Viru pulm: Auvere pulmajutt

Kolm väimeest.

Eesti maa pinnal eland üks kõrd vanal ajal väga jõukas peremees, sel samal õld 3 tüttart, olgo Kreet, Elts ja Matli. Kaks vanema tüttart ei õle õlledki aiva ilusad; aga, isale õlled naad armsad, sest et naad sõna kuulelikud ja virgad töölised õlid. - Noorem tüttär õld ime ilus; aga isä ja emä õlid ta lapse põlves nii elikult ja õrnalt üles kasvatanud kui vähägi võis. - Kui Matli suureks ja täieks inimeseks sai, ei viitsind ta sugugi tööd teha, ta õli oma arvust selleks üleliig ilus, muud kui muigutas mokke, pesi ja klunis, ehitas ja kenitas ennast, astus vee pange juure, vahtis oma kena nägo vee peeglist, (sest siis klaasist peile ei õle õld.) ehk Silus oma lokkis juuksid arjastest tehtod pää arjaga. Millagi ei täitnud ta oma isa ja ema käsko, aukus neile vasta ja õli neile just kui ristiks nüüd kaulas! - Ta õli omad vanemad üsna vällä tüütänd. - Läksid aastad ja ajad edesi, sai este vanem siis keskmine ja peräst poole ka noor ja ilus, aga laik ja sõna kuulmata tüttar ka mehele. - Meie va jõukas ja nõukas eesti taat pidas iga tütrele ühe väärilised pulmad; noorema tütre pulma ajal ööld ta oma väi meestele:

"Iga tahes võite minu juurde võõrsi sõita, millal aga kellelgi selleks lusti, ja aiga on. Minu uksed seisavad alati teile lahti; Aga tänä, seitsme aasta parast, (siis kui Jumal meile on nii kaua elo tervist and) peate kõik kolm väimeest oma naistega, siin ühte aigo õlema, sedä tänast Madli pulma päivä veel mälestamas. Siis tahan ka mina nähä saada, kelle naine kõige enäm sõna kuuleb. Se on kõige armsam mo meelest. -

Mõni päiv perast pulmide, õhkas noor abi elo mees ööldes:

Kanakese kalli Tahtsin ma omale saada Aga kurja kulli Võttin oma pesa ma kanda! -

Suure nõu pidamise ja pää murdamise läbi, tuld ta viimaks selle mõtte pääle, et õhjad tarvis hästi trangul pidädä kui nii suguse naisega tahad ühes elädä. -

Iga kõrd, kui ta Madliga akkand rääkima ehk miski tedä käskind teha, siis tehend ta omale vihase näo ja vahtind suuril silmil madli pääle, ninda et tõisel usaldust ei õld millagi ta üle käso ehk vasta tahtmist teha. Kui taal mõni kõrd, koer ehk kass, kuk ehk kana trehvasid ette ehk ligi tulema; siis kärgätänd kõhe vihase kurja häälega neile:

"Eest vällä, sõna ütlen tõist ärä oota. -

Kui nüüd elajake ta üttelusest aru ei saand ja ikke rahulikult ta ligi õli, siis matterdand ta kõhe selle surneks, ise teind ta aga rahuliselt ja vihasel näol tööd edesi, millagi ei õle ta rõõmust, lahket nägo näitnud, ega kellegiga oma naise kuuldes head sõna rääkinud. - Et teistel kahel kälimehel virgad ja sõna kulelikud naised õlid siis elasid naad nendega mõistliku ja rõõmust abi elo, nii kui meiegi ajal praiga mõistlikud abi elo rahvas elavad. - Kõige noorem käli mees oli oma naise, seitsme aasta jooksul, nii sõna kuulelikuks taltsutanud, et ta mehe sõna pääle kas tulde ehk vette üppas. Seitse aastat jõudsid möödä, ja see oodetud ühine pidu päiv jõudis kätte. Meie tunnetud tige kälimees õli ka jo jõukas mees, taal oli mitto üva ovost ja üks õli tal kui luu ja nahk. - Ta rakkendas vaise looma vakri ette, naine istus sõna lausumata vankrisse, ta ise kõksas kõrva istuda, ja sõit algas. Porise tee perast lõppes viimaks vaise looma tõrgetamise lust ta jäi samu. Mees käratab:

"Noa, sõna ütlen tõist ära oota."

Saavad äiä taadi maja lähedale, sääl tee üsna rooplik ja auklik, nelja jalgsel jõud otsas ja üsna tülpind, jääb seisma. Mees taas:

"Noa, sõna ütlen tõist ärä oota."

Obone poovib ja püiab, ei jõua edesi vedada, mees kargab vankrist maha võttab pisikese kirve õle kotti alt vankrist kopsab obosele kõrvade vahele, se vingerdas ja vingerdas ja oligi valmis. (kõngend) Mees tõukas obose tee ääre ja ütleb kurjal häälel:

"Madli, - vankrist maha aisad pihku, ma ise tõukan taga, sõna ütlen tõist ärä oota."

Tõine tulli, ehk kül vasta tahtmist vankrist maha, võttis aisad pihu vedas ees, mees tõukas taga. Said äia taadi õue, õnnest ei õld se kõrd kedagi õuves, ega nähänd keski neie kuntsliku sõitu, vedasid oma vankri ka tõistega ühe saraja alla ja läksid tuppa, kus tõised kälid ja väid jo enne õlid ja neid jo ootasid. Käliksed akkasid nüüd ämmale appi sookisid lauale kandma ja muud toimetust toimetama. Äi istus kolme väimehega kambris, suitsetasid piipu ja vestasid magusat juttu. Viimaks teeb äi kappi ukse lahti, võttab säält nartsu seest raha panka, paneb väimeeste ette laua pääle ja ütleb:

"Tana on seitse aastat Madli pulmadest mööda, ja kelle naine nüüd kõige sõna kuulelikum on, et kõhe esimise kutsumisega sie tuleb, sellele kingin mina see raha pakk (100 rubl)

Kõige vanem väimees vahib lahtise ukse poole nääb et tämä naine lähäb praiga liha pan kääs uksest mööda, lauale veemä. - Ta hüiab õnnelisel õrnal äälel:

"Kreeta, tule tõmma minu sabas jalast vällä, ta piigistab kõvast minu varbaid."

Naine ütleb:

"Ega sina ilma minuta saa nüüd enam saapa jallast vällä ega riidest lahti, eks tõised või siis nii palju sulle head teha, ma õlen siin vana emale abiks. -

Tõine kälimees nääb praiga oma naise jälle uksest möödä menemä veri vorsti rehtlaga. (Üks malmine ümmargune pan miska naised plini paistavad ja sellega peeta ka vorstid ahjus.) Ta üiab: "ellal ja armsal äälel:

Eltse, too mulle piibu pääle tuld tikkuga."

Naine vastab:

"Oh neid mehi, kui naad kõik nii saamata on, et naised ikke neil peavad ees ja taga õlema. Noorem väimes nääb: täma naine tuleb praiga vee pangega kaivult, vist vei ta leeme lisavuse vett. Ta üiab õige käredal ja käskival häälel: Matli, tule tõsta saba üles ja näita perset, sõna ütlen tõist ärä oota."

Se kiirest vee pang maha, tuli tegi mis kästi. Äiä taat kinkis 100 rubla kõige noorema väimehele, andis taale kätt tänas päälegi, et ta seda tämä laiska ja sõna kuulmata tüttart nii sõna kuulelikuks õli õppetanud. - Äiäl õli praiga üks ime ilus täkk, oma kaks sada panka rubla iga päiv väärt, ( menesa tea kui paljo se praigu õbeda järel on.) Se aga õli ütlemata pero, nii et ädä perast tühjä vankri edesi vedas. Äi ütles sööma ajal noorema väimehele:

"sina õled mo noorema tütre sõna kulelikuks tehend, siis võtta tee see mino pero täkk ka taltsaks veo loomaks."

Väimes,

Mina õlen seitse aastase taltsutamises, ni sest ära tüdinend, et ma enam sugugi ei taha nii sugust asja ette võtta mis sa soovid."

Äi:

"Kui sa selle täkku vedama õppetad, siis kingin ma ta sulle."

"Noh olgo siis armas äiä taat," ütles väimees, "sino soovi tahan ma täita."

Tõisel ommikul rakkendas ta täkko oma vankri ette ja läks taga kodo, nii heast kui ta sai. - Parajast õli sõnniku vedo aig kääs. Ta pani täkko, ilma määrimata puu rattastega vankri ette ja nii suur koorm pääle kui iganes võis panna. Täkko ei toond koorma vällä, ta ei akkand tõst ühtegi peksama; sidos ratsusti pidi kinni, ja pidi ninda tõse paar vai kol päivä sääl rakkes ja söömata. Kui täkk joo kolmandel päival üsnä nälgin õli, võttas mees pihu täis heini ja pani ta ligi ninda et ta neid ei ulatand kätte saada, täkk tõmps koorma paigast vällä, mees käis heina pihu täiega ees ja obone vedas koorma tema järel, eini suhu püüdes väljale. Kui koorm maha lastud, tuli ta jälle heindega ees kuni kodo, ja täkk ikke järel. Sääl panid nüüd taale jälle tugeva koorma pääle, siis heina võrk tõise obose koorma pääle veesid edimise obose, kus koorma taga heina võrk õli, väljäle menema, täkk läks tõrkumata einte järele ka oma koormaga väljäle. Ninda õppetas ta teda nii kaua, kuni ta viimaks iga kõrd, ilma heinde läbi petmiseta koorma igale poole vedas. Nüüd pani ta täkko vankri ette, istusid oma eidega pääle ja sõitsid äiäle võõrsi, seal laskis ta täkkole raske koorma pääle laduda, ja äiä imeks panemiseks, vedas täkk selle koorma, ilusti ilma perotamiseta, sinne kuhhu naad teda juhtisid. Muidugi teedä, kingis äi selle täkku väi mehele, kiitas tädä üli targaks ja pidäs tämäst palju enam lugu kui tõistest väimeestest. - Nüüd edes pidi elas se noorem väi mees üsna rõõmust ja mõistliku abi elo, õli ka alati oma naise vasta lahke ja rõõmuline. Naine tegi ja tallitas ka igal ajal ja igas kõhas suure rõõmuga, nii kuida iga auus Eesti pere naine, ka praegusel ajal oma tallitust rõõmuga oma pere kasuks tallitab.

Viited

• Sisukord