaitsvat toimet.
  • tõelise virtuaalsuse kultuur - võrk muutub reaalseks meediumiks ja ka kultuurikeskkonnaks, kus levivatest sümbolitest saab üha enam kultuuriline reaalsus. Võrgumeedia saab poliitika lahutamatuks osaks.
  • karm ja räpane poliitika - see muutub võrgumeediakeskseks ning mõnes mõttes veelgi julmemaks. Castells leiab, et a) poliitika vajab maksimaalselt lihtsat sõnumit, b) lihtsaim sõnum on kujund, c) lihtsaim kujund on isik, d) võimsaim poliitiline relv on negatiivne sõnum, e) parimaks negatiivseks sõnumiks on vastase isiksuse ruineerimine. Tulemuseks on räpase mängu osatähtsuse edasine kasv poliitikas.
  • ajatu aeg - aeg muutub võrguühiskonnas üha suhtelisemaks (Kaku näide: Internetis võime suhelda reaalajas inimesega teispoolt maakera, samas on meil päev ja temal öö või vastupidi).
  • voogude ruum (space of flows) - ühiskondlikud protsessid sõltuvad kapitali-, info-, tehnoloogia- jm. voogudest ning on sellistena raskemine prognoositavad.

Huvitava võrdluse saab, kui kõrvutada kolme sotsiaalseid protsesse käsitlevat mõtlejat: Karl Marxi, Max Weberit ja Castellsi. Ühelt poolt on iga järgnev neist eelneva vastand, samas on kõigil kolmel juhul tegemist klassikalise kapitalismi karmide kriitikutega (ehkki Marxi puhul võiks väita, et kritiseerija on tunduvalt vähem tõsiseltvõetav kui kritiseeritav).

Eluks vajalikud oskused[edit]

21. sajandi haridusmaastik tuleb ilmselt väga mitmekesine. Ühelt poolt õitsevad kõikvõimalikud alternatiivvariandid (Waldorfi ja Montessori pedagoogika jt), teisalt kostab hääli ka traditsioonilise preisi mudeli kasuks. Üheks märksõnaks on kindlasti "eluaegne õppimine" või "elukestev õpe".

Haridus liigub suurema individualiseerumise suunas. Traditsiooniline "samal ajal samas kohas"-õpetamismudel saab võistlejad "samal ajal eri kohtades" (audio-videoõpe), "eri aegadel samas kohas" (korrespondents- või konsultatiivõpe) või "eri ajal eri kohtades" (e-õpe) näol.

Liverpooli Hope'i Ülikooli õppejõud Paul Redmond tõi juba oma 1995. aasta ettekandes (paraku on see varem võrgus olnud materjal nüüd maha võetud, ent on leitav Interneti Arhiivist) välja huvitavad tendentsid rõhuasetuste muutumisest tööalase ettevalmistuse vallas. Ehkki ajalise distantsi tõttu võib tänaseks suurel määral juba öelda, et Redmondi olevik on meie minevik ja tulevik meie olevik, ent need punktid ei ole ajakohasust kaotanud.

Rõhuasetused traditsioonilises ja tulevikuühiskonnas
Traditsiooniline Tulevik
Selgus Hägusus, mitmekesisus
Tööandja Klient
Tööülesanne (job) Väärtuse lisamine
Karjäär Portfoolio
Edutamine Isiksuse areng
Kraadiõpe Elukestev õpe

Nagu tabelist nähtub, on märksõnaks "paindlikkus". Isegi Jaapanis, kus senini kehtis "töökoht kogu eluks" -mudel, on globaliseeruv kapitalism sundinud üha enam firmasid vahetama oma tööjõudu kaugelt sagedamini, kui see tugevate traditsioonidega ühiskonnas varem kombeks on olnud. Seega on tuleviku tööturg ilmselt nende noorte päralt, kel tugev ja mitmekülgne baasharidus kombineerub avatud mõtlemise ja õpivalmidusega. Douglas Couplandi kirjeldatud McJob - "madala palga, prestiiži ja inimväärikusega ning ilma tulevikuväljavaateta töö teenindussfääris" - jääb ilmselt suures osas minevikku. Samas ei saa aga ka välistada, et sedalaadi "musta" ning eespool kirjeldatud "valge" töö vaheline lõhe ja sellega kaasnev edasine kihistumine veelgi suureneb.

Uutmoodi töötegemine[edit]

On hakatud aru saama, et meie praegune majandussüsteem on üles ehitatud tootmise, ostujõu ja töökohtade arvu pidevale kasvule. Tulemuseks on William Gombergi ütluse järgi "pöörleva dervishi sarnane majandus, mis vajab oma eksistentsiks tarbimishullust" (whirling dervish of compulsive consumption).

See mehhanism kaotab oma efektiivsust mitmel põhjusel. Esiteks on tarbimine äärmiselt ebaühtlane - rikaste ja vaeste vaheline lõhe suureneb nii mikro- kui makrotasandil (riikide lõikes). Kulutused keskkonna säilitamisele kasvavad. Inimeste tööaeg muutub. Tehnoloogilise arengu pahupoolel näeme, kuidas tehnika kasutuselevõtt kaotab üha enam töökohti (hea näide - pikemat aega Tapal ja Ida-Virumaal toimuv). Tarvis on mingit uutlaadi lähenemist.

Charles Handy väitis juba 1984. aastal, et tööpõhised (labour-based) ametid on asendunud oskuspõhistega (skill-based) ning üha enam toimub viimaste järkjärguline asendumine teadmus- või infopõhistega (knowledge-based). Tänaseks on see üldjoontes selgelt nõnda, ehkki kaks varasemat tööliiki pole samuti kadunud.

Vastavalt on muutunud ka töötamise mudel - varasem "tööl käimine", kus inimene läks teatud kohta teatud ajavahemikuks (tüüpiliselt 8 tunniks) ja täitis teatud kindlaid ülesandeid, on asendumas paindlikemate variantidega. Uuemad mudelid ei nõua töötajalt iseenesest ei täispäevalist kohalolekut ega täit tööpäeva - uute lahenduste abil saab ülesandeid täita kiiremini ja ilma füülisilise kohalolekuta. Töökoht võib olla ka kodus, mis võimaldab transpordikulude arvelt kokku hoida.

Kõrvalepõikena: Pekka Himanen toob ära huvitava paralleeli - senine töömudel ja ka tööeetika pärineb ... kloostrist. Range režiim ja kord, karistused eksimuste eest, töö väärtustamine töö enese pärast, üks ühine kindel mõttesuund, kindel mõttemall ning lootus tulevasele kompensatsioonile (kas ei meenuta see kirjeldus tööd nii mõneski tänapäeva suurfirmas?). Häkkeri töömudel ja -eetika aga on pigem akadeemiliste juurtega - akadeemia on ikka eelistanud sisu vormile, andnud sõna- ja mõttevabaduse ning tihti tunnustanud ka pealiinist erinevaid seisukohti. Sellise tööeetika valdavaks muutumist ennustab Himanen ka lähituleviku jaoks.

Tänapäevane töömudel annab suure vabaduse, kuid nõuab hoopis suuremat vastutustunnet. Ka võib selline töötamine olla lühema kestuse vastukaaluna intensiivsem ja stressirohkem. Kodustöötamise puhul on ehk suurimaks probleemiks (mida ka Eestis näha on) oht kaotada töö-ja puhkeaja vaheline piir - tööstress jääb pidevalt kestma ja tulemuseks on kiire läbipõlemine.

Huvitava paralleelina ennustas Handy omamoodi tsunftikorra taassündi - väikesed, hajali paiknevad (kuid moodsa IKT vahenditega varustatud) meistrite kollektiivid loovad oma toodangu ja ka turustavad seda, jäädeks vabaks suurettevõtte bürokraatiamasinast. Isegi masstoodangu puhul on selline "käsitöönduslik" lähenemine tehnoloogia arengust tulenevalt võimalik. Tänaseks on ka see Handy mõte paika pidanud - Handy "tsunft" on sisuliselt idufirma ehk startup.

Ka ennustas Handy, et tööturul omandab üha suurema tähtsuse teenindussektor - kuid nüüd mitte enam massteenuste osas, vaid personaliseeritud, isikule suunatud teenuste tarnijana. Sedagi näeme tänapäeval, kõige selgemalt ilmselt erinevates loomemajanduse harudes (mõnevõrra äärmusliku näitena võib tuua kasvõi virtuaalsete rõivaste disainijad Second Life'is).

Ühiskond võrgus ja võrguühiskond[edit]

Ühelt poolt on Internet kõigest järgmine loogiline samm inimeste poolt kasutusele võetud kommunikatsioonitehnoloogiate ahelas - alates suitsusignaalidest ja lõpetades trükisõna ja telefoniga. Niipidi vaadatuna on kogu E-äri, võrguajakirjandus ja jututoad lihtsalt vanad asjad uues tehnoloogilises kuues. On avaldatud arvamust, et nähtust nimega küberruum ei ole üldse olemas ja netist vaatab meile vastu seesama ühiskond mis võrguvälises elus.

Samas on ka varasemad kommunikatsioonitehnoloogiad muutnud ühiskonnaelu päris tuntavalt. Ameerika ja Euroopa lähenemine teineteisele peale 1866. aasta telegraafikaabli paigaldamist muutis tugevasti nii äri kui ka näiteks ajakirjandust. Lähema näitena võime tuletada meelde, kuidas muutus meie telefonivestluse stiil mobiiltelefonide kasutuse tulekuga - korraga "oli aeg raha", suhtlus muutus konkreetsemaks, kontsentreeritumaks ja vähem formaalseks.

Internet lõi uut tüüpi kogukonnad, kus inimeste füüsiline asukoht ei mänginud enam mingit rolli - tähtsam oli ühine mõttemudel, huvid ja tõekspidamised. Interneti ühe pioneeri Vinton Cerfi arvates on selle põhjuseks eelkõige Interneti võimaluste mitmekeskisus - ta ühendab endas pea kõigi varasemate tehnoloogiate omadused. Eriti oluliseks faktoriks on kahesuunalisus (võib võrrelda kommenteeritavuse seisukohalt näiteks Postimehe paber- ja võrguversiooni), samuti lisab Internet senistele suhtlemistüüpidele "üks ühele", "üks mitmele", "mitu ühele" ja "mitu mitmele" veel terve hulga "halle toone", mis iseloomustavad ka vahetut inimsuhtlust. Näitena võib tuua jututoa, kus lisaks "say", "tell" ja "shout"-käskudele on veel rida võimalusi oma sõnumi edastamiseks.

Võrgusuhtluse psühholoogilisi ja kommunikatsioonilisi iseärasusi käsitleme lähemalt järgmises teemas.

Puudus saab otsa?[edit]

Yochai Benkler väidab oma raamatus "The Wealth of Networks", et info erineb kardinaalselt eelnevatest põhiressurssidest (maa, vesi, maavarad, kuld, kapital) - see levib mitte liikudes, vaid paljunedes:

  • Sul on kaks õuna. Annad ühe ära. Kummalegi jääb vaid üks
  • Sa tead kahte anekdooti. Räägid ühe ära, kuid tead endiselt kaht - nüüd teab lihtsalt üht ka keegi teine

Benkler räägib ühest mõistest, mida on internetiajastul üha enam hakatud võimalikuks pidama - selleks on puudusevaba majandus (post-scarcity economy). See on olukord, kus ühiskonna põhiressursiks on info, mis ei saa kunagi otsa, küll aga on majanduse aluseks selle võimalikult mitmekülgne kasutamine (looming, erinevad e-teenused jpm). See aga ei toimi enamasti mitte "tükitööna" nagu varasematel aegadel, vaid määravaks saab kvaliteet ja loov mõtlemine.

Benkler nimetab ka kolme peamist ühiselu sfääri, kuhu kogukondlik lähenemine on kõvasti tagasi tulnud (vahepeal olid esiplaanil kapital, raha ja kasum) - nendeks on info, teadmised ja kultuur.

Lõpetuseks ja koputuseks ehk tõmbame Tansaaniasse neti sisse ja kõik saab korda?[edit]

Sedalaadi arvamusi on avaldanud mitte vaid tavalised netifanaatikud, vaid ka üsna lugupeetud inimesed. Mitmedki näevad Netis imerohtu kõigi ühiskonna hädade vastu. Siiski - tuletagem meelde, et nr 1 netiriik maailmas on ka kõige rikkam riik, arengumaade netistumistase on küllaltki suures korrelatsioonis elatustasemega. Seega infoühiskonda siirdumine ei ole ilma tugeva majandusbaasita võimalik.

Tagantjärele on päris huvitav vaadata Eesti arengut selles kontekstis. Endine nõukogude asumaa ja idablokist pärit kääbusriik võttis kätte ja alustas kõlava nimega programmide abil infoühiskonda ehitama. Piltlikult öeldes üritati sapakast 150 km/h kätte saada. Pikka aega suudeti ülekuumenemist üsna napilt vältida ja tulemusi võib Euroopagi mastaabis heaks pidada, kuid areng saab toimuda vaid seni, kuni ülejäänud sotsiaalne infrastruktuur ees lippava IKT-sfääriga sammu jaksab pidada. Vastasel juhul hääletavad inimesed muuhulgas ka jalgadega.

Nii nagu Tansaania lambakarjust ei aita karjamaale paigaldatud terminal, nii ei ole Eesti peost suhu elaval pensionäril olulist abi netipanga uusimast veebikujundusest või isegi ID-kaardist. Tasuks meelde tuletada kuningas Kokot doktor Dolittle'i lugudest, kes pidas postmarke "uut moodi nõiduseks" ja oli väga pahane, kui postkasti pandud kiri nõiaväel kohale ei jõudnud (alles siis sai ta teada, et vaja on ka postkontorit, postiljone ja muid tähtsaid tegureid)... Lisaks muule on tarvis ka uute lahenduste reaalset juurutamist - ehkki näiteks pikaajaliselt töötu inimene võib koju veetud Interneti püsiühenduse abiga saada end uuesti tööle, ei sünni see automaatselt: vaja on eelnevat teavitamist olemasolevatest võimalustest, samuti eri määral juhendamist.

Üsna ilmselgelt on ka tänapäeva tehnoloogilises maailmas vaja rohkem teadvustatud sotsiaalset mõõdet. Taas kord tuleks tsiteerida Himast ja tema häkkerieetikat, mis laiemalt rakendatuna aitaks ilmselt üksjagu vähendada tänase majandussüsteemi kohatist inimvaenulikkust:

  • Töö peaks olema ühtlasi ka hobi - tõelist häkkerit ei meelita mistahes rahamäega, kui töö talle vastukarva on või mitte midagi ei paku.
  • Elu ei tohiks võtta surmtõsiselt - väike mängulisusemoment aitab paljudel juhtudel töö efektiivsust oluliselt suurendada.
  • Kokkurabamine on Paha Asi - häkkerid ei mõista inimesi, kes vajavad õnneks "veel üht miljardit". Kui elujärg on kindlustatud nii endale kui lastele, siis võiks midagi ka teistele jätta. Häid näiteid on selles vallas mitmeid. Tasub meenutada vana indiaanlast ja tema küsimust: "Valgel mehel on vaid üks paar jalgu. Milleks talle siis viied saapad?"
  • Kas meie elu on reede või pühapäev? Euroopa traditsioonis on reedesel päeval paha maik juures - sel päeval löödi risti Jeesus Kristus, ka inimkonna pattulangemine toimus mõndadel andmetel just sel päeval. Reede on töönädala viimane päev ja reedehommikust väsimust ja nädalalõpuootust teavad ilmselt paljud. Pühapäev seevastu on hoopis teistsugune - Jeesuse ülestõusmise päevana on see Euroopas ligi kaks tuhat aastat olnud puhkamise ja mõtisklemise aeg. Tänapäeval võib nädal otsa töörakkes olnud inimene teha pühapäeval seda, mida ise tahab. Niisiis: kas elame pidevalt reedes - väsinuna ja pikisilmi nädalalõppu oodates - või oleme oma elust teinud pühapäeva?
  • Kirglik elu - see ei tähenda mitte pimesi instinktidele allumist, vaid kõige tegemist "täie rauaga". Idamaine tarkus õpetab: "Kõndides kõnni, istudes istu - peaasi, ära uimerda" (märksa tuntumas versioonis ütles sama üks väike, suurte kõrvadega tegelane ühes hittfilmis: "Tee. Või ära tee. Proovimist ei ole").

Ja kõige lõppu kaasamõtlemiseks küsimus: kas inimene elab selleks, et töötada - või töötab selleks, et elada..?

Viiteid[edit]


Uuri & kirjuta[edit]