Mis on personaalne õpikeskkond

Tagasi E-õppe metoodikad ja tehnoloogiad

Põhjused, miks personaalse õpikeskkonna kontseptsioon on populaarseks muutunud, on üsna ühesed: veebi areng ning mitmete vahendite ja teenuste kättesaadavus veebi tavakasutajatele (web1.0 liikumine web2.0 suunas) ning üleüldised sotsiaal-, ühiskondlikud ja poliitilised muutused. Muutused veebis on suuresti mõjutanud ka haridust ja selle edasiarengut. Avatud ja sotsialiseerumist toetavad vahendid ja teenused on pannud kahtlema ka praeguse haridusfilosoofia ja pedagogoogiliste lähenemiste ning õpidisaini sobivuses. Samm sammult liigutakse taas autentsuse, kõikehõlmava keskkonna loomise suunas. Samas mängivad suurt rolli ka ühiskondlikud muutused, mis viitavad tööturu ebastabiilsusele, pidevale vajadusele ennast täiendada, elukestva õppe vajadusele ning töö ja hariduse rahvusvahelistumisele.

Seega baseerudes kirjandusele nähakse personaalse õpikeskkonna kontseptsiooni kui paradigma muutusi kajastavat mõistet hariduses, mis on tihedas seoses web2.0 ja e-õppe 2.0 põhimõtetega. Personaalse õpikeskkonna lähenemine seab kahtluse alla hetkel eksisteerivad õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid, formaalse ja mitteformaalse õppimise terava eraldatuse, institutsiooni kui õppimist kontrolliva üksuse, õpidisaini sobivuse, et toetada elukestva õppija pädevuste arendamist.

Kaks erinevat personaalse õpikeskkonna lähenemist

Personaalse õpikeskkonna defineerimisel võib laias laastus eristada kahte küllaltki vastandlikku koolkonda: tehniline ja instrumentaalne lähenemine rõhutades vajadust uute tarkvara lahenduste järele ning filosoofilis-pedagoogiline lähenemine viidates uuele lähenemisele ja metoodikale e-õppes. Tihtipeale on aga raske tõmmata piiri nende kahe käsitluse vahel.

Esimene nendest vaatleb õpikeskkonda kui uut tehnilist lahendust, teine käsitleb personaalse õpikeskkonna kontseptsiooni kui vajadust teha radikaalsemaid muudatusi kogu formaalse kõrghariduse edasiarendamisel. Siiski peab mainima, et rääkides personaalsetest õpikeskkondadest filosoofilis-pedagoogilisest vaatenurgast taandutakse lõpuks ikkagi tehnilis-instrumentaalsele tasemele s.t. personaalne õpikeskkond kui üks vahend või kogum erinevatest vahendidest. See tuleneb sotsiaalse tarkvara lubavustest toetada uut õppimise paradigmat.

Mida mõeldakse personaalse õpikeskkonna all?

Seega personaalne õpikeskkond (inglise keeles personal learning environment) on termin, mis viitab alternatiivsele või mõnede autorite arvates ka täiendavale lähenemisele e-õppes. Võttes aluseks filosoofilis-pedagoogilise lähenemise, siis personaalne õpikeskkond ei ole tarkvara lahendus vaid on rohkem tehnoloogia kasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes. Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad keskkonnad, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Tehnilis-instrumentaalne lähenemine näeb personaalset keskkonda erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kombineeritud maastikuna. Siiski, peale tehniliste vahendite hõlmavad personaalsed õppekeskkonnad ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse, millest õppija on teadlik ja millele tal on ligipääs antud ajamomendil. Seega loob õppija ise endale meelepärase õpikeskkonna vahenditest, mis tema nägemust mööda on vajalikud antud ajahetkel teatud ülesannete täitmiseks.

Seega on tegemist peamiselt hajutatud struktuuriga keskkondadega s.t. õpikeskkond ei koosne vaid ühest vahendist, kus õppija viib läbi kõik tegevused. Kui õpihaldussüsteemide haldajaks on peamiselt õpetaja, siis personaalse keskkonna loomise, haldamise ja säilitamise vastutus on õppija kanda. Kuna kõik õppijad erinevad üksteisest nii eelteadmiste, kultuurilise tausta, väärtuste ja suhtumiste poolest, annab personaalse keskkonna koostamine võimalused luua endale just sobiv õpikeskkond. Kuna õppija ise saab valida, milliseid töövahendeid ta oma keskkonda lisab, võimaldab see samas siduda koolis ja väljaspool kooli tehtavaid tegevusi. Õppimine koolis ja vabaaja tegevused väljaspool kooli ei pruugi enam olla väga selgelt eraldatud. Personaalne õpikeskkond erinevate vahenditega võimaldab kasutajal alles hoida oma sisu ja valikuliselt vajaduse korral seda jagada.

Oluline on, et õppija ei pea enam kohanduma kooli poolt etteantud süsteemiga, vaid õppija enda loodud süsteem kohandub selle loojaga, mis annab ühelt poolt vabaduse ja teiselt poolt kontrolli kogu õppeprotsessi ja –õpikeskkonna või vahendite üle.

Personaalsed õpikeskkonnad on dünaamiliselt ja pidevalt muutuvad keskkonnad, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetkevajadustest. Keskkonna osad on kergesti asendatavad või täiendatavad teistega või kohandatavad kogu keskkonnaga või vastupidiselt saab mittevajalikud osad eemaldada. Selliselt erinevaid vahendeid kombineerides pakub õpikeskkond üsna võimsaid viise info haldamiseks ja õppematerjalide loomiseks ja kombineerimiseks erineval moel. Oma keskkonna loomist ja haldamist võib interpreteerida kui õppimist toetades erinevaid regulatsiooni, koordinatsiooni ja teadmiste ülesehitamise protsesse. Iga keskkond on erinev sõltudes õppija eelistustest, ootustest ja tema arengust. Andes õppijatele võimaluse valida ja kombineerida erinevaid vahendeid oma personaalse keskkonna loomiseks, esitab õppijatele väljakutse mitte ainult sisuga tegelemiseks vaid ka kontekstiga ümber selle.

Eelpool kirjeldatud kujul on personaalsete keskkondade rakendamine võimalik vast ainult keskkooli ja kõrgkooli tasemel, kuna oma keskkonna loomine eeldab õppijalt küllalt suurt enesejuhitavust ja teadlikkust oma õppeprotsessidest ja õppimisharjumustest. Sageli on ennastjuhtivad õpilased juba iseseisvalt leidnud sotsiaalse tarkvara võimalused oma info kogumiseks, haldamiseks ja õpiprotsesside juhtimiseks. Õpetajate ülesanne on ajaga kaasas käia, olla teadlik nendest võimalustest ja vajaduse korral korraldada selliseid õpiülesandeid, kus õpilased oma personaalset õpikeskkonda aktiivselt saavad kasutada. Õpetaja peaks ka soodustama infovahetust õpilaste vahel – ideed, kuidas oma personaalset õpikeskkonda luua võiks anda ka teistele õpilastele tõuke neid edukamalt kasutada. Personaalse keskkonna loomisega kaasneb kontroll oma keskkonna ja õppeprotsessi üle, vastutuse võtmist oma õppimise eest. Hoolimata sellest võib edukalt katsetada personaalsete õpikeskkondade ideed üldhariduskoolides alustades ehk vaid mõne sotsiaalse tarkvaraga, mis on omavahel läbi infovoogude integreeritud kuid personaalsed ning õppija poolt hallatavad.

Hajutatud ja hajutamata struktuuriga keskkonnad

Võttes aluseks tehnilis-instrumentaalse lähenemise, siis personaalseid õpikeskkondi võib jagada põhimõtteliselt kaheks: - hajutatud struktuuriga õpimaastikud, kus õppija poolt valitud töövahendid on omavahel nõrgalt ühendatud läbi infovoogude liikumise. Sellistes keskkondades ei saa alati välja tuua õpikeskkonna tsentrumit, kuna see pidevalt muutub tänu infovoogude liikumisele ühest vahendist teise (vt. ülal olevat joonist);

- hajutamata struktuuriga maastik, kuhu õppija saab ühte nö baaskeskkonda lisada erinevaid vahendeid vastavalt tema soovidele, kusjuures maastikul saab eristada keskset püsivat tsentrumi, mis on ühenduses keskkonda lisatud vahenditega. Elgg on hea näide nö hajutamata personaalsest õpimaastikust (vt. allpool olevat joonist). Elgg on personaalne töövahend kombineerides endas elemente ajaveebidest, e-portfooliost, sotsiaalsetest võrgustikest eesmärgiga toetada õppimist läbi teadmiste jagamise, suhtluse ja reflektsiooni. Elgg’i pedagoogiline kontseptsioon rõhutab õppija-keskset ennastjuhtivate õpitegevuste planeerimist ja läbiviimist autentses õppija enda loodud struktuuriga keskkonnas. Autonoomsus ja elukestev õpe on peamised märksõnad Elgg õpikeskkonnas. Õppija loob oma identiteedi avaldades oma mõtteid ja töid lisaks informatsiooni tarbimisele. Elgg võimaldab salvestada ja ladustada tehtud töid ning jälgida oma õppimise progressi. Samas toetab Elgg ka õpikogukondade teket, kus õppija saab valida omale sobivad võrgustikud või selle puudumisel ise uue luua. Seega pakub Elgg õppijatele olla peremees oma õpitegevustes alustades oma keskkonna loomisest lõpetades õpiprotsessi reflekteerimise ja hindamisega.

Enesejuhitavus kui oluline pädevus personaalse õpikeskkonna loomisel

Järjest rohkem on hakatud ka rääkima enesejuhitavusest (inglise keeles self-direction) kui väga olulisest elukestva õppija pädevustest. Enesejuhitavuse all mõeldakse kohati üsnagi erinevaid lähenemisi. Laias mõttes defineeritakse enesejuhitavust kui protsessi, kus indiviid võtab aktiivsema rolli oma õpivajaduste analüüsimisel, eesmärkide formuleerimisel ning ressursside ja strateegiate valimisel (Knowles, 1975).

Väga tähtsat rolli mängib see ka personaalse õpikeskkonna loomisel. Teisalt nähakse personaalse õpikeskkonna reaalse loomise protsessi kui ühte võimalust arendada ennastjuhtivaid pädevusi. Kui siiani pöörati ennastjuhtivate pädevuste arendamisel oluliseks vaid õppijate otsuseid mida ja kuidas õppida jättes tahaplaanile vahendite valiku, siis võib tegelikult oma keskkonna loomisel praktiseerida ka vahendite valimist ja keskkonna koostamist. Kuna õppijad erinevad üksteisest teadmiste, kultuurilise tausta ja suhtumiste poolest kui ka ennastjuhtivate pädevuste poolest, siis see kõik kujundab nende ootusi ja panustamist õpiprotsessi, mida tuleks kindlasti arvestada. Seega vähemalt osaline kontroll õpivahendite ja keskkonna üle, mis tähendab oskust toime tulla esialgu struktureerimata olukorraga ja selle rakendamine võimalikult efektiivselt, aitab oluliselt kaasa õppija ennastjuhtivate pädevuste arendamiseks.

Personaalse õpikeskkonna loomine eeldab eesmärkide ja nende saavutamiseks vajalike strateegiate olemasolu ning vahendite valimist ning neid efektiivselt hallata, et eesmärk valitud strateegiate abil täide viia.

Õppijad, kes peavad valima vahendid ja koostama omale meelepärase keskkonna peavad praktiseerima ja harjutama metakognitiivseid oskusi. Valides sobivad vahendid aitab see väljendada õppija mõtlemist ja muuta see mingis mõttes nähtavaks. Samuti proovides ja testides erinevaid vahendeid saavad õppijad rohkem aimu oma mõtlemisportsessist, eelistustest, puuduolevatest teadmistest teatud vadlkonnas ning arusaamisvõimest. Analüüsides vahendeid erinevate eesmärkide saavutamiseks antud tingimustel eeldab õppijat oma enda kognitiivsete protsesside reflekteerimist.

Ühelt poolt need, kes on väga ennastjuhtivate oskustega tahavad ja eeldavad, et saavad ise oma keskkonna luua just sellise, mis neid kõige enam toetab, sest nad on teadlikud oma võimetes, strateegiates ja väärtustes. Seega on nemad võimelised oma keskkonda pidevalt täiendama vastavalt olukorrale ja eesmärkidele. Teiselt poolt need õppijad, kel puuduvad ennastjuhtivad pädevused kogevad suurt väljakutset oma enda personaalse keskkonna loomisel. Aga järkjärguline vabaduse ja õppeprotsessi kontrolli andmine õppijale on parim viis toetada neid õppijaid, kel ennastjuhtivad oskused on vähem arenenud. Pidev katse-eksituse meetod aitab endas selgusele jõuda ja arendada vajalikke pädevusi. Seega usutakse, et võime valida endale sobivad ja töötavad vahendid on väga oluline ennastjuhtivate pädevuste väljendamise võimalus.

Kokkuvõttes võib öelda, et ühelt poolt eeldab personaalse keskkonna loomine, manageerimine ja modifitseerimine, teiselt poolt arendab see õppijas ennastjuhtivaid pädevusi.

Hajutatud personaalsus

Inimesed on erinevad ning erinevad situatsioonid nõuavad meilt erinevat käitumist. Seega on meie identiteet pidevas muutumises vastavalt situatsioonile. Teatud situatsioonid ja inimesed toovad meis välja teatud aspektid, kes me oleme ja antud versioon on lihtsalt üks paljudest mida, inimesed teiste inimeste kohta tajuvad. Mis aga ei tähenda, et tegemist on iga kord erineva inimesega.

Personaalse keskkonna kontseptsioon ja sotsiaalse tarkvara rakendamine võimaldavad välja tuua identiteedi, mis antud olukorrale sobivaim. Omades virutaalset identiteeti, mida on väga edukalt võimalik luua erinevate sotsiaalse tarkvara vahenditega, on see eeldus sotsiaalseks interaktsiooniks. Omades profiili näiteks Flickr’s, kus on üleval pildid, LinkedIN, annab ülevaate sinu professionaalsest tegevusest ja huvidest, Del.icio.us, milliseid materjale ja informatsiooni pead oluliseks, Shelfari annab ülevaate raamatutest, mis sulle südamelähedased või vajalikud: sellest kõigest võib lugeda üsna palju informatsiooni inimese kohta, mis võib osutuda kasulikuks õpiprotsessis ja sotsiaalses suhtlemises. Seega on virtuaalne identiteet kui hajutatud personaalsus erinevate elementidega: professionaalne, personaalne, huvid, jne. olles esitatud erineval moel erinevatel platvormidel. Hajutatud personaalsus võimaldab ennast näidata erinevalt erinevas situatsioonis. Loomulikult nõuab hajutatud personaalsuse haldamine oskusi seda luua ja efektiivselt hallata.

Kuidas sellistel maastikel õpetada?

Õpilasekeskne õpetamine eeldab, et õppijal on õigus valida endale õpitegevuste läbiviimiseks sobivad vahendid. Õppija kombineerib oma õpimaastiku paljudest vahenditest ja on teadlik kuidas vajadusel töövahendeid asendada. Õppija ei pea pidevalt iga kursuse jaoks ühest keskkonnast teise kolima vaid saab oma vahendid kaasa tuua uuele kursusele. Õpetaja peab oskama luua kursuse ühist hajutatud õpimaastikku Õppimist toetavad õpipartnerid ja õpetajad. Õpetajal ja õpipartneritel peavad olema vahendid õppijate infovoogude koondamiseks ja jälgimiseks. Õppimine toimub sotsiaalselt kogukonnas või võrgustikus: õpitegevused peavad olema teatud osas avatud ja teisi kaasavad. Õpilased peavad oskama läbi rääkida, et moodustada ühist õpimaastikku ja selles oma eesmärke saavutada. Õpitegevuse üks tulem peale individuaalse teadmuse peab olema jagatud teadmus ja kogukonnapraktika.