Suletud õpikeskkonnad või administratiivsed vahendid

Tagasi E-õppe metoodikad ja tehnoloogiad

Suletud õpikeskkonnad või administratiivsed abivahendid?

Kiire veebitehnoloogia areng on suuresti mõjutanud õpikeskkonna kontseptsiooni ja arengut. Tänu veebi arengule ning õppeprotsessi viimisele veebi on õpikeskkonnad muutunud puhtalt tehnoloogilisteks ja instrumentaalseteks keskkondadeks, kus järjest vähem tähelepanu on pööratud sellest virtuaalse keskkonna piiridest välja jäävatele elementidele (inimestevahelised seosed, reaalne keskkond õppija ümber, füüsiline ja personaalne kontekst õppija ümber). Kui me räägime tänapäeval õpikeskkonnast, siis suuremal jaol on juttu mitmesugustest õpihaldussüsteemidest, mis peaks õppimist nö haldama, kuid paraku on nad peamiselt suunatud õppejõududele kui ka organisatsioonile oma töö paremaks korraldamiseks pakkudes õppijale üsna vähe. Suur populaarsus õpihaldussüsteemide kasutamisel on unarusse jätnud õppija ja tema vajadused.

Tehnoloogia ja veebi kiire areng “Web2.0″ suunas ning sellega kaasnevad erinevad sotsiaalse tarkvara vahendid on pannud nii mõnegi mõtlema, mis on praeguse lähenemise head ja vead. Tänu sotsiaalse tarkvara kasutusele ja selle ääretutele võimalustele on hakatud mõistma õppijat ja tema vajadusi tänapäeva õppeprotsessis. Paljud õppijad on juba enda jaoks avastanud sotsiaalse tarkvara ja selle võimalused ühendades oma õppetöö, vaba aja ja tööga seotud tegemised läbi sotsiaalse tarkvara kasutuse.

Mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises?

Õpihaldussüsteemide kasutus õppetöös on paljud pannud kahtlema selle filosoofilises lähenemises õppimisele. Kas õpihaldussüsteemid suudavad toetada õpiprotsessi ja õppija vajadusi tänapäeva ühiskonnas, kus järjest rohkem räägitakse vajadusest elukestvale õppele, enesejuhitud oskustele, kiirele kohanemisvõimele ja ümberõppele. Seega kritiseeritakse õpihaldussüsteemide traditsioonilist rolli, kus toimub peamiselt sisu edastamine õppijatele.

Õpihaldussüsteeme on kritiseeritud nende limiteerituse pärast. Üldlevinud arvamus on, et nad ei toeta uusi pedagoogilisi lähenemisi sh. sotsiaalset konstruktivismi vaid on pigem mõju avaldanud administratiivsetele aspektidele kui pedagoogikale. Seega peab e-õpe liikuma tsentraliseerituselt detsentraliseerituse poole.

Wilson (2006) räägib domineerivast disainist institutsioonilistes õpikeskkondades. - Õpihaldussüsteem keskendub kursusepõhisele lähenemisele, kus kursused on mooduliteks jagatud ning isoleeritud muust maailmast. Ei toeta õppijat oma õppematerjalide organiseerimisel, materjal on kontrollitav õppejõu poolt; - Asümmeetrilised suhted, mis tähendab seda, et õppijate ja õppejõudude vahele on tõmmatud selge piir. Õppejõul on suurem vabadus ja suurem valik kasutada vahendeid õpihaldussüsteemi sees; - Homogeennse konteksti kogemus, mis viitab sellele, et kõik õppijad on sunnitud osalema ühes ja samas keskkonnas. Selline üldine muster rõhutab ühesugust õppijate kogemust antud õpikontekstis ning elimineerib täielikult isiksuse eripäradest tulenevad vajadused; - Avatud e-õppe standardite kasutamine, et integreerida erinevad õpihaldussüsteemid omavahel; - Piiratud ligipääs ja õiguste haldamine on ainult registreeritud kasutajatel s.t. et sisu ei ole kättesaadav neile, kes ei ole registreerunud kursusele. Seega ei toeta elukestva õppe põhimõtet ning ei võimalda õppijal integreerida väljaspool õpihaldussüsteemi teisi nii materiaalseid kui inimressursse oma õppeprotsessi. Samas puudub võimalus ka kogukondade ja sotsiaalsete võrgustike loomiseks; - Organistatsioonid valivad, installeerivad ja haldavad õpihaldussüsteeme. Õppijal puudub võimalus koordineerida ja kontrollida oma tegevusi ja ressursse.

Seega peamine idee õpihaldussüsteemidel on, et õppimine on hallatud ja organiseeritud integreeritud süsteemis. Kogu õpitegevus, materjalid ja töövahendid, mida kursusel kasutatakse on ühes süsteemis. Õpihaldussüsteemide peamine eesmärk on organiseerida sisu arusaadavalt, et see siis õppijatele edasi anda. Ressursside ja materjalide piiratud kättesaadavus pärast kursuse lõppemist, avatuse puudumine, on peamisi probleeme, mida praegustes õpihaldussüsteemides nähakse. Õppija kontroll ja autonoomsus, kommunikatsioon, interaktsioon õppijate ja õppejõudude vahel, teadmiste loomine ja aktiivõpe on siiani õpihaldussüsteemide arendamisel tahaplaanile jäänud. Lisaks on endiselt kasutusel traditsioonilised hindamisviisid, kus hinne sõltub valikvastustega testi tulemustest ja teatud arvu lehekülgi teksti loomisest.

Keskkond ei saa olla terviklik, kui selle kujundamisel ja loomisel ei ole tähelepanu pööratud õppijate eripärale, nende vajadustele ja soovidele. Töötav õpikeskkond vajab pidevat täiendamist ja kohandamist õpisituatsioonile ja õppijale, kes selles tegutseb. Seega on naiivne arvata, et õpihaldussüsteemid suudavad täita kõikide õppijate eripäradest tingitud vajadusi ning toetada õppijaid nende õpitegevuste läbi viimisel. Seega jäävad rida tänapäeva ühiskonnas hädavajalike pädevuste arendamine tahaplaanile.

Lõpetuseks toome välja ka mõned õpihaldussüsteemide positiivsed küljed: nad on väga efektiivsed toetamaks sisu edastamist õppijatele, kergendab registreerimisprotsessi, monitooringut ja hindamist läbi traditsiooniliste viiside, gruppide haldamist. Õpihaldussüsteemid haldavad suurepäraselt suurel hulgal kursuseid ja kasutajaid, aga just õppejõu vaatenurgast.

Mis on alternatiivne lahendus?

Rääkides õpikeskkondadest selle otseses tähenduses on nö suletud ja institutsiooni omandis olevate õpikeskkondade, õpisüsteemide ja õppes kasutatavate tööriistade/tarkvara (WebCT, Moodle, IVA jt.) kõrvale tekkimas vastandina avatud ja vabalt kättesaadav sotsiaalne tarkvara (blogid, wikid jt), mida on hakatud kasutama personaalse õpikeskkonna peamiste komponentidena.

Seega on tekkimas uus suund, kus rohkem tähelepanu pööratakse igale õppijale kui erinevale indiviidile ja tema vajadustele. Rõhutatakse enesejuhitud õppimist, kus rõhku pannakse probleemõppele, teadmiste konstrueerimisele ja isesuunavale õppimisele. Sellisel juhul annab õpetaja kontrolli õppeprotsessi üle õppijale, kus õppija valib ise strateegia ja tegevused teadmiste omandamiseks. Seega on loomulik, et õppijal peaks siinkohal olema võimalus valida ka õppijale sobivaid ja käepäraseid töövahendeid. Oluline on, et õppija ei pea enam kohanduma institutsiooni poolt etteantud süsteemiga, vaid õppija enda loodud süsteem kohandub selle loojaga, mis annab ühelt poolt vabaduse ja teiselt poolt kontrolli kogu õppeprotsessi ja –süsteemide üle.

Võrreldes suletud ja struktureeritud õpisüsteemide ja tööriistadega, võimaldab avatud sotsiaalne tarkvara personaliseeritud ja detsentraliseeritud lähenemist õppimisele. Peamised eelised on lihtne käsitlemine ja avatus ning kättesaadavus ka teistele õppijatele kuna institutsionaalsed keskkonnad on enamuses kommertstarkvara ning nõuavad sisselogimist. See aga muudab keeruliseks erinevate õppegruppide koostöö, kus iga ülikool kasutab omavahel nii pedagoogilises kui ka tehnilises mõttes mittehaakuvaid õpikeskkondi muutes interaktsiooni ja kommunikatsiooni õppijate vahel pea võimatuks.

Õppejõu ja õppija rollid erinevates keskkondades

Lisaks eelpool mainitule toob uus lähenemine kaasa ka õppija ja õppejõu rollide nö segunemise. Nii õppejõud kui ka õppija on mõnes mõttes õppija rollis ning pigem on tegemist vastastikuse koostöö kui õppejõu ja õppija staatuste erinevuses. Kui õpihaldussüsteemides on juhtiv roll õppejõul, kes dikteerib ressursid, õpitegevused ja ajakava, siis uus lähenemine viitab õppijale kui õppeprotsessi kontrollijale. Õppijad ei ole enam passiivsed materjali ja teadmiste ammutajad vaid osalevad aruteludes, õpiprotsessi ülesehitamises, keskkonna valikus ning hindamisviiside sobivuse hindamises. Õppijatest on saamas õpitegevust ja protsessi kaasloojad. Enam ei räägita õppejõust kui teadmiste allikast vaid pigem inimesest, kes on rohkem toetavas ja abistavas rollis. Siinkohal tuleb mainida, et väga palju tähelepanu pööratakse enesejuhitavale õppimisele, mis ongi aluseks rollide ümberdefineerimiseks.

Õpikeskkondade hetkeseis kõrghariduses

E-õppe praegust situatsiooni töövahendite ja õpikeskkondade vaatevinklist võib illustreerida metafooriliselt kasutades maastiku mõistet. Maastikku selles kontekstis mõistetakse kui õppeprotessis kasutatavate töövahendite ja teenuste kogumit.

Hetkel võib laias laastus eristada kolm erinevat maastikku:

Institutsiooniline maastik: Praegu on domineerivad erinevates õppeasutustes ja institutsioonides õpihaldussüsteemid, repositooriumid, raamatukogu süsteemid, mis on institutsiooni omandis ja peamisel kommertsvaralised. Neid iseloomustab minimaalne või olematu interoperaablus teiste süsteemidega. Õppija kui residendi õpitegevused jäävad sellisel juhul antud institutsiooni maastiku piiresse, väljumata suletud süsteemist õppe eesmärgil, kus olemas vajalikud teenused ja töövahendid. Tavaliselt on institutsiooni õppijad ja õppejõud sunnitud kasutama ühte õpihaldussüsteemi.

Personaalne maastik: Institutsioonilise maastiku täieliku vastandina nähakse personaalset maastikku, mis hariduses veel väga suurt reaalset kasutust ei ole leidnud. Personaalses maastikus on õppijal vahendid konstrueerida ja ülal pidada õppija poolt valitud teenuste ja töövahendite kogum, mis on omavahel nõrgalt ühendatud. Õppijad kasutavad mitmesuguseid töövahendeid, et toetada oma õpiprotsessi ja saavutada püstitatud eesmärke. Siinkohal on õpikeskkonna loomise, haldamise ja säilitamise vastutus puhtalt õppija kanda, samuti kogu õppimisega kaasnevad tegevused nagu materjali valimine ja omandamine, enda monitooring, hindamiskriteeriumid, tagasiside. Õppija kui nomaadi ainuke kokkupuutepunkt formaalse haridusega on vastu võtta ametlik kinnitus õpitust või akadeemiliselt aktsepteeritud hinne.

Kombineeritud maastik: kolmas maastik hõlmab endas kahe eelneva kombinatsiooni. Siinkohal on õppijal võimalus valida lisaks institutsiooni polt pakutavale keskkonnale lisa töövahendeid, et oma õpieesmärke ja tegevusi paremini ellu viia. Õppijal on võimalus otsustada, milliseid lisavahendeid ta soovib kasutada ja neid olemasoleva õpihaldussüsteemiga kombineerida. Sellisel juhul nähakse õppijat kui immigranti või emigranti, kes liitub võib lahkub institutsioonilisest maastikust erinevatel eesmärkidel. Kombineeritud maastikku vaadeldakse kui üleminekut institutsioonilisest täiesti personaalsele maastikule.

Erinevate keskkondade head ja vead

Igal keskkonnal on oma head ja vead ning nende sobivus sõltub ikkagi õppijatest, õpieesmärkidest ja tegevustest. Kuna mingil määral on suletud ja avatud keskkondade näol tegemist vastanditega, siis võib ühe negatiivseid külgi vaadelda samaaegselt kui teise eeliseid.

Avatud keskkondade eelised:

• materjalid keskkonnas on kättesaadavad kõigile, ka väljaspool õpikonteksti olevatele inimestele. See annab võimaluse kaasata õppetöösse vanemaid, vanavanemaid, sõpru, jne. s.t. võimaldab luua kogukondi ja võrgustikke, kus õppija ei ole üksi.
• kuna avatud keskkond koosneb reast erinevatest tarkvara lahendustest, siis tutvudes mõnega neist omandatakse teadmised ja oskused, kuidas järgmised funktsioneerivad, mistõttu muudab keskkonna loomise ja haldamise lihtsaks ja kasutajasõbralikuks.
• info kiirem liikumine ja kättesaadavus; samas ka erinevatest kanalitest tuleva informatsiooni kombineerimine uueks.
• igast arvutist vaadatav/jälgitav, ei eelda isikliku arvuti olemasolu, materjalid kättesaadavad veebist.
• suurem võimalus operatiivseks ja kiireks tagasisideks, kuna võimaldab näidata pooleli olevat tööd ning nõu küsida nii õpetajatelt kui ka õppijatelt.
• võimaldab heita pilk teiste õppijate töödele, mis võib pakkuda uut arusaamist ülesandest ning seega tekivad uued mõtted.
• paindlikkus ja valikuvõimalused töövahendite valikul vastavalt vajadustele, võimalus kohandada keskkond selliselt, mis kõige paremini toetab õpiprotsessi, lisada uusi vahendeid või vajadusel osad eemaldada tekitades optimaalse õpikeskkonna.
• lisaväärtusena pakub võimaluse õppida infotulvas orienteeruma ja käsitlema erinevaid veebipõhiseid vahendeid.

Peamised negatiivsed aspektid, mida saab avatud keskkondade puhul välja tuua:

• ajab õppijaid segadusse, kuna keskkond pakub suurel hulgal uusi vahendeid, mis ei pruugi kõigile tuttavad olla ning kohati pakub ehk liigagi palju võimalusi. Juhul, kui õpikeskkond on üles ehitatud tundmatutest vahenditest, siis õpiprotsess on aeganõudev ja mahukas, kuna on vaja tutvuda uute vahenditega, mis moodustavad õpikeskkonna. Tagajärjeks võib tekkida olukord, kus õppijad tunnevad ennast liialt koormatud uute vahenditega tutvumisel, mistõttu sisuline pool saab liiga vähe tähelepanu. Siinkohal oleks üks lahendus, kus õppijad ise loovad oma õpikeskkonna vahenditest, mis neile juba tuttavad.
• hõlmab endas liiga palju informatsiooni, mis seostub vahendite avatusega ning vabalt kättesaadavusega. Eeldab oskust filtreerida enda jaoks oluline informatsioon.
• keeruline haldamine – võib tekkida olukord, kus ei tajuta infovoogude liikumist erinevate vahendite vahel, mistõttu ei osata informatsiooni süstematiseeritult lisada. Õppijal ei teki ülevaadet kogu keskkonnast kuna seda iseloomustab kaootilisus ja konkreetse struktuuri puudumine.
• puudub garantii arendajate osas, valitud vahendid võivad muutuda ühel hetkel tasuliseks või kaduda.

Kokkuvõttes on nii suletud kui ka avatud ülesehitusega keskkondadel nii positiivseid kui ka negatiivseid omadusi. Milline nendest just sobivaim on sõltub suuresti õppijatest, õpetajast, õpiprotsessi iseloomust ning soovitud eesmärkidest. Samas ei tähenda, et peaks valima ühe või teise lähenemise. Väga edukalt on võimalik integreerida mõlemad lähenemised oma õpitegevustesse.