Viru pulm: Uniküla Pulmakombed

Uniküla Pulmakombed

Mälestused pulmadest.

(Kosja- ja pulmakommete kirjeldus 19. sajandi lõpust.)

Mina sündisin jah Unikülas, aga minu rissitti, leeritti ja lauladetti Lüganuses. Elasin seal ligi nelikümmend aastat. Kas siis ennem inimesed ninda reitasid, siis istusid ju paigal! Õlin 17-aastane, kui käisin leeris, kevade sain jo 18, kui kaks nädala enne jaani olidki pulmad.

Jüri ise tõi üks neljaba õhta kuulupudeli. Eks hirmuga tuli võttama, sest kartas, kui kirjutajale teenima läksin, et see ehk võttab.

Järgmisel õhtal, päike oli jo loojas, sõideti võik-täkuga kelinal hoovi. Ajasime siis inimesi kokko ja melusime kuni hommikuni, siis läks igaüks lehmi lüpsama. Kuulupudeliks oli ikka peenviin, kuid kõsja toodi prostaviina, pandi vaide palsami hulka.

Laupa ommiku käisime kihlamas ja sõrmusi ostamas. Minu vend Jurg oli kihlamisel pruudi poolt käemehena kaasas. Enne õpetajale menekut Jüri võttas nurga pealt poest sõrmused. Ega siis old kuldsõrmused, olid hõbesõrmused üle kullatud.

Pühaba ütles õpetaja esimest kõrda ülevalt, et kui kellelgi miski on, siis öelgu (ehk oli tütrikul teine peigmees vai ninda). Jüri maksis kihlusraha (ma ei mäleta, kui suur see oli). Pera ei olnud miski pühitsemist, seima meil ja nemad läksid oma teed.

Kolm pühapäeva kuuludeti ninda kantslist. Peale kihlust käisin, vein kosjaviinad keigile sugulastele. Ristiemagi oli Purtses, selle vein. Jüri sugulastele Reosse ka (2 versta meilt). Üksi lasin, pudel hõlma all. Õde Maria oli veike, seda ei võttanud veel kaasa. Jala sai timatud, sest kust veel palavaga obost võtta. Inimesed tegid tööd, meie mässasime. Ema vihkles kindaid teha mitukümmend paari. Üks ligidalt naine tegi veel laulatuse hommikul sorukohvka viina eest. Kosjaviina eest anti ka kingitusi. Kes sukki ja kindaid, pesu, kangast ja muud. Ema väänas lahjasid, nii et sarved tolmasid, et magand öösegi. Nokaga kindaid tegi 3 paari päivas. Külas sai lassa ka teha, hulka läks jo, suur vakk oli kuhjaga täis (õlid ka enne kombed!). Ämmale sai särk, tanu, rätik, sukad ja kindad. Äiale särk, sukad, kindad. Mehevennale särk, sukad ja kindad.

Laulatus oli pühaba ommiku peale kerikut, kui rahvas tuli jo kerikust vällä. Mitmed tegid ka sedasi, et pühäbä lauladeti ja kesknädala hakkas pulm, aga meil sedasi ei old. Nagu mina muistan, oli ikka sedasi, et samal päival laulatus ja pulm.

Mina olin terane tütrik, seepärast kutsuti ikka pulmadesse tantsima. Sügisel olin leeris, kuid sene aja sees käisin jo Tislari Jüri pulmas ja näe, mida ta nimi nüüd oli, näh, ei tule meele..., aga Tiidu Mihklil, seal mu ristitütargi. Öeldi küll, et kui tütrik on esimene ristilaps, ei saa mehele, kuid mina olin oma leeri pealt esimene.

Laulatusel ei old kedagi käemehi enam. Seljas oli mul tore uut moodi halli kleit (Potsepa- Miina õmbles), eest oli vollitud ja p... peal puhvid, kolmnurk oli nii kõhu peale alla langemas. Pruunid sukad ja toredad pruunid kingad. Peas halli siidirätik. Jüril oli ka uus must ülikond. Pulmas olid mul keik sugulased ja tuttavad, ikka niisugune peenem rahvas: mõisa toapoiss, kaks toatütrikut, üks raudteeametnik ja Jüri ja minu koolmeistrid oma emandatega, peale selle külarahvast.

Ommiku vara jo oodeti, milla sae tuleb pruuti võttama. Me õlime kõrge kalda peal ja Kärneli Jaagup lasi püssi, nii et plaukus, siis kui sae jo paistma hakkas, eks hirmutas saed. Mina peidus saunas. Pulmarahvas oli toas. Keideti veel saunas lee peal suure katlaga kohvi. (Külarahvas, need jo larisivad!) Sae kohe tuppa. Kus pruut on? Peigmees ja temapoolised hakkasid otsimas. Võeti siis mind, mina, silmad kures, menin tuppa. Nävad laulasid siis este ühe laulu, siis meiepoolsed vastasid:

Oh tere, tere, peioke,

oh tere, pulmarahvas keik!

Kas tulite nüüd omast väest

vai teie Jumal saatis teid?

See pulmakoda valmistud

ja pruutki peiol ehitud,

et teie võite meiega

ühes pulmalauas istuda.

(Viisi peal: “Kolm tarka kaugelt tulevad”.)

Kui oli laulatud, siis, krabin taga, kohe lauda. Kui lauda jäädi kauaks, siis peiopoiss laulas:

Ma hüüdsin, kes on pruudi vend,

see valmistagu varsi end!

Aeg on kirikko jo sõita,

ei või enam aiga viita.

Rahvas said jo arvo, tulivad lauast vällä ja hakka sõitama.

Mõnelpool oli jah kombeks, et pruuttütrik pidi eelmisel õhtal pruuti pesema, aga minu selga nühkis õde.

Saerongi ees sõitasingi mina, vend Jurg ja üks pruuttütrik, meie järel tuli peigmees, peal üks pruuttütrik ja peiopoiss. Teised keik vooris järel. Keriku juures läks keik ladusast, aga kerikku mennes ja tagasi tulles olid tee peal kimbutajad, kes nõudasid viina kõri (teesid jo, et viina laialt oli). Köiega peeti hobusi kinni. Vend Jurg andas siis neile.

Kodos oli isa ka, käpad laiali, värava peal ootamas, kas tütar toodi ka tagasi?! Ega’s muud kui krabin taga sööma-jooma, siis tantsima. Viina oli meil pali, isa oli toond “3 vetroviina” (“3 vetroviin” oli u. 60 toopi viina, kõrtsis müüdi.) Tantsisime sara all, kolmereaga härmoonik. Vahel seima ja siis tõmmasime jälle.

Ommikul päivatõusu ajal, siis peigmehe kodu. Enne tõstati pruudi kast vai kerst peale. Peigmees pidi raha maksama, et kasti lunastada. Tõstjad karjusid: “Ei jaksa! Ei jaksa!” Peigmees pidi siis panema kastinurgale raha või viina. Isa pani mulle kasti kah kaks pudelit viina, palsamiviin teine. Üks pudel läks katki, määris veel pesud! Minu noorem vend lõikas enne jo kasti veema.

Siis oli see pruudi saatamine, kus nuttati ja karjuti (laulusi mul pole enam meeles). Minnes olin jo Jüri peal. Sõitasime suure melu ja kelinaga. Väravas oli ämm ja äi vastas ja teised pulmalised ka. Kasukas oli trepi ees maas, vanker aeti juurde ja pruut tõsteti peale. Mina rabelesin küll, aga ikka tõsteti koos kasukaga tuppa. Veedi sisse ja toolid kõrva ja pandi istuma. Mina mõtlin, et ämm lööb vastu silmi ühe plataka, nagu mõnel pool kombest oli, ja ütleb: “Unesta uni ja mälesta mäng ja pea noor mees meeles!” Aga ei kedagi. Siis linutati. Ämm pani mulle tanu pähä (tore, valge leihviga, poodmehe proua silla otsas Lüganuses tegi). Minu lähedasem pruuttütrik pani ämmale kah (valge oli tõne vist). Enne ei antud murentki, kui tanu peas, siis mine istu ka kui kukk lauas. Koolmeister luges jumalasõna ja hakkasime võttama. Kui linutamine oli lõppend, läks peigmees ise ja tõi Unikülast ämma ja äia ka. Seima ikka liha, kartuli, kohvi, saia, piimasuppi, sülti.

Lapulised e. pulmakatsujad, noored mehed ja tütrikud, neid oli hoov ja kalidor täis. Anti õlut, lauda ei kutsutud. Ke kurat neid jõudas sööta! Neid oli jo minu kodogi unimine hulk. Vanamees hulkus ka valge särgi peal, habe laiali, ja mõnele andas viina kah. Seivad, tantsiti ja seda lõbu vuhti. Pillimees, rauka, see oli väsind, mõtle, kisu kolm päeva järjest! Kes väsind oli, hakati magama sundima. Aeti lakka, poisid ja tütrikud sassis. Noorpaar magas kambris. Eks esmasba öösse vasta teisibad magasime, jah, esimest kõrda koos. Silmavett toodi siis hommiku, isamees tuli ja naeras, lõuad laiali.

Lahjade jagamine oli õhta. Enne seima veel mõõgaema putru (isamehe naine tegi lahjajagamise ajaks suure katlatäie putru, kas riisi- vai tanguputru, ninda kuda jaksu, ja liha ja kartuli, ke siis paljast putru sei).

Vend tõi vaka tuppa ja karjus: “Ämm, ämm, vaka lunastama!” Igaüks pidi hüppama kolm kõrda, ke miski sai. Ikka: “Aituma, aituma, aituma!” Poisid tegid veel tükka, hüppasid pengile, lauale ja põrandale. Enne andasin ämmale, siis äiale, mehevennale, meheõele (mõegaema sai ka tanu). Ise sorisin kasti kallal. Neljakümne inimesele anda tavara, see oli ikka tegemine!

Iga saaja pidi midagi vastu kinkima. Ke tuli panema, see muudkui virutas suurema raha. Minu vend pani 5 rupla. Karjuti veel: “Pruudi võit! Peigme võit!” Minupoolsed poisid olid rikkamad, pera jäi ikka pruudi võit. Ega igaüks imestaski, kui palju ma sain: 80 rupla raha, tasse, 3 teekannu, nugi-kahvleid. Mõni kinkis lamba (sügise sain 9 lammast). Üks paarirahva mees oli treial (va Paju Peedu Aidust), see kinkis voki. Üks kinkis küli rukki (6 vakka). Üks kohvikann. Tassid olid kuldservaga, kuld oli kohe poole tassini. Ristiemalt sain jo enne pulmi lina (nii oli komme).

Tõisiba oli pera ka põllelappimine. Ämm pani mulle toreda valge, õmmeldud põlle ette (poolpõll) ja poisid hakkasid karjuma, et pruudi põll on katki. Ega ta’s old, auk oli sisse rebitud, ilus kõva põll oli. Mõni loopis kopikaid, mõni rupla. Mõni mida kõvemini ruplatüki pani, seda ausam. Poisid, need ju kleepisid, ei jättanud oma võitu.

Kui pulmad hakkasid otsa saama, siis üks läks, tagus vastu seina, nii et paukus, nuiaga. Siis rahvas teas, et nüüd tuleb minna. Eks pillimehele old see õnnest, kaua sa ikka kisud, pea tuuras. Joodi lõpuviina ja hakka aga menema. Pruudi sugulased läksid veel minu kodu. Joodi seal veel ja praaliti, eks vanamehel old ju veel tirtsu. Mõnes pulmas tunti seal küll ka “suitsupagu” menekut. Ega’s kõik läind, ke tahtis see läks, et ninda ku nooremad. Sõideti ka pruudi ja peigmehe kodu vahet küll (pruut ja peigmees mitte). Mõni tõi ka toiduaineid: võid, liha, muni. Mõni tõi pulmaajal piima (et viina saada) ja ütles, et pese.

Kinkide jagamisel loobiti ikka raha nii kõvasti, et kaks taldrekutki läks katki. Minu vend Jurg tegi veel nalja. Pani ise 5 rupla ja ütles: “Mina kingin sene: Kui nävad tulevad, siis nävad ei tule, ja kui nävad ei tule, siis nävad tulevad.” (S.t. Kui kured tulevad, siis herned põllul kaovad, sest kured söövad ära, kui kured ei tule, siis herned kasvavad head.) Midä see nüüd ka oli?! Lorisõna niisama!

Pulmad lõppesid teisiba peale päivalooja. Eks kehvematel old muidugi üks päev (ja ühe otsaga). Sulasele korraldas pulmad taluperemees ja palkas hobusegi, kui polnud. Kodunt anti minule lehm ja vanker. Minul oli ka mitu peigmeest. Tallinnast üks maaler ja üks tislaripoiss, kuid Jüri oli talupoiss, aga ega mina ka rikkuse pera läind.

Viited

• Sisukord